Üldistades võib väita, et Liibanoni meedia, nagu ka kogu riik, jaguneb kaheks. On 14. märtsi liikumine, mis on läänemeelne, selle taga on peamiselt kristlased. On 8. märtsi liikumine, mis on võimu juures, ja see peamiselt muslimitest koosnev jõud hoiab Süüria ja Iraani poole. Pidev vastasseis väljendub ka selles, millisena nähakse pantvangisaaga võimalikke põhjusi. Täit tõde ei tea ega avalda keegi, kuid nagu on märkinud juhtumiga tegelnud eestlased, kasutati toimunut pidevalt sisepoliitilise võitluse tarbeks. Ning jälgede ajajad pidid kokku puutuma olukorraga, kus saadavat infot tuli kogu aeg filtreerida. Nii tahtmatult kui tahtlikult edastatud valeinfot tuli nende nelja kuu jooksul lakkamatult.

Versioone juhtunust paistab olevat kolm. Esimene, 14. märtsi liikumisele meele järgi olev versioon räägib selgelt: kõige taga on Süüria režiim. Miks? Sest pantvangidraama algas just siis, kui olukord Süürias oli muutumas tuliseks. Siin nähakse seost, arvatakse, et see võis olla režiimi soov tagalat kindlustada, samuti õõnestada Liibanoni sisepoliitilist kliimat. Samuti ei saada üle ega ümber tõsiasjast, et röövimine toimus palestiinlaste baasi läheduses, tähendab, ka nende mõju- ja vaateväljas. Palestiinlaste rühmitusel on aga tugev seos ja ühendus Süüriaga. Eestlaste vabastamises samal ajal, kui võimu juurde astus Hizbollah’ kontrollitav uus valitsus, millel on soojemad suhted Süüriaga, nähakse tähenduslikku märki. „See oli kingitus uuele valitsusele,” kostab inimeste suust ja võib lugeda leheveergudelt.

Hoopis islamistid?

8. märts põrutab vastu: kui see oli kingitus uuele valitsusele, siis miks tehti seda viisil, mis alavääristab sedasama valitsust? Miks ei teadnud vabastamise operatsioonist midagi ei Liibanoni sisejulgeolekujõud ega riigivõim? See jätvat mulje, nagu ei suudaks Liibanon üldse kontrollida, mida riigi territooriumil tehakse. Selle lähenemise puhul nähakse röövimise taga pigem islami radikaale. „Süürias tegutsevad radikaalsed islamistlikud grupid, kes tulistavad Süüria armeed. Kui Süüria režiim ei suuda kontrollida oma territooriumi, miks eeldatakse, et seitse eestlast ei peaks olema röövitud islamistliku grupi poolt?” võtab selle lähenemise kokku Kobaissi. Kuid 14. märts vastab: teatud puhkudel manipuleerib ja suunab neid grupeeringuid Süüria. „Mõlemal lähenemisel on oma loogika,” tunnistab Kobaissi.

Ühe versiooni järgi võib röövimise taga olla aga tavaline kuritegelik jõuk, kes soovis lihtsalt teenida raha isiklikuks tarbeks. Ent just nende, Bekaa orus tegutsevate jõukude käekäigu uurimisele spetsialiseerunud Kobaissi sellist teooriat tõenäoliseks ei pea. Esiteks annavad endiste pantvangide antud ütlused röövijate tõsiusklikkuse kohta alust selles tugevalt kahelda. „Sügavalt religioosne kuritegelik grupp – sellist asja võib näha ainult „Ristiisa” filmis,” sõnab ta. Neil võib olla laual koraan, nad võivad palvetada, aga seda, et nad pole sügavalt usklikud, märkab väga kiiresti. Soov pantvange oma usku pöörata ütleb selgelt: see ei olnud kuritegelik jõuk.

Liibanoni julgeolekujõud lubavad asja uurimisel lõpuni minna. Ent kui esimese nelja kuuga pole nii-öelda käsitöötegijatest ehk algse röövimise teostajatest kaugemale jõutud, ei saa tõenäoliseks pidada, et müsteerium suudetakse kunagi lahendada. Kõigi nende teooriate, arvamuste, spekulatsioonide ja valeinfo keskel pidid neli kuud töötama Eesti luurajad, diplomaadid ja teised ametnikud. Liibanonis ei ole tavaks vastata infopalvele eitavalt. Räägitakse palju, antakse edasi oma vaatepunkte ja võimalikke versioone. Samal ajal need, kes tegelikke põhjusi teavad, ei iitsata neist kunagi. See tähendaks karmi kättemaksu.

Mitmeastmeline struktuur

Kõige tõenäolisemaks peetakse, et esimest korda suudeti röövi teostajatega kontakt saada ligi kuu aega enne vangide vabastamist. Kuid Eesti eriteenistused ei ole kordagi röövijatega otse suhelnud, selleks kasutati vahemehi. Just vahemeeste kaitsmiseks ei soovita ka operatsioonist rääkida, sest kunagi ei tea, millal neid võib veel vaja minna. Röövi tellijaid tõenäoliselt edasi ei otsita – kogu operatsioon läks niigi äärmiselt kulukaks.

See rühm, kes eestlaste rööviga tegeles, oli üsna suur. Astmeid oli mitu, ka neist, kes eestlasi kogu aja kinni hoidsid, läheb veel mitu trepiastet üles. Tenäoliselt postitas näiteks e-kirju eraldiseisev rühm, kel endalgi puudus teadmine, kus eestlasi hoitakse. Samuti on üsna selge, et valeinfot läkitasid uurimise segamiseks pidevalt ka röövi taga olevad inimesed.

Kui algul rääkis Liibanoni meedia pantvangidest iga päev, siis pärast vabastamist on kajastus vähenenud. Juhtunut võetakse kokku. Olenevalt sellest, millist liikumist väljaanne toetab, jõutakse ka „süüdlasteni”. Kui kaob meedia huvi, väheneb ka võimude motivatsioon vastata küsimusele, kes ja miks eestlased röövis. Ning selles riigis hapukurgihooaega naljalt ette ei tule.

Pantvangistajad on salafistid

Seitsme jalgratturi antud ütlustele tuginedes võib väita, et neid kinni hoidvad pantvangistajad olid sunniitidest salafistid. Salafistid on nii-öelda puhta algupärase islami pooldajad, väliselt võib nad ära tunda näiteks selle järgi, et neil ei ole lubatud kasvatada vuntse.

Liibanonis vahistatud eestlaste röövimisega seotud üheksast inimestest seitse elas Süüria piiri ääres Majdal Anjari külas. Seal elas ka seni tabamata Wael Abbas, keda nimetatakse eestlaste röövimise eestvedajaks. Kohalike elanike sõnul oli Abbas salafistidest mõjutatud, külas elanud seitsme vahistatu hulgas olevat aga kaks salafisti.