Ei taha enam oma nime kanda. Tahan uut
Ligi aasta tagasi võttis Mari Sarv endale teise eesnime Öö – kokku siis Mari Öö Sarv. Nime muutmise põhjused olid kaalukad, sest tema teada on Eestis vähemalt viis Mari Sarve. Aeg-ajalt saab ta võõraid e-kirju või saadetakse tema kirju valele Marile. Segadust tekkis ka MSN-is, kui mõni hakkas temaga suhtlema, ent sai hiljem teada, et see oli sootuks keegi teine Mari Sarv, kelle ta oli oma kontaktide hulka lisanud.
Kõige markantsem eksitus juhtus ravikaardiga, kui Mari naistearsti juurde minnes talle kaasa antud kausta uuris. Selgus, et see kuulub sootuks teisele naisele.
Ühegi oma nimekaimuga Mari kohtunud pole, kuigi üks neist võttis vahepeal ühendust, et edastada talle tema e-kirjad. Segadust oli palju ja mõte nime muuta kääris oma viis aastat. „Võtsin tükk aega hoogu, avaldus oli juba ammu valmis,” räägib ta.
Enne luges Mari hoolikalt läbi nimeseaduse ja sai sealt kinnitust, et nimi Öö ei tohiks mingit vastuseisu põhjustada. „See pole ropp ega rõve, pole kellegi kuulsuse nimi, selles pole numbrit,” loetleb ta piiranguid, mis takistavad nime muutmist. Ometi tekitas tema soov ametnikus kõhklusi.
Miks just Öö?
Oma valikut suutis Mari hästi põhjendada, sest selline nimi on talle juba varasemast Jüriöö-Mariöö sõnamängust külge jäänud ja kõik tuttavad kutsuvadki teda nõnda. „Ilmselt oleks minu sõbrad pigem olnud üllatunud, kui oleksin endale lisanimeks võtnud näiteks Marta,” arvab ta.
Sama rääkis ta ka ametnikule, kes siiski hoiatas, et juhul kui nimevalik saadetakse edasi ministeeriumi nimekomisjoni, võib otsus aega võtta kuni paar kuud. Mõne nädala pärast oli aga otsus tehtud: nimi sobis!
Uus nimi pole segadusi siiski päriselt lõpetanud. „Telefoni teel on ikka selgitamist küll,” tunnistab Mari. „Aga ma ausalt eelistan pigem seda pisikest ebamugavust sellele, et keegi võõras lappab günekoloogi ukse taga minu ravikaarti.”
Vanaemale mõeldes
Mari klassiõde, kes kandis pool elu Rita Fokina nime, muutis selle esimesel võimalusel Rita-Anette Kohavaks. Seegi valik oli põhjalikult kaalutletud. Kohava on ema neiupõlvenimi. Miks ema pärast lahutust oma vana nime tagasi ei võtnud, seda Rita-Anette talt uurida ei jõudnud, sest ema suri, kui ta oli kuueaastane.
„Isa nime ma ei tahtnud, sest temast on mulle tekkinud negatiivne kuvand. Mind kasvatasid vanavanemad ja sel põhjusel soovisin kanda nendega sama nime. Minu vanaema oli Laine-Anette ja vanavanaema oli samuti Anette. Teine eesnimi oli lugupidamisavaldus ja poolehoiumärk vanaemale, kellest ma väga hoolisin,” põhjendab ta.
Nimevahetusega tahtis Rita-Anette ühele poole saada võimalikult kiiresti, ent 16-aastaselt seadus tal seda veel teha ei lubanud. Perekonnaseisuametist arvati pealegi, et nagunii saab ta abielludes uue perekonnanime. 18-aastaselt Ritale aga enam mingeid takistusi ei tehtud.
Nimevahetus ei põhjustanud toona keskkooli lõpetavale neiule suuri ümberkorraldusi, sest dokumente polnud veel kuigi palju kogunenud. Ajastus oli nii hea, et kogu oma hilisema elu jooksul pole tal tulnud kordagi tõestada, et Rita Fokina ja Rita-Anette Kohava on üks ja seesama isik.
Kohava on sajandite vanune nimi ja Rita-Anette on oma suguvõsa üheksas põlv.
Rita-Anette usub, et nimes on vägi, tema jaoks on nimi ka kuuluvuse ja poolehoiu märk.
Vaid korra elus
Üldjuhul saab Eestis nime muuta ühe korra (välja arvatud muidugi abiellumisega seotud perekonnanime muutus) ja rohkem kui üks kord väga mõjuval põhjusel. „Et inimest identifitseeritakse tema nime kaudu, võib öelda, et nimevahetus võrdub isiku identiteedi vahetusega,” selgitab regionaalminister Siim Valmar Kiisler.
