Ellamaa: miks ma pean ravima joodikuid ja suitsetajaid?
•• Kas patsientide esindusühing on igavene tüütus?
Ei, aga nende arvates on tohter ja patsient igavesed vastandid. Ei ole. Teiseks on neil väga mehaaniline mõtlemisviis.
•• Aga te tunnistate, et tihtilugu esitatakse ka asjakohaseid kaebusi? Arstid ju ikkagi teevad vahetevahel ka vigu.
On küll õigeid kaebusi. Aga soovimatu ravitulemus ei ole alati raviviga. Ma võin teha ravi kõigi reeglite kohaselt, aga ikka läheb see untsu! Loodusõnnetus, tüsistused... Kahjuks juhtub neid inimestega. Me saame tohtrit süüdistada ainult siis, kui ta on hoolimatu, ükskõikne ja lohakas. Neisse suhtub komisjon väga karmilt.
•• Mis on tavaliselt tagajärg?
Enamasti saadetakse arst uuesti õppima. Teeb oma pikki kursuseid, küll tal siis on aega meenutada, miks ta seal on.
•• Nii et ringkaitset ei ole? Kuigi ega ükski arst ei ütle ka, et on…
Vaadake, meie ei tea kunagi absoluutset tõde. Kui tekib mingi tüsistus, siis mina ei saa minna ja öelda: mina oleksin teinud nii ja kõik oleks läinud hästi. Kuskil pole garantiid, et mina oleksin teinud õigesti. Sa saad ainult öelda, et siin on olnud ilmne eksimus üldtuntud asja vastu, aga sa ei saa kunagi öelda, et teistmoodi tehes oleks läinud paremini. Ei ole õigust.
•• Mis õigused patsiendil üldse peaksid olema?
Aga mis võiksid olla arstide õigused? Kas mul on näiteks õigus teha valikuid: ravin seda haisvat räpast joodikut teises järjekorras ja enne ravin seda korralikku meest, kes on tööpostilt tulnud? Kas ma pean kedagi aitama, kui tean, et selle inimese abistamine toob kaasa kellegi teise haiguse? Näiteks ravin epilepsiahaiget, kes trügib kogu aeg autorooli ja sõidab teisi surnuks. Kas mul on õigus keelduda tegevusest, mis minu arvates ei too haigele mingisugust tulu või paranemist?
•• Valikud võivad ju niimoodi muutuda väga subjektiivseks: teil on ühed valikupõhimõtted, aga teie kolleegil on teised – talle ei meeldi näiteks kellegi nägu…
Võtke näiteks enesetapja! Hüppab kuskilt vabatahtlikult alla ja meie kukume teda palehigis ravima, aga me ravime teda ju vastu tema viimast tahet. Miks me eeldame, et enesetapja käitus ebaadekvaatselt, et ta oli vaimuhaige? Patsientide kaitse ühing võib mind ju rünnata, et patsient näitas üles oma tahet, ütles elule “ei” ja mina topin oma nina sinna – kas see on õige? Samas tuleb seesama patsientide esindaja ütlema: sa jätsid ta abita.
Või näiteks tuleb minu juurde väga haige inimene ja mina diagnoosin tal pimesoolepõletiku – väga komplitseeritud asi. Ühtegi teist arsti ei ole, maa on tühi – kas ma peaksin teda lõikama või ei, kui ma tean, et ma ei oska seda lõigata? Kui ma proovin ja ta ära sureb, ründab mind patsiendikaitse.
•• Milline on ideaalne patsient?
Arukas, koostöövalmis. Õiguste ja kohustuste tasakaal on väga oluline. Kui lähete meie 11. korrusele verehaigete osakonda – seal on väga rasked haiged. Nende ravimine on meeletult kallis ja tohtrid on haruldaselt tublid. Ja siis seesama haige, kellel on sent surmale võlgu, võtab kätte oma tilgajala ja läheb suitsukambrisse suitsetama! No ütelge, miks on vaja sellist inimest ravida? Milleks ühiskond talub sellist ravi? Kui oled suitsetaja – lõpetame ära. Hommikul on need väga rasked haiged seal esimesed, krõbisevad ja suitsetavad palehigis. Üks päev avastasin, et suitsuruumil oli lõigatud lävi ära. Ei saa ratastooliga sisse!
Ühiskonna taluvusel peavad olema piirid. Või näiteks joodikud: mul on praegu ühes palatis matemaatikaprofessor ja tema kõrval ärajoonud töömees. Selleks et ma professori haiglasse saaksin, olin tõsises mures – ei ole kohti. Joodik tuuakse tänavalt otseteed pidi, kiirabiga kohale. Muidugi, kellelegi ei ole näkku kirjutatud, oled sa professor või joodik. Aga joobeseisundis inimesed tuleb kontsentreerida ühte kohta.
•• Asi ongi ju selles, et meil ei ole neid kuhugi saata.
Meil on kohalikud haiglad, Lääne-Tallinna keskhaiglasse tahetakse kainestusmaja teha. Me ei tohiks akuutses joobes olevaid haigeid ja normaalseid inimesi segi ajada.
•• Kas nad ei ole ikka kõik ühtmoodi inimesed?
Jah, las poju joob! Kümne aasta pärast on tal maks ära joodud, tudiseb, nina ja sõrmed sinised. Siis on ühiskond ise küpsetanud endale sellise kontingendi. Ida-Tallinna keskhaiglas on gastroenteroloogia osakond – üle poolte haigetest on ärajoodud maksaga. Meie haiglas on ärajoodud maksade arv 2000. aastast saadik kuus korda suurenenud. Ja tänapäeval on arstimise võimalused suurenenud, ellu jäädakse kauemaks.
•• Kas teie arvates on alkoholismiravi võimalusi piisavalt?
Alkoholismiravi võimalus seisneb inimese mõistuses. Kellelegi ei panda viinaklaasi vägisi pihku. See hakkab perekonnast pihta.
•• Aga kui ta on juba alustanud?
Siis me peame ühiskonnas südame kõvaks tegema. Me käsitleme seda kui mitteravitavat haigust. Meie lugupeetud justiitsministri filosoofia, et Euroopas on lubatud 0,5 protsenti – see on teine kultuuritase. Viina- ja õllemüügifirmad on piisavalt head lobitöö tegijad.
•• Mis oleks teie arvates lahendus?
Viinamonopol tuleb taastada. Toodab üks tootja, maksab riigimaksu. Siis on see kontrollitav.
Psühhiaater Anti Liivi andmeil on möödunud saja aasta jooksul Eesti territooriumil eri valitsuste ja võimude ajal kehtima hakanud üle 50 joomarlust piirava akti. Tegelikku efekti pole neist saadud.
•• Paljudes Euroopa riikides tagab riik ka täiskasvanute riskirühmade vaktsiinid, näiteks teatud kroonilistele haigetele, vanuritele. Kas Eestis on vaktsiinid kõigi jaoks vajalikul määral tagatud?
Puukentsefaliidivastane vaktsineerimine on tasuline. Me teame, et puugid tulevad Euroopas üha enam põhja poole. Hea küll, puukentsefaliit pole veel globaalne probleem, aga piisab ühest pisikesest puugist ja ühest sobivast inimesest, ning see inimene on sant. Riik peaks sellele mõtlema.
Praegu maksab üks vaktsineerimine sadu kroone ja tuleb teha kolm süsti. Aga kui mul on neli last, naine? See on ikka väga korralik väljaminek ja pere jääbki pigem lootma, et ehk puuk ei hammusta. Riigil tasub panna raha vaktsineerimisse, selle asemel et tampida raha ravimatutesse haigustesse. Näiteks lõppstaadiumis aidsihaiged, kelle piinu me asjatult pikendame. Mäng on mängitud, miks me seda raha enam sinna kulutame?
•• Lõppstaadium algab siis, kui…?
Siis kui inimene on omadega läbi, immuunsust pole, tal on igasugused lisatüsistused – see on mõttetu tegevus. Katsume hoida neid lapsi, kes ei ole veel haiged.
•• Hiljuti provotseerisite tervet ühiskonda ja ütlesite, et riigi raha ei peaks kasutama kunstlikuks viljastamiseks.
Need reaktsioonid kuni peaministri reaktsioonini välja näitasid, et tegemist on väga aktuaalse ja väga rahalise probleemiga. Mul on väga hea meel, et see pani vähemalt hetkeks mõtlema. Sest tegelikult pole asi edasilükatud lastes, vaid kasvatuses. Vaadake talvel linna peal palja nabaga tüdrukuid, see on jube! See on enda disponeerimine haigustele.
•• Kuhu te ikkagi tõmbate enda süü otsimise puhul piiri? Mingis mõttes teeme me kõik valeotsuseid ja oleme süüdi teatud haigustes, mis meil on.
Olemegi. Ei saagi tõmmata. Kõige olulisem on kunstliku viljastamise puhul, et kui seda vaja on, tuleb seda teha suhteliselt noorena – mitte lükata 50. eluaastatesse.
•• Miks naised ei võiks tehnoloogia arengut ära kasutada? Kunstliku viljastamise puhul on ju arstid jõudnud arusaamisele, et see on piisavalt riskivaba.
Aga see on valikute tegemine. Küsimus on vanuses! Last sünnitades peab olema enam-vähem kindel, et laps kasvatatakse ka üles.
•• Edasi lükkumine – mitte lükkamine – tuleb ju ka sellest, et proovitakse loomulikul viisil aastaid ja usutakse, et laps tuleb. Vahel antakse ju teatud õnnestumisprotsendid, et vahest näkkab.
Olles jälle küünik, ütleksin, et ehk tasuks vahetada partnerit. Üldiselt aga ei ole oluline mitte ainult sündimine, vaid ka väärikas elu lõpp. Kuni me seda ei suuda kindlustada, peaks meil häbi olema.
