Eksperiment: kui must on rahatäht?
Mitte kunagi varem pole Eestis põhjalikult uuritud, mida siis inimene koos rahaga kätte võtab. Peale võimutunde ja rahulolu saab sõrmede vahelt veel palju peaaegu nähtamatut kraami. Need on imepisikesed elusorganismid, mis meelsasti paljunevad, kui näiteks satuvad teie kõhtu. Ja sinna sattumise tõenäosus on väga suur. Sest kes mäletab, millal ta viimati pesi käsi kohe pärast seda, kui oli käes hoidnud rahatähte?
Eesti Päevaleht lasi keskkonnainspektsiooni kesklaboris võtta uhtme seitsmes riigis aastatel 1995–1996 välja lastud rahatähelt, et kontrollida, kas eri paigust pärit raha võib olla erineva mustusastmega. Kaks raha olid Eesti kroonid.
Bakterite söömaaeg. Mikrobioloogialabori laborant Sigrid Metus, käed küünarnukist saadik õhutuskapis, teeb rahaproove esimest korda elus. Viimati püüti kahelt Eesti kroonilt leida haigustekitajaid viis aastat tagasi. Ei leitud. Maailma eri paikade raha pole varem meil analüüsitud ja pole kuulnud ka teiste maade kogemustest.
##Metus surub igale rahatähele kahte kohta bakteritoiduga katseklaasid. Ühelt selliselt 10-ruutsentimeetrise pindalaga klaasilt kontrollib laborant bakterite üldarvu. Teiselt uuritakse, kas rahal on staphylococcus aureus ehk siis see paha bakter, kes kõhuhädasid põhjustab.
Igalt rahalt kaks, kokku 16 proovi võetud, kõigile katseklaasidele nimed peale kirjutatud, panevad mikrobioloogid klaasid kolmeks päevaks seisma. See aeg on vajalik selleks, et bakterid saaksid nn toidulaual kosuda ja ennast täis süüa. Alles siis saab silmaga vaadelda ja teada, kas rahal kükitasid Sööbik ja Pisik või oli seal ka mõni nende sugulane.
Sugulaste nimesid meie eksperimendi käigus ei otsitud, peale staphylococcus aureuse, küll aga bakteriperede arvu. Nende loendamiseks on mikrobioloogidel mõiste PMÜ – pesa moodustav ühik. Loetakse kokku, kui palju tekib pudelipõhjasuurusel alal hallituslaike ehk pesasid.
Rubla ühtlaselt must. Pärast bakterite kolmepäevast söömaaega toob kesklabori mikrobioloog Küllike Birk lagedale 16 katseklaasi ja naeratab kavalalt. Juba päev varem teatas ta telefonis, et bakterid on hästi kosunud ja tulemused huvitavad.
“Selle rahatähe puhul saab tõepoolest öelda, et see on must ja pärast selle hoidmist peab kindlasti käsi pesema,” ütleb Birk ja näitab klaasil kobrutavaid hallituslaike. Need on pärit Vene kümnerublaselt. Analüüs näitas, et hallituspesi oli koguni 94.
Rubla oli üks kolmest rahast, mida mikrobioloogid uurisid igaks juhuks mitu korda, sest neil oli tõsine kahtlus, et rahal laiutab staphylococcus aureus. Aga ei olnud. Jumal tänatud, sest rahatähte oli katsunud mitu Päevalehe töötajat.
Analüüsi teise koha võitis konkurentsitult Eesti kahekroonine ehk siis mustusastmelt järgmine. Vaikselt ringlusest välja surutav rahapaber peitis endal 18 pesa ja staphylococcuse kahtlust. Viimane kinnitust ei leidnud. Katseklaasi pinda vaadates ei jätnud rahatähe suurest mustusekogusest aga mingit kahtlust.
Seevastu Eesti 500-kroonine oli suhteliselt puhas, vaid viis pesa. Äkki on kummalgi ka erinev kasutajaskond? Pole ju kontrollinud, kuid tõenäoliselt nii on.
Meie eksperimendi kõige puhtamaks rahaks osutusid Jaapani jeen ja Portugali eskuudo. Neil oli vaid kaks pesa.
Mikrobioloogiavaldkonnas 37 aastat töötanud doktor Birk, kelle sõnul oli bakteripesi siiski üllatavalt rohkelt, toonitab, et kontroll ei näita nende maade kõigi rahatähtede olukorda, vaid ainult kontrollitute mustust. Näiteks Slovakkia kroon ja Portugali eskuudo olid kaua rahakoti vahel seisnud. Birgi sõnul mõjutab see kindlasti tulemust.
Et aga üldistusi teha, peaks läbi uurima sadu tuhandeid rahatähti. Kui keegi viitsib, palun.
Päästab lihtne kätepesu. Rahaanalüüs ei teinud kindlaks ühtegi eluohtlikku bakterit, kuid Birgi sõnul ei tähenda see, et raha oleks puhas. Kaugel sellest.
Birk loetleb meile kõigile lapsepõlvest pähe taotud tõdesid. Enne söömist pese käsi! Pärast WC-s käimist pese käsi! Doktori sõnul on need elementaarsed nõuded ja üldjuhul ka aitavad.
Hoopis raskem on neil inimestel, kes oma töö tõttu pidevalt rahaga kokku puutuvad. Üks suuremaid riskigruppe on baaritöötajad ja poemüüjad.
Birk toonitab, et baaritöötajad peaksid olema eriti hoolikad, et rahalt saadud mustus ei satuks kliendi toidu või joogi sisse. Selleks ei tohi nad pesemata käega võtta kooki, leiba, salvrätikuid vms. Aga kas nad nii ka teevad, seda võib igaüks ise kontrollida.
Kontrollitud rahatähed
Vene rubla: 94 PMÜ*
Eesti 2-kroonine: 18 PMÜ
Slovakkia kroon: 6 PMÜ
Eesti 500-kroonine: 5 PMÜ
USA dollar: 4 PMÜ
Gruusia lari: 4 PMÜ
Jaapani jeen (münt): 2 PMÜ
Portugali eskuudo: 2 PMÜ
*PMÜ: pesa moodustav ühik 10 cm2 kohta
Head isu!
Eesti Päevaleht kogus lugusid, kus klientidel on tulnud kokku puutuda teenindajatega, kes rikuvad hügieeninõudeid.
Restoran Tallinnas. Klient tellib roa, mis koosneb vaheldumisi vardasse aetud lihast ja gruusia leivast. Lihatükk, leivatükk, sibul, lihatükk hambajälgedega leivatükk, sibul.
Pubi Tallinnas. Baaritöötaja võtab vastu tellimuse ja raha. Tellitud joogi sisse paneb sidrunit, mille lõikab enne viiludeks. Kas ta käsi pärast raha vastuvõtmist pesi? Pesi-pesi
Söökla Tallinnas. Klient saab sööki tõstvalt tädilt sousti kartulite ja viineritega. Enne kui taldrik tellija kätte jõuab, käib see läbi leti alt, kus söögitädil on lapp. Sellega tõmbab ta taldrikuääre nii paari sentimeetri jagu soustist puhtaks. Kas keegi tahaks seda lappi lähemalt näha, vaevalt.
Turu siseosakond Tallinnas. Lettidele valmistatakse lihakäntsakaid ette teenindussaali kõrvalruumis. On sügis ja lihasaal kaetud paksu porikihiga. Suure verise põllega liharaidur tõstab pakul lebava lihakäntsaka kohale kirve ja virutab. Pool lihast kukub porisele põrandale. Lihunik vaatab korra üle õla ja paneb lihatüki kasti, mis viiakse müügisaali. Kas see tükk oli müümiseks kõlblik?
