Tänases Eesti Päevalehest avaldas tuumateadlane Henri Ormus arvamust, et Eesti peaks vältima liiga väikse tuumajaama rajamist.

„Esiteks tuleks defineerida kui suur on suur jaam. Ormuse artiklis ei olnud mingeid numbreid mainitud ning seega on raske panna asju konteksti,“ ütles Tropp.

„Elering on tulnud järeldusele, et Eesti elektrivõrk saaks stabiilselt ja veatult toimida, kui võrku ühendada umbes 1000 megavati suurune reaktor. Kui reaktori võimsus oleks suurem, siis võiks see ohustuda elektrisüsteemi stabiilset toimimist,“ lisas ta.

Meedias on varem räägitud, et Eesti jaoks peetakse parimaks lahenduseks võrdlemisi väikse võimsusega IRIS-tüüpi tuumareaktorit, mille juures Ormus kritiseeris liiga väikest võimsust ning projekti uudsuse tõttu selle vähest kasutamiskogemust.

Eesti Energia tuumaenergeetika osakonna juhataja Andres Tropp ütles, et nad on uurinud erinevaid võimalusi ning nentis, et 335 megavatine IRIS tüüpi reaktor on nende hulka kuulunud.

"See ei ole ainuke reaktoritüüp, mida me oleme vaadanud.Väita nagu meil oleks IRIS-e suhtes mingi kindel plaan…nii see kindlasti ei ole,“ lisas ta.

Keskkonnakaitse seisukohalt ei oma reaktori võimsus Tropi sõnul mingit tähendust.

„Sellist paralleeli ei saa tuua, et mida võimsam jaam, seda ohtlikum. Milles see loogika seisneb? Ma ei näe siin loogikat. Küsimus on reaktori tüüpides ja reaktori ohutuses,“ lisas ta.

Tropp rääkis, et kui reaktori tüüpe välja töötatakse, siis tehakse ohutusarvutusi, mille põhjal selguvad reaktori turvalisuse seisukohalt võimalikud kõige nõrgemad lülid. Selle baasil hinnatakse omakorda, et kui suur risk on mingi õnnetuse juhtumiseks.

„Kõikides tuumaenergiat tarbivates riikides on välja töötanud vastavad regulatsioonid, kus on kirjas see, mis on kõige suurem aktsepteeritava riski tase. Need tasemed on ikkagi nii kõrged, et tõenäosus väga olulise keskkonda kahjustava õnnetuse juhtumiseks on kaduvväike,“ lisas ta.