Eksklusiivreportaaž: Kuidas Tallinn võttis Skoone bastioni enda valdusesse
Linna poolt oli kohal esinduslik vastuvõtukomisjon – kesklinna vanem kahe asetäitjaga, linna juriidiline büroo ja veel kokku seitse ametnikku.
Üleandjate pool koosnes eakast firmajuhist Lembit Reimalist, agressiivsest joodikust valvurist, aednikust, veel ühest valvurist, sõbralikust hundikoerast ja enesega rahulolevast oranžist kassist. Korraks vilksatas ka riigikohtu poolt ebaseaduslikuks valdajaks tunnistatud firma Mahyd & Skoone juriidiline esindaja, vandeadvokaat Viktor Kaasik, kes aga ei pidanud vajalikuks kingi rohu sees märkjaks teha.
Linnavalitsus sai üleandjatelt mõningase punnimisega võtmed kätte ja bastion ongi ametlikult nüüd linna valduses, kuigi külastajad räämas ja lagunemisohtlikku paika veel teretulnud ei ole.
Kui me fotograaf Terje Lepaga kell 12 kohale jõuame, leiame eest Kesklinna valitsuse esinduse – linnaosavanem Marek Jürgenson, asevanemad Kaia Sarnet ja Jüri Lump ning veel üks ametnik. Teised pole veel kohale jõudnud. Eelnevalt on meile teada, et ega me oodatud pole. Linna esindajad on ebaseaduslikule valdajale lubanud, et meediasündmust üleandmisest ei tehta. Aga meil on ometigi vaba maa ja nahhaalseid ajakirjanikke ei saa eriti linna maal ringuitamast takistada, mõtlen ma. Õnneks takistusi ei püütagi teha.
Võtame end kesklinna juhtide sappa ja kõnnime Suurtüki-Rannavärava ristmikust mõnisada meetrit trammitee juurde. Sealt pääseb staadionile, aga värav on kinni.
Kesklinna esindajad saavad telefonikõne ja tuleb minna tagasi sinna, kust tuldud. Seal on juba kohal Viktor Kaasiku uhke maastikuauto, ülejäänud linna esindajad - linnasekretär Toomas Sepp ja linna juriidiline nõunik Priit Lello, rendipindade osakonna peaspetsialist Aigar Palsner ning üleandjate poolt Mahyd&Skoone esindaja Lembit Reimal. Ja koguka asevanema Jüri Lumbi protestidest hoolimata tuleb marssida uuesti tagasi staadioni juurde, kus okastraadiga ja suure tabalukuga varustatud värav lõpuks pidulikult avatakse.
Vara, mis üle antakse, koosneb pargi ja trepistikuga künkast, mis on endine muldkindlustus, ning staadionist ja selle juures olevast majakesest. Kokku hõlmavad need päris suure maalapi, millest inimesed on siiani pidanud mööda minema vaid trammi või autoga. Või jala suure ringiga. Ala on heakorrastamata, bastion laguneb, maja näeb välja nagu pärast maavärinat, gaasi, elektrit ega vett ei ole.
1990. aastal sõlmis praegune Mahyd & Skoone juht Lembit Reimal rendilepingu NSVL sõjajõudude madruste klubiga. Kui bastion saattus kaitseministeeriumi alluvusse, pikendas tollane kaitseminister Hain Rebas lepingut 40 aastale. 1995. aastal sai selle omanikuks linn, kuid Rebase-Reimali leping andis viimasele õigustuse seda endale pidada. Kuna aga linn selle nn madruste klubi lepingu vaidlustas, pole seal siimaani midagi toimunud. Linnakodanikud pole sinna jalutama pääsenud, ning nagu hiljem selgub, on aednik Andres pidanud lakkamatut võitlust narkomaanidega, kes sinna kipuvad, ning hoidnud parki temale antud võimaluste piires hädapärases korras.
2004. aastal tunnistas riigikohus Mahyd & Skoonega sõlmitud rendilepingu õigustühiseks, kuid valdaja keeldus seda siiani linnale üle andmast. Linn pidi vara kättesaamiseks uuesti kohtusse pöörduma..
Nüüd on siis käes hetk, kui linn bastioniga midagi reaalselt ette võtta saab. Kuid kõigepealt tuleb vara üle võtta.
Staadionimajakese juurde astudes tervitab meid sõbralik hundikoer ja üks valvur, kes eriti ei räägi. See eest räägib Reimal.
„4-5 miljonit olen doteerinud seda kohta 13 aasta jooksul,” on lühidalt kokku võttes tema sõnum. Ta on ajaloolist tausta uurinud ja siia erinevaid ehitisi plaaninud, kuid midagi pole välja tulnud.
Reimal ei näi sugugi kibestunud ega pettunud. Temast õhkub positiivsust ja optimismi, vaatamata sellele, et linna esindajad tõdevad, et tema valduse kestel on hooned sisuliselt hävinenud.
Tundub, et täit kontrolli tal bastioni üle pole. Kontroll on hoopis joobes ebamäärases eas venekeelse valvuri Albert Jegorovi käes. Nii võtmed, mis tuleks üle anda, ning mida Reimalil pole, kui võim staadioni kellelegi mängimiseks rentida, mida too aktiivselt teostab.
