Ekspert: kokkuhoid halvab uuriva meedia
Endine Euronewsi peadirektor, varem teleajakirjanikuna töötanud ja nüüd mitmeid teleorganisatsioone nõustav David Lowen rääkis Eesti Päevalehele, kuidas avaliku elu tegelased võiksid tunnistada oma vigu ning kuidas uuriv ajakirjandus nõuab meediaettevõtetelt liiga palju ressursse.
••Rääkisite Pärnu Juhtimiskonverentsil sellest, kuidas tunnistada oma eksimust avalikkuse ja eriti telekaamerate ees. Miks on vigade tunnistamine niivõrd keeruline?
Igaühe jaoks on keeruline tunnistada oma eksimust. Näiteks kasvõi perekonnas – sa võid aastaid korrutada, et sul on õigus ja teisel ei ole. Ning see võib lõppeda kas lahutusega või leppimisega. Kui on tegemist äri või poliitikaga, omades võimu, raha või prestiiži, on ehk isegi veel keerulisem oma eksimusi tunnistada, sest seal on juures riskid. Selle järel võivad valijad või aktsionärid kaotada usu sinusse.
••Kuid kui äri- või poliitiline figuur tunnistab eksimust, peaks sellega kaasas käima ka ju mingi arusaam, et ta on sellest situatsioonist õppinud?
Lootus muidugi on. Kuid tihtipeale, kui midagi päriselt valesti läheb, süüdistab poliitik midagi või kedagi muud. „See ei olnud minu võimuses; see oli globaalne nähtus; kui oleks meil siis olnud kogu informatsioon, mis nüüd, oleksime hoopis teisi otsuseid teinud,” kõlavad need näited. Samamoodi juhtub äris läbikukkumiste puhul – me ei teinud midagi valesti, küll aga ei tulnud turg kaasa.
Kui sul on läbikukkumise järel võimalus avalikult üles astuda, selgita oma nägemust lihtsate argumentide abil ja enamik inimesi mõistab, miks sa neid otsuseid tegid ja siis suudavad nad sind ka tulevikus toetada. See nõuab alandlikkust ja alandlikkus pole see, mida tavaliselt poliitikute või ärimeestega seostatakse.
••On lähenemine, mis ütleb, et poliitikud suudavad võita poolehoidu, kui nad rõhutavad isiklikku arengut läbikukkumiste kaudu.
See on tõesti nii, sest niimoodi muutuvad nad inimlikumaks. Ja me tegelikult kõik nõustume, et inimesed võivad läbi kukkuda ja olla nõrgad. Kui poliitik näitab üles alandlikkust, siis temaga saab suhestuda. Aga jällegi, see on ebatavaline. Poliitikud enamasti hoiavad oma õigusest kinni kuni kurva lõpuni lootuses, et nende positsioon leiab tõestust.
••Kui uuriv ajakirjandus on teinud tõsise avastuse, et mõni avaliku elu tegelane on teinud midagi valesti, siis me ootame sellelt inimeselt ametist lahkumist, mitte isiklikku arengut.
Ma ei ole kindel, et ükski uuriv ajakirjanik (ja ma olen ise ka ajakirjanik) loodab uurimist alustades, et asjaosalised sellest isiklikult õpiksid või areneksid. Sa tahad ikkagi näidata, mis on valesti kas süsteemis või selles, mis juhtus. Ja ajakirjanikud (kes alandlikkusega just ei hiilga) loodavad, et nende töö tulemusena midagi muutub. Poliitiku sisemine muutumine võib olla üks osa sellest, aga samuti võib selleks loodetavaks muutuseks olla ka poliitiku karjääri häving.
••Te olete pikkade aastate jooksul lähedalt näinud teleajakirjandust ja selle arengut üle terve Euroopa. Kas uuriv ajakirjandus on Euroopas järjest enam liikumas trükiajakirjandusest televisiooni?
Uuriv ajakirjandus, meediumist hoolimata, on Euroopas ohtu sattunud, kuna kulutustele on suur surve. Uuriv ajakirjandus pole odav: on vaja häid ajakirjanikke, kes sageli peaksid pikemat aega töötama meeskonnana. Telekanali või ajalehe omanik peab sellesse panema väga palju raha, kuid tagasi tuleb väga vähe. Teles on uuriva ajakirjanduse maksumus veelgi kõrgem, sest on vaja tehnilist meeskonda, salajasi kaameraid jne. Ja samal ajal peab arvestama ka seadustega, mis ei luba näiteks teatud viisil või kohas asju teha või avaldada.
••Tundub vastuoluline, et just avalik-õiguslikud telekanalid on need, kes uurivaid teemasid erakanalitest rohkem eetrisse panevad. Arvestades, et nad on riigi rahastatud ja uuriv ajakirjandus võtab tihti sihikule just riigi ja võimulolijad.
Ma saan aru, et Eesti mudeli või Kesk-Euroopa mudelite järgi on avalik-õiguslik telejaam vaatajate silmis siiamaani võrdsustatud riigitelevisiooniga. Kui vaadata kauem demokraatlikult arenenud riike, on seos riigi ja toimetuse vahel vähem otsene. Rahastamine tuleb läbi litsentsitasude ja nii edasi. Samuti ei saa eeldada erakanalitelt otsust teha uurivaid saateid, kuna need ei pruugi olla majanduslikult mõttekad. Neid saateid tõenäoliselt ei vaadata nii palju nagu „Tähed jääl” või „Talendijaht”.
••Nii et siiski on siin võistlus reitingute ja sisu vahel?
Jah, ja see ongi avaliku rahastamise üks eesmärke – kindlustamine, et need programmid, mis on ühiskonnale väärtuslikud, kuid pole majanduslikult tasuvad, jätkuksid.
Muidugi on olemas erakanaleid, kes aeg-ajalt investeerivad uurivasse ajakirjandusse. Suurbritannias avalikustas paar nädalat tagasi erakanal ITV, mis reklaamirahadest sõltuv ja ilma igasuguse avalik-õigusliku ülesandeta, dokumentaalfilmi väga kuulsa briti telestaari (Jimmy Savile – toim) pedofiiliajuhtumitest. See on üks näide uurivast ajakirjandusest.
••Kas dokumentaalfilmi žanr on uuriva ajakirjanduse valdkonna piisavalt hästi üle võtnud?
Kui üldse mõni žanr on hakanud uurimuslikku meediat üle võtma või selle poole liikuma, siis selleks on kodanikuajakirjandus – kui teema paljastatakse osaleja enda poolt. See on koht, kust tuleb praegu kõige enam lugusid. Muidugi levivad need lood kõigepealt sotsiaalmeedias.
Kodanikuajakirjandusel puudub rahastamise süsteem, pole kindlat struktuuri ja ajakavasid. Nad ei pea tootma uudiseid sellise professionaalsusega ja kindlaid vorme järgides, aga ka sellise täpsusega kui uurivad ajakirjanikud. Usun, et järjest enam tõmmatakse mingil probleemil esimene kate pealt just kodanikuajakirjanduse poolt ning siis on uuriva ajakirjanduse ülesanne eristada kuulujutt faktidest.
