Pa­ru­ka­puud (Co­ti­nus) tun­tak­se ing­li­se kee­les hoo­pis suit­su­puu (smo­ke tree) ni­me all.  Ta kuu­lub vä­he tun­tud ana­kar­di­lis­te su­gu­kon­da. Pa­ru­ka­puu tun­tu­mad su­gu­la­sed on in­dia man­go­puu, mom­bi­ni­puu, ää­di­ka­puu, in­dia pähk­leid kan­dev nak­ra­puu, pis­taat­sia ja ro­see-pip­ra­puu. Ha­ri­lik pa­ru­ka­puu (C. cog­gyg­ria) kas­vab loo­dus­li­kult suu­rel alal  Lõu-na-Eu­roo­past Hii­na­ni. Ta ei ole meil täies­ti tal­ve­kin­del põõsas. Pa­ka­se­ga võivad ok­sad külmu­da osa­li­selt või va­hel maa­pin­na­ni, kuid ena­mas­ti taim taas­tub. Peh­me­ma­te tal­ve­de jä­rel võib pa­ru­ka­puu aga sir­gu­da 3–3,5 m kõrgu­seks. Pa­ru­ka­puul on vä­ga ke­nad ovaal­sed või mu­na­jad le­hed. Õied on til­lu­ke­sed, ro­he­kad ja jää­vad hoo­le­tu­le vaat­le­ja­le mär­ka­ma­ta. Vil­ju­mi­se ajal on pa­ru­ka­puu aia pil­gupüüdja. Roo­sa­kad kar­va­sed vil­ja­raod jä­ta­vad mul­je, et põõsas on puh­ke­nud õit­se­ma. Kau­ge­malt vaa­da­tes tun­dub, et tõuseb suit­su, kui­gi põle­mi­se lõhna ei ole.

Ha­ri­li­ku pa­ru­ka­puu sort “Royal Purp­le” on ke­va­del pun­ga­de puh­ke­mi­sest ku­ni sügi­sel va­ri­se­mi­se­ni pur­pur­se­te leh­te­de­ga.  Aia­tai­me­na ei ole pa­ru­ka­puu nõud­lik mul­la suh­tes, küll aga võiks tal­le va­li­da külma­de põhja­tuul­te eest var­ja­tud ko­ha. Ro­he­li­se­le­hist lii­ki pal­jun­da­tak­se seem­ne­te­ga, vär­vi­lis­te leh­te­de­ga pa­ru­ka­puu sor­te aga pis­ti­ku­te­ga.

Humalapuu

Vä­he tun­tud väi­ke puu on hu­ma­la­puu (Pte­lea). Neid kas­vab Põhja-Amee­ri­kas 11 lii­ki. Hu­ma­la­puu kuu­lub ruu­di­lis­te hul­ka na­gu ka apel­si­ni- ja kor­gi­puu, Lee­du rah­vus­taim aed­ruut, Jaa­pa­ni vürt­si­taim pip­ra-kold­puu, moo­se­sepõõsas jt. Ha­ri­lik ehk kol­mik­le­hi­ne hu­ma­la­puu (P. tri­fo­lia­ta) kas­vab USA ida- ja  kes­ko­sas. Ta pun­gad puh­ke­vad ke­va­del hil­ja, kuid le­hed püsi­vad sügi­sel kaua ro­he­li­se­na. Hu­ma­la­puu ei ole meie loo­dus­li­ku  vään­tai­me hu­ma­la su­gu­la­ne. Tema vil­jad on hur­ma­va lõhna­ga, see­met ümb­rit­se­va he­le­ro­he­li­se laia tii­va­ga ja püsi­vad puul kaua pä­rast leh­te­de va­ri­se­mist. Til­lu­ke­sed õied on ti­he­das õisi­kus ja puh­ke­vad juu­lis. Puu­koo­li­des lei­dub hu­ma­la­puu is­ti­kuid har­va. Noo­res eas on puu tal­veõrnem, va­ne­mad tai­med aga pea­vad pa­ka­se­le pa­re­mi­ni vas­tu.

Äädikapuu

Äädi­ka­puu ehk ha­ri­lik su­mahh (Rhus typ­hi­na) on pä­rit Põhja-Amee­ri­ka idao­sast ja kuu­lub ana­kar­di­lis­te hul­ka. Pa­ras- ja pa­lav-vööt­mes kas­vab 200 su­mah­hi ehk mürgi­puu lii­ki, mil­le hul­ka kuu­lub ka ää­di­ka­puu. Amee­rik­la­sed ei lä­he met­sa, kui tea­vad, et seal kas­vab vil­le te­ki­tav su­mahh. Äädi­ka­puu koor si­sal­dab rik­ka­li­kult par­kai­neid, mi­da ka­su­ta­tak­se na­ha par­ki­mi­seks. Uh­ked küünla­tao­li­sed vi­li­kon­nad vär­vu­vad au­gus­tis ja püsi­vad tai­mel pärast leh­te­de va­ri­se­mist ilu­sa­na ke­va­de­ni väl­ja. Aia­tai­me­na püüab ää­di­ka­puu pil­ku aas­ta lä­bi. Ke­va­del ja su­vel ehi­vad puud ilu­sad le­hed, mis muu­tu­vad sügi­sel lee­git­se­va vär­vimän­gu­ga lai­guks. Äädi­ka­puu veel­gi ilu­sa­ma­te pit­si­lis­te leh­te­de­ga sort on “La­ci­nia­ta”.

Ae­da is­tu­ta­des peab ää­di­ka­puu pu­hul ar­ves­ta­ma, et ta moo­dus­tab rik­ka­li­kult juu­revõsu ja ajab end ka sin­na, ku­hu me te­da is­tu­ta­nud po­le. Juu­revõsu väl­ja kae­va­tes on aga tai­me ker­ge pal­jun­da­da ja sõpra­de­le ja­ga­da. Külmal tal­vel võib ää­di­ka­puu kah­jus­tu­da, kuid taas­tub ena­mas­ti kii­res­ti. Ilu­sam on puu päik­se­pais­te­li­ses ko­has, seal on ta ti­he­da­ma võra­ga ja vär­vub sügi­sel erk­sa­malt. Muus osas äädi­ka­puul eri­soo­ve po­le.