Läheme staadionimajja. See on lagunenud, ime, et üldse püsti püsib. Seina peal ripub Vladimir Iljitš Lenini portree. Näha on selgelt omavoliliselt ja suvaliselt veetud elektrijuhtmed. „Ilmselt maksab raudteele sularahas,” pomiseb üks linna esindajatest. Reimali sõnul pole alal juba mõnda aega ei elektrit, vett ega gaasi. Ühtegi lepingut Eesti Energia või teiste asutustega samuti mõistagi pole.
„Alles möödunud nädalal nägin, kuidas staadionil oli valgustus ja nüüd on mõned valgustid üldse puudu,” hakkab linna õigusnõunik Priit Lello sellise jutu peale vihaseks saama. Ka ei meeldi talle Reimali plaan, et võtmed võiks tema kätte jätta esmaspäevani ja selle aja jooksul viiks ta oma vara minema.
„Teeme nüüd nii, härra Reimal, et võtke oma asjad ja paneme maja uksed lukku. Hiljem võite kokku leppida ja oma asjad ära viia. See polnud ju uudis, et me täna tuleme,” on ta resoluutne. Siis selgubki, et võtmed on valvur Alberti käes, kes on aga vahepeal ära kadunud. Lõpuks ilmub ta siiski välja.
Albert on agressiivne mees. Ta on oma sõnul siin 15 aastat tööl ega saa aru, miks ta peaks võtmed kellelegi andma.
Reimal on koostööaldis, kuid tema sõnad Albertile eriti ei mõju. „Pane, Albert, uks lukku, tule või palja peega välja, ja võta koer ka kaasa,” ütleb ta.
Albert vastab venekeelse sõimuga. Ta on ilmselges joobes ja väga vihane. Fotograafile lubab ta vastu hambaid anda.
Siis tuleb üks venekeelne proua. Selgub, et ta on ilmselt üks vähestest, kes ketikoera eest hoolitseb. Toob talle Lasnamäelt süüa. Proua on murelik: „Ärge viige koera varjupaika, Albertil on endise omaniku telefon, äkki too ikka võtab.” Asevanem Jüri Lumpil pole aga valikut. „Me ei saa koera siia üksi ketti jätta. Omanik võib ta varjupaigast ka kätte saada,” kostab ta.
Välja ilmub ka oranž hästitoidetud kass, kes inimestele külge poeb. Ilmselt tahaks ta toimuva kohta rohkem teada.
Vahepeal on Albert veidi taltunud ja linna esindajad maja võtmed kätte saanud. Tema olekust võib aga aru saada, et olukorraga ta leppinud ei ole.
Kõnnime jälle ringiga tagasi ja läheme teisest väravast sisse ning mäe peale üles. Raske on ette kujutada, et eelmise sajandi algul oli siin üks linnakodanike poolt armastatuimaid vaba aja veetmise kohti, kus käidi jalutamas, kohvitamas, tantsimas... Mäe peal olevast majast on vaid varemed järgi. Selle ette müüri peale on Reimal katnud kile peale improviseeritud pealaua kookide ja veiniklaasidega. Linna esindajail vihmases ilmas veinituju eriti pole.
Aednik Albert räägib, et on siin töötanud 6-7 aastat. „Kui tulin, kasvasid radade peal nõgesed ja rohi. Pidin plaani järgi välja võtma, kust teed läksid ja taastasin need,” jutustab ta. Pikad jutud on tal rääkida sellest, kuidas ta narkomaanidega on võitlust pidanud ja korra tema poole visatud hargist napilt eest ära põiganud. Aednik olevat nendega inimese kombel vestelnud ja rääkinud (tegelikult olematutest) narkopolitsei reididest. Narkomaanid olevat ära läinud.
Nüüd jääb Albert töötuks. Kesklinna asevanem Kaia Sarnet soovitab tal pöörduda haljastusfirmade poole, sest linn peab ühe neist ikka palkama.
„Täna sellises seisus siia kedagi lasta ei saa. On varisemisoht, ala on korrastamata, ja kui midagi juhtub, peab linn vastutama,” nendib ta. Õnneks on bastionialuste mitmesaja aasta vanuste käikude metalluksed kinni keevitatud.
Järgmised sammud on Sarneti sõnul valve ja hoolduse korraldamine. Linnaplaneerimisamet peab koostama Skoone bastioni detailplaneeringu, mille aluseks on bastioni ideelahenduse konkursi võidutöö. Maarja Kase, Ralf Lõokese ja Karli Luige (arhitektuuribüroo Salto) töö pakkus bastionialustesse kasemattidesse linna ajalugu tutvustavat galeriid ning selle peale parki. Bastioni ülemisele tasandile ehk kavaljeerile rajataks pargipaviljonid, samas tekib kavaljeeri peale park, kuhu saab läbi hoone. Sinna pakuvad arhitektid linnakämpingut. Restoranid ja teeninduspinnad asuks püssirohulao kohale ehitatud veidi suuremas hoones. Parkimine toimuks vallikraavi alla rajatavas maa-aluses kuni 500 kohalises parklas.
Linna esindajad on sunnitud tõdema, et valdus on küll käes, kuid enne seda, kui see uuesti linnakodanike meelispaigaks saab, kulub veel mitu aastat.