Nime muutmise soov ja uue nime valik peaks olema väga hästi läbi mõeldud, et pärast seda kahetsema ei peaks, rõhutab minister. On juhtunud, et inimene pole suutnud uue nimega harjuda. Samuti on täisealised lapsed läinud eesnime muutmise pärast oma vanematega konflikti ja soovinud algset taastada. Pooled kõigist nimemuutmistest registreeritakse Tallinna perekonnaseisuametis. „Kui soovitakse kanda suguvõsa või abikaasa nime ja see on dokumentaalselt tõendatud, lubab nimeseadus teha otsuse kohapeal. Kui on tegu vabalt valitud nimega, edastame avalduse isikunimekomisjonile, kus otsustatakse, kas muutmine on põhjendatud,” selgitab Tallinna perekonnaseisuameti vanemspetsialist Kati Rotselain-Rõuk.
Muudetakse rohkem perekonnanime. „Kui oma perekonnanimi mingil põhjusel ei meeldi, soovitame ennekõike uurida lähisuguvõsast, kas seal on mõni sobilikum – näiteks ema või vanaema sünnijärgne perekonnanimi,” soovitab ta.
Väga veidrad nimed on nimeseadusega keelatud, see aga ei takista inimesi siiski üritamast. „Mõne avalduse puhul võib tõdeda, et maitse üle ei vaielda,” nendib Rotsalain-Rõuk.
Nime muutmiseks esitatakse aeg-ajalt ka kummalisi põhjendusi – näiteks usutakse, et uus nimi aitab vabaneda terviseprobleemidest, või soovitakse muutust numeroloogilistel põhjustel. Sellistest argumentidest nime muutmiseks ei piisa.
Nime muutmise põhjendused
Regionaalministrile saadetud avaldustes taotletakse uut perekonnanime kõige sagedamini „muul mõjuval põhjusel”. Näiteks soovitakse suguvõsanime, mille kohta pole tõendeid, või soovitakse hoopiski loobuda suguvõsanimest, millega on seotud halvad mälestused. Soovitakse elukaaslase perekonnanime ja lapsega ühist perekonnaime. Tahetakse senise asemele lihtsamini kirjutatavat ja hääldatavat perekonnanime või venekeelse nime tõlget. Samuti soovitakse sagedamini loobuda isa perekonnanimest, sest isa pole kasvatamises kaasa löönud.
Eesnime muutmise põhjusteks nimetatakse, et vanemate pandud nimi ei meeldi, soovitakse eesnime, mida igapäevaelus kasutatakse, ning sedagi, et inimest häirib, et tema eesnimi on kasutusel nii mehe- kui ka naisenimena. Soovitakse muuta eesnimede arvu ja vabaneda tavatust eesnimest.
Nimeseaduse alusel ei tohi uueks perekonnanimeks taotleda võõrapärast nime, liiga laialt levinud nime (mida rahvastikuregistri andmeil kannab 500 või rohkem inimest) või liiga vähese kasutusega (mida kannab 1–20 inimest) perekonnanime; nime, mida kasutatakse eesnimena; nime, mille võtmise korral oleks isiku eesnimi ja perekonnanimi sama jne.
Liiga laialt levinud nimesid on Riigi Teataja andmetel 222. Nende seas on nii eesti kui ka vene nimesid.
Aastail 2005–2009 suurenes teistest rahvustest inimeste huvi eestipäraste perekonnanimede kandmise vastu. Mullu juulist jõustunud nimeseaduse muudatus võimaldab muuta perekonnanime eestipärasemaks. Seda võimalust on kasutanud juba 40 inimest.
Kuidas nime muuta
Nime muutmise menetlus saab alguse maavalitsusest või Tallinna perekonnaseisuametist, kuhu tuleb esitada avaldus.
Riigilõiv on 38,34 eurot, kuid on ka tasuta juhtusid. Nimemuutja peab arvestama dokumentide vahetamise kohustusega kuu jooksul pärast uue nime saamist.
Nimeavaldused, mis saadetakse otsustamiseks regionaalministrile, vaatab läbi kaheksaliikmeline isikunimekomisjon.
Nime muutmisel ei peeta mõjuvaks põhjuseks seda, kui taotletakse perekonnanime, mille kohta pole tõendeid; eestkostja perekonnanime, sest eestkostel on teised eesmärgid; elukaaslase perekonnanime, sest isikutel on see võimalus abielludes; võõrapärast perekonnanime jne.
Juhul kui nime vahetatakse välisriigis, peab 30 päeva jooksul esitama Eesti perekonnaseisuasutusele nime õigusliku muudatuse aluseks olnud dokumendi.
