Ekskursioon iidsesse Mustjõe asumisse


Linlased, kes sõidavad kesklinnast mööda Paldiski maanteed Õismäe poole, tavaliselt ei märkagi, et nad ületavad vahepeal Mustjõe oja.

Ometigi elasid inimesed selle oja ümbruses juba 16. sajandil. See asustus kuulus koos praeguse Kakumäe piirkonna, loomaaia territooriumi, Õismäe idapoolse ala ja endise Kadaka külaga Haabersti linnamõisa koosseisu.

1817. aastast alates oli Mustjõe oja linnapiiriks. Paljudel plaanidel oli piir tugevamalt märgitud ning kuna uute plaanide koostamisel kasutati ära vanu plaane, siis jäi see osa Mustjõe ojast, mis oli paralleelne linna piiriga, märkamata. Paljudel plaanidel on kujutatud seetõttu Mustjõe oja asemel vaid Paldiski maanteega paralleelselt kulgevat lisaharu, s.o Sipe oja.

##Mustjõe küla on erinevatel allikatel kandnud nimesid nagu “Schwartzenbaoh” (1689), “Schwarzen beck” (1695, 1849, 1865), “Schwarzen Baoh” (1726), “Schwarzenbeck” (1880, 1881).

KÕRTS VERSTAPOSTI JUURES. Samuel Waxelbergi poolt 1688. aastal koostatud Tallinna linnaplaanil asus hilisema Mustjõe suvemõisa kohal “Happels Hot’i” nimeline suvemõis. Teisel pool Paldiski maanteed asunud hoonestus kandis nime

“Schwartenbäch”. Osa uurijaid (näiteks Gustav Vilbaste) on pidanud seda Mustjõe külaks. Haabersti mõisa heinamaa Mustjõe oja ääres kandis nime “Swartenbaok”. Selle nimega seondub ka lähedalasuv Haabersti mõisa talu, mis kandis “Swartenback Jürgeni” nime.

Paldiski maantee ääres asus juba keskajal kõrtsihoone. Kõrtsihooned asusid linnalähedastel aladel alati verstapostide juures. Raekoja platsist Mustjõe kõrtsini oli kolm versta. Verstapost ise asus Mustjõe ojast veidi lääne pool. 1585. kui ka 1696. aastal kandis see umbes poole adramaa suurune talu ja kõrtsikoht nime “Swartle Bäck”. 1808. aasta linnaplaanil nimetati Mustjõe kõrtsi “Musteggi kartsma (ehk kõrts)”.

Mustjõe piirkonnas oli ka mitmeid lühikest aega eksisteerinud maavaldusi. Näiteks 17. sajandi lõpul asus Mustjõe oja taga Alberti nime kandnud suvemõis “Alberti Hoff” (1689). Maa-ala Mustjõe küla taga kandis 1689. aastal linnaplaanil nime “Alberti Land”.

RÜÜSTAMISED JA EPIDEEMIAD. Põhjasõjaaegsed rüüstamised, epideemiad ja paljude elanike lahkumine koos Rootsi vägedega katkestasid Mustjõe piirkonnas senise järjepidevuse. Suurest sõjast toibus piirkond alles 18. sajandi lõpul. 1780. aastal rajas Suure Gildi vanem Johan Christian Gerneti Mustjõe talupoja Berend Thomassohni maast eraldatud ja määramata ajaks rendile võetud maa-alale suvemõisa. Gernet pidi tasuma talupojale renti 4 tündrit (1 tallinna tünder = 127 liitrit) rukist. Omaniku nime järgi kandis suvemõis nime “Gernet Höfchen”.

1784. aastal üritas Gernet ära osta kogu Mustjõe talu, kuid raad keeldus sellest tehingust. Sajandi viimastel aastatel loobus Gernet suvemõisa rentimisest ning 1799. aastal rajas värvelmeister C. G. Metzke sinna riidevärvimise ja -trükkimise töökoja.

