Ellerheina sõbralik diktaator
Kui Loitme poleks Eesti ühe parima koori – täna 50. sünnipäeva tähistava Ellerheina dirigent, võiks ta edukalt esineda nii Karlssoni kui ka Pipi rollis. Loitmes on mõlema kangelase säravaimad jooned.
Estonia kontserdisaal. Ellerhein harjutab juubelikontserdi kava. Loitmet on kogu saal täis. Mis sest, et istub üksinda saali 13. reas. Laval Tõnu Kaljuste ja poolsada imeilusat koorineidu. Kaljustel on angiin ja valge sall. Koorineidude silmis on Kaljuste liigutusi jälgides lõpmatu andumus.
KIUSAB PUBLIKUT. Vähemalt viiskümmend inimest saab juubelikontserdilt hirmsa peavalu, sosistab Loitme ajakirjanikule, kelmikas säde silmis. Et tulevad kuulama “Läänemere laineid”, aga koor kiljub ja vilistab, teeb muid imelikke hääli. Aga millise meisterlikkusega! Ja lõpus esitatakse veel Peeter Vähi idamuusikat.
Mulle meeldibki publikut pisut kiusata, ütleb Loitme. See on tema missioon lapsevanemate muusikalisel harimisel. Muidu kuulavad nood kodus tümpsu ja saadavad lapsed kooriproovi asemel hoopis suvilasse rohima. Loitme keerab näpuga järge ajades noodilehte ja sosistab nii kõvasti, et laval olev viiuldaja saali küsiva pilgu heidab: laulmise asemel rohima? Ka päikese veeämbrist tõusmine ei erutaks teda enam.
##No olgu, teeme mõne kodulaulu ära ka, sosistab Loitme, aga lõppu paneme ilmtingimata mingi pirni! Kord lauldud näiteks jõe ääres ja mindud lauldes vette. Nõutud, et ka publik peab kaelani jões olles muusikat nautima...
Loitme üks vingemaid pirne oli mõne aasta eest Kohtla-Järvel kontserdil, kus ta teatas: koristage majalt sirp ja vasar ära ning värvige koledad sinised hooned üle, te elate ju Eesti Vabariigis. Ja kui punasümboolika ei kao, jääb see siin Ellerheina viimaseks kontserdiks.
VIRISEMINE KEELATUD. Ma ise ka ei tea, miks nii räägin, ütleb Loitme mulle süütute silmadega otsa vaadetes. Tal lihtsalt tuleb. Suust ja südamest korraga. Ta ajab hullupööra ausust ja maksimumi taga, ütleb, nagu on. Neidudele aga õpetab: Ellerhein on ainukene koht maailmas, kus te ei pea valetama. Alguses on tõerääkimine raske, aga harjute pikapeale ära. Harjuvadki.
Ja kindlasti tahaksid mõned neist lodevad elumutid olla, juua ja suitsetada, jätkab Loitme laval lõõritavaid neide silmadega silitades. Aga siin Ellerheinas on nad ka sellest needusest priid. Loitme nõuab ilu nii muusikas kui kehas. Ei mingeid T-särke, vaid parimate noorte kunstnike parