Elektrijaam kütab kirgi ja ujutab Anija valla maid üle

 (13)
Elektrijaam kütab kirgi ja ujutab Anija valla maid üle
Priit Simson

Jägala jõel, Kehra taga Anija vallas loendab uus Vetla hüdroelektrijaam kilovatte.

Anija valla keskkonnaspetsialist Helle Palm seisab Kiige talu maa peal ja vaatab üleujutatud maad, näitab kaugemale, kus veel kaks aastat tagasi läks jõepiir. “Seal on kuused liigvee tõttu kuivanud,” näitab ta.

Anija vallavalitsus on Vetla jõujaama ehitamist ja tammi taastamist toetanud ja loodab, et maaomanikud jaamaomanikuga kokku lepivad.

Jalge all nõtkub pehme maapind – vett on tänavu kõikjal palju ja sellisel üleujutatud alal eriti.

“Maad hakkavad soostuma,” ütleb Allika talu perenaine Eha Poomann. Tema maadel arheoloogiamälestisena kaitse all olev ohvriallikas on liigvee tõttu täiesti veelohu sisse kadunud. “Minu maadel pole asi nii hull, aga Kiige talus ei saa küll elada.”

“Siin on alati vett olnud ja siingi peab elama ja saabki elada,” ütleb Lassi talu peremees Rein Lass, kes Vetla hüdroelektrijaama ehitajal lasi oma põllule lohu sisse tiigi kaevata. “Sinna on alati suurvee ajal vett kogunenud ja arvestasin ette, kuidas see vett paisutades käituma hakkab. Tegelikkuses oleks pidanud siiski tükk maad suurem tiik olema, aga eks tänavune aasta ole ka eriline,” lausub Lass.

Vetla jõujaama omanik Urmas Põld ütleb, et ei taha tüli pärast Vetlasse enam minnagi. “Seal on sadu aastaid tamm olnud, paarsada aastat on seal veski töötanud,” ütleb Põld, kes majandi ajal sealkandis ehitusinsenerina töötanud ja mõned aastad tagasi lagunenud tammi koos veskiga endale ostis.

Vetla tammilt langeb vesi suure müraga, väikses uues elektrimajas pöörlevad turbiinid hoopis vaiksemalt. Vana saeveski aga seisab maalilise varena sealsamas kõrval.

“Vesi ulatub punase joone alumise piirini,” näitab Anija valla keskkonnaspetsialist tammile. Selle üle, kas punane joon on tõmmatud sellele kõrgusele, kus see oli Eesti ajal ja veel 1970. aastateni, kui tamm veel korralikult töötas, jääb Vetla rahvas võõrastega vaidlemagi. Neid, kes veskit pidasid ning täpselt mäletaks, pole enam alles ning teistel on meeles nii ja naa.

Põld usub, et vesi paisutatakse praegu just nii kõrgele, nagu see viimati oli. Õieti tuletab ta meelde, et Vetla tammi veetaset on tehnoloogia arenedes sajandite jooksul ikka tõstetud ja seda praegusest allapoole lastes ei oleks seal võimalik elektrit toota. Täpsem on öelda, et arvestatud tasuvusega ei oleks see võimalik. Samas on selge, et Kiige talu maadel on suur ala üle-ujutatud – arvestatakse kolme hektarit – ja kompensatsiooni selle maa eest peaks nad saama.

Valla keskkonnaspetsialist imestab, et inimesed ju teadsid, mis tuleb, ja saanuks enne jaama käikulaskmist oma nõudmised esitada.

Poomann aga ütleb, et temaga ei kohtunud enne keegi ning tema allkirigi kooskõlastuskirjal on võltsitud. “Olin sel ajal hoopis Itaalias,” ütleb ta. “Põldu pole ma siiani kordagi näinud.”

Rein Lass ütleb, et ei andnud temagi oma allkirja esimesel korral, vaid uuris asja, pidas

läbirääkimisi ning alles siis kooskõlastas. “Parem ikka, kui veski ümbrus korda saab ning vett pigem rohkem kui vähem on, sest kuiva suvega jäävad kaevud muidu kuivaks. Miks teised kokkuleppele ei saa, kui mina sain?!” imestas ta. “Tuleb ära leppida ja edasi elada.”

Hüdrojaama kasulikkus vaid sümboolne

•• “Väikeste hüdroelektrijaamadega on kõikjal probleeme,” ütles keskkonnaministeeriumi keskkonnakorralduse ja tehnoloogiaosakonna nõunik Viktor Grigorjev.

•• “Ümbritsevate maadega kaasnevad üleujutused ning nii tekivad probleemid maaomanikega, aga kõige rohkem on hüdroelektrijaamade pärast mures kalateadlased,” lausus Grigorjev. “Neid jaamu saab ehitada kiirevoolulistele, suure kaldega jõgedele, mis on aga ka lõhe- ja forellijõed.”

•• Grigorjevi sõnul on väikeste hüdroelektrijaamade toodetud elektrist vaid sümboolne kasu, sest Eesti jõed, välja arvatud Narva jõgi, on selleks liiga väiksed. Tõesti tulus võiks olla vaid peaaegu korras kolhoosiaegsete elektrijaamade taaskäivitamine, milleks liiga suuri summasid ei kuluks.

Loe veel

•• Nõuniku sõnul ehitaks tema hüdroelektrijaamu vaid musta veega jõgedele, nagu näiteks Purtsele, kus pole lootustki, et veekvaliteet niipea paraneks. A.A.

Pika tasuvusega projekt

•• Väiksed hüdroelektrijaamad on rohelise ehk taastuvenergia tootmise osa ja Euroopas vägagi kiidetud. Nad on ka äriprojektid, sest Eesti Energia peab väikejaamades toodetud elektri kalli hinnaga kokku ostma.

Vetla tammi taastamisele ja elektrijaama ehitusele kulutas Urmas Põld neli miljonit krooni. Aastas võib ta 70-kilovatises jõujaamas toota elektrit 200 000–300 000 krooni eest. “See on päris pika tasuvusega projekt. Sel aastal on palju vett olnud, aga veevaesel aastal on ka tulud hoopis teistsugused,” lausub Põld.

•• Jõujaama omanik arvabki, et kadedus on osa inimesi Vetlas tema vastu keeranud ning pannud nõudma ülisuuri kompensatsioonisummasid. Nii kui elektrijaam 2003. aasta varakevadel tööle hakkas, tekkisid ka konfliktid mõne maaomanikuga.

Jäta kommentaar
või kommenteeri anonüümselt
Postitades kommentaari nõustud reeglitega
Loe kommentaare Loe kommentaare