Efraim Zuroff - kutsumata külaline
Mida pakuksite ootamatule külalisele, küsib reklaam. Õige vastus on: tass Gevalia kohvi. Esmaspäeval Eestisse saabunud Simon Wiesenthali keskuse juht Efraim Zuroff vaevalt sellega lepib, sest tema ei nõua ei vähemat ega rohkemat kui Harry Männili pead. Eesti valitsusjuhil Mart Laaril, kellega Zuroff eile kohtus, pole aga tegelikult tõepoolest midagi muud pakkuda kui tass kohvi.
Zuroffi jäigad nõudmised pälvivad eestlaste seas üha suuremat mittemõistmist. Zuroff on kuri mees. Ta süüdistab eestlasi loiduses natsikurjategijate paljastamisel ning eestlast Harry Männilit juutide mõrvamises, ent pole esitanud ühtki kohtus vettpidavat tõendit. Selle asemel esitab Zuroff Postimehe kaudu eestlastele küünilise võrdluse - natsikuriteod olid halvemad kui nõukogude kuriteod.
Mees, kellele on suurimaks komplimendiks legendaarse natsiküti Simon Wiesenthali mantlipärija nimetus, on tõeline natside hirm. Nui neljaks, aga Zuroff alla ei vannu. Kuigi natsiroimar Adolf Eichmanni abi Alois Brunnerit varjab oma kaitse all juudivaenulik Süüria, pole Zuroff kaotanud lootust Brunner kätte saada. Tal on pikk käsi.
Just Zuroff oli see, kes selgitas välja, et Auschwitzi koonduslaagri kurikuulus arst Josef Mengele elas ja suri Brasiilias. Tänu Zuroffile pisteti eluks ajaks trellide taha poola orjatööliste laagri komandant Josef Schwammberger, kes hukanud isiklikult vähemasti 25 juuti. Peale Brunneri on prominentseim nimi tema nimekirjas gestaposheff Heinrich Müller.
Natside hirm ise näeb välja nagu noor vanaisa. Korralikule hallisegusele soengule on juuksenõeltega kinnitatud ortodokssete juutide sümbol yarmulka. Päevitunud näos säravate silmade ümber jooksevad kümned naerukurrud.
Efraimi lapsepõlv möödus suures juudi perekonnas New Yorgi linnaosas Brooklynis.
23aastaselt kolis ta Iisraeli - üks tõsiusklik juut saavat üksnes seal õnnelik olla. Zuroff õppis juutluse ajalugu ja kaitses doktorikraadi holokausti-teemalise tööga.
Viimased viisteist aastat on Efraim Zuroff juhtinud Simon Wiesenthali Keskust Jeruusalemmas. Keskus pole suur, koosnedes vaid kolmest ruumist, kus lisaks Efraimile töötab veel sekretär. Kuna Iisraelis ei leidu ühtki natsi, ei turva keskust ei videokaamerad ega politsei.
Nüüd on Efraim jälle Eestisse jõudnud, kaasas hulk materjali, mis tõendavat Harry Männili osalust juutide tagakiusamises. Sellega kavatseb ta Laari mõjutada. "Eestis pole just palju inimesi, kes tahaksid tunnistada, et eestlased tapsid halastamatult juute, mustlasi ja kommuniste," räägib Zuroff. "Palju meeldivam teema on teile see, kuidas eestlasi endid taga kiusati. Tõsi. Aga see pole mingi vabandus!"
Kui eestlased peaksidki olema nii põikpäised, et ei taha oma rahvuskaaslast kohtu alla anda, käib Zuroff lauda trumpässa. "Teie riik tahab astuda Euroopa Liitu, NATOsse. Me käime Männili juhtumi välja, kui vaja," ütleb mees rahulikult seljatoele naaldudes. "Kas te mõtlete, et lätlased andsid Konrads Kalejsi kohtu alla minu siniste silmade pärast?"
Kui esimene Zuroffi jahitud Horvaatia nats Dinko Shakic kohtu alla saadeti ja eluaegse vanglakaristuse sai, öeldi Efraimile, et see sündmus muutis kogu Horvaatia ajalugu. Zuroff tõrjub seda "komplimenti" silmade särades, kuid lisab, et Männili kinninabimine võiks mõjuda samamoodi Eestile.
Üks eestlasest "ohver" on Zuroffil juba peost lipsanud. Legendaarne Evald Mikson, kes emigreerus Islandile, suri enne, kui kohus jõudis tõestada Zuroffi väiteid Miksoni osalusest Omakaitses. Aga Zuroff ei anna mehe hingele hauaski rahu. Kui Miksoni poeg Atli Evaldsson Islandi jalgpallikoondise treeneriks valiti, kirjutas Zuroff Islandi päevalehes mürgise artikli. See ajas Evaldssoni peaaegu meeleheitele. "Mu isa tunnistas veel päev enne surma, et tal pole millegi üle häbeneda. Aga sellel sionistil on ainult üks eesmärk: hävitada Miksonite perekond. Kas ma pean tõesti sellega elu lõpuni võitlema?" küsib Evaldsson.
Zuroffi kõrvad jäävad sellele kurdiks: neis asjus ta süütuse presumptsiooni ei tunnista. "Me pole siiani kunagi eksinud. Olen sada protsenti kindel, et need, keda süüdistame, on ka tegelikult mõrtsukad."
Islandil valiti Zuroff saareriigi seitsme suurema vaenlase hulka. Teda on sõimatud kagebezhnikuks ja serbia mafioosoks, ähvardatud surmaga, aga Zuroff ajab kindlameelselt oma rida. Kanada, Suurbritannia ja Rootsi valitsusi kimbutas Zuroff seni, kuni need võtsidki vastu seaduse, mille alusel saab peitupugenud natsiroimareid jälitada.
Nii jahib ta ka Eestist, Lätist, Leedust, Valgevenest ja Ukrainast värvatud mõrvakomandode endisi liikmeid. Kui Efraim jälje leiab, palkab ta eradetektiivi. Too maskeerub näiteks tudengiks, kes kirjutab kodutööd Baltikumist Teises maailmasõjas, ning maandub peagi Kanadas elava sõjakurjategija elutoas. Midagi aimamata jutustab too "tudengile", kuidas tema ja ta SS-üksus Leedus juute hukkas. "Tudengi" hõlma all käib aga diktofon. Täpselt nii juhtus leeduka Antanas Kenstavi?iusega. "See mees ei näidanud üles mingit kahetsust. Ta rääkis juutide tapmisest samal toonil, nagu jutustaks purgiõlle ostmisest."
Seepärast ei tunne Zuroff ka mingit halastust oma jahitavate vastu, kes on kõik väga vanad inimesed. Ta tunnistab, et tunneb pärast kohtumõistmist kättemaksuhimuga segatud rõõmu.
Mehe fanaatiline pühendumine natsijahile on seda kummalisem, et keegi tema lähedastest omastest pole holokaustis kannatanud. Tõsi küll, oli üks vanaonu, kelle järgi Efraim ka nime on saanud, kuid Zuroff ise tunnistab, et tema missioon ei ole seotud sugulase surma eest kättemaksmisega.
"Holokaust ei tulnud taevast nagu taifuun või orkaan," seletab Zuroff. "Ma leian, et see on minu kui juudi kohus. Ma ei saa seda ignoreerida."
Saksa ajalehele jutustab ta mõistujutu: taevas kohtuvad holokausti ohvrid ja üleelanud. Ohvrid küsivad üleelanutelt, mida nad oma elus teinud on. Üks ütleb: "Ma olin ärimees," teine: "Ma olin advokaat." Wiesenthal ütleks: "Ma ei unustanud teid." Zuroff armastab neid nelja sõna.
Efraim Zuroff nalja ei mõista
- Kuna Balti riikides pole juudi restorane, võtab Zuroff koshshertoidu ise kaasa. "Igal usul on oma hind."
- Zuroff oli 15, kui Iisraeli agendid Adolf Eichmanni röövisid ja Jeruusalemma toimetasid. "Ema tiris mind erutunult teleka ette. Ta tahtis, et ma kohtuprotsessi jälgiks."
- Ameerikas töötades lasi Zuroff juudivaenlaste musta nimekirja panna ka Austria ekspresidendi Kurt Waldheimi, kes tänu Zuroffile võib tänaseni USAsse pääsust vaid unistada.
Aet Süvari, Pekka Erelt