30 000 ARSSINAT SITSI. Esialgu värviti 5 laual 30–40 tuhat arssinat (umbes 21–28 tuhat meetrit) sitsi ja katuuni (lõuendit imiteeriv puuvillane kangas). Pärast ettevõtte laiendamist töötati 12 laual ning aasta jooksul värviti 25 000 pearätti, kuni 100 000 arssinat (umbes 71 000 m) sitsi ja poolsitsist kangast, mida müüdi Peterburi. Vabrikus töötas kokku 44 inimest. Ettevõte suleti 1808. aastal kontinentaalblokaadi tõttu.

1809. aastal ostis Mustjõe suvemõisa arst Samuel Reinhold Winckler ja rajas sinna soojade ja külmade vannidega supelasutuse.

1813.–1885. aastal töötas seal esimene Eesti vesiravila. 1860. aastatel, kui suvemõis kuulus Carl Ludwig Bergmannile, anti üürile suvekortereid. Toonastest ajalehereklaamidest selgub, et puhkajad said võtta nii sooje kui ka kuumi merevanne.

Kasutusel oli koguni Tallinna muda, mida oli Tartus analüüsinud professor Carl Schmidt. 1860. aastate teisel poolel võis üürida ka vankreid, mis viisid inimesi kaugemale, merre suplema. Mustjõe vannimaja iseloomustati sõbraliku rohelise laiguna keset liivamerd, kus veel 1885. aasta suvel tehti arstide korralduste järgi nii tavalisi sooje merevanne kui ka muid ravikümblusi.

Loe veel

Mustjõe suvemõisas on viibinud pikemat ja lühemat aega mitmeid kultuurilooliselt tuntud isikuid. Seal on peatunud näiteks kirjanik August Kozebue ning puhanud ka Lydia Koidula.

Enne Esimest maailmasõda kuulus Mustjõe mõis Tallinna notarile Villem Tuurmannile. Tuurmanni pärijad müüsid Mustjõe mõisa Tallinna Linnavalitsusele. 103 000-ruutsüllase suvemõisa maid anti rendile heina- ja põllumaadena. 1920– 1921 ehitati Mustjõele mõned majakesed, kuhu asusid elama sealsete heinamaade rentnikud. Peamiselt olid need voorimehed, kes talliruumide kõrge üüri tõttu linnast välja kolisid.

28. septembril 1923. aastal avati Mustjõe töölistemaja, kus oli kortereid 10 perekonnale.

MÕISAHOONE KORTERiteks. 1920. aastate alguses oli Mustjõe mõisahoone täiesti lagunemas. 1923. aastal tehti majas põhjalik remont, mis läks tolle aja kohta maksma küllaltki palju – 1 340 000 marka. Pärast remonti ja ümberehitust oli vanas härrastemajas 8 kahetoalist ja 2 ühetoalist korterit.

1923. aastal toimus Mustjõe kandis teisigi olulisi sündmusi. Alustati munakivisillutise rajamist Paldiski maanteele Mustjõe ja Harku järve vahelisel lõigul. Tolleaegsest ajakirjandusest võib lugeda, et Paldiski maantee oli sellel lõigul vihmastel aegadel porine ning koormad kippusid porisse kinni jääma.

Suurimaks probleemiks Mustjõe elanikele oli aga Paldiski mnt 82 asunud populaarne Mustjõe kõrts. Seal käisid “topsutamas” ka kaugemate piirkondade elanikud. Võib-olla oli kõrtsi külgetõmbejõuks see, et 1920. aastate algul sattus politsei sinnakanti harva ning kõrtsipidajad said siin takistamatult tegutseda.

1920. aastate lõpus algatas Mustjõe mõisa omaniku õetütar kohtuprotsessi linnavalitsuse vastu, lootes mõisa sama raha eest endale tagasi osta. Kohus aga jättis väljaostuõiguse palve rahuldamata.

e-kaubandus konverents
Jäta kommentaar
või kommenteeri anonüümselt
Postitades kommentaari nõustud reeglitega
Loe kommentaare Loe kommentaare