Efektsete viljadega puud ja põõsad
Parukapuud (Cotinus) tuntakse inglise keeles hoopis suitsupuu (smoke tree) nime all. Ta kuulub vähe tuntud anakardiliste sugukonda. Parukapuu tuntumad sugulased on india mangopuu, mombinipuu, äädikapuu, india pähkleid kandev nakrapuu, pistaatsia ja rosee-piprapuu. Harilik parukapuu (C. coggygria) kasvab looduslikult suurel alal Lõu-na-Euroopast Hiinani. Ta ei ole meil täiesti talvekindel põõsas. Pakasega võivad oksad külmuda osaliselt või vahel maapinnani, kuid enamasti taim taastub. Pehmemate talvede järel võib parukapuu aga sirguda 3–3,5 m kõrguseks. Parukapuul on väga kenad ovaalsed või munajad lehed. Õied on tillukesed, rohekad ja jäävad hooletule vaatlejale märkamata. Viljumise ajal on parukapuu aia pilgupüüdja. Roosakad karvased viljaraod jätavad mulje, et põõsas on puhkenud õitsema. Kaugemalt vaadates tundub, et tõuseb suitsu, kuigi põlemise lõhna ei ole.
Hariliku parukapuu sort “Royal Purple” on kevadel pungade puhkemisest kuni sügisel varisemiseni purpursete lehtedega. Aiataimena ei ole parukapuu nõudlik mulla suhtes, küll aga võiks talle valida külmade põhjatuulte eest varjatud koha. Roheliselehist liiki paljundatakse seemnetega, värviliste lehtedega parukapuu sorte aga pistikutega.
Humalapuu
Vähe tuntud väike puu on humalapuu (Ptelea). Neid kasvab Põhja-Ameerikas 11 liiki. Humalapuu kuulub ruudiliste hulka nagu ka apelsini- ja korgipuu, Leedu rahvustaim aedruut, Jaapani vürtsitaim pipra-koldpuu, moosesepõõsas jt. Harilik ehk kolmiklehine humalapuu (P. trifoliata) kasvab USA ida- ja keskosas. Ta pungad puhkevad kevadel hilja, kuid lehed püsivad sügisel kaua rohelisena. Humalapuu ei ole meie loodusliku vääntaime humala sugulane. Tema viljad on hurmava lõhnaga, seemet ümbritseva helerohelise laia tiivaga ja püsivad puul kaua pärast lehtede varisemist. Tillukesed õied on tihedas õisikus ja puhkevad juulis. Puukoolides leidub humalapuu istikuid harva. Noores eas on puu talveõrnem, vanemad taimed aga peavad pakasele paremini vastu.
Äädikapuu
Äädikapuu ehk harilik sumahh (Rhus typhina) on pärit Põhja-Ameerika idaosast ja kuulub anakardiliste hulka. Paras- ja palav-vöötmes kasvab 200 sumahhi ehk mürgipuu liiki, mille hulka kuulub ka äädikapuu. Ameeriklased ei lähe metsa, kui teavad, et seal kasvab ville tekitav sumahh. Äädikapuu koor sisaldab rikkalikult parkaineid, mida kasutatakse naha parkimiseks. Uhked küünlataolised vilikonnad värvuvad augustis ja püsivad taimel pärast lehtede varisemist ilusana kevadeni välja. Aiataimena püüab äädikapuu pilku aasta läbi. Kevadel ja suvel ehivad puud ilusad lehed, mis muutuvad sügisel leegitseva värvimänguga laiguks. Äädikapuu veelgi ilusamate pitsiliste lehtedega sort on “Laciniata”.
Aeda istutades peab äädikapuu puhul arvestama, et ta moodustab rikkalikult juurevõsu ja ajab end ka sinna, kuhu me teda istutanud pole. Juurevõsu välja kaevates on aga taime kerge paljundada ja sõpradele jagada. Külmal talvel võib äädikapuu kahjustuda, kuid taastub enamasti kiiresti. Ilusam on puu päiksepaistelises kohas, seal on ta tihedama võraga ja värvub sügisel erksamalt. Muus osas äädikapuul erisoove pole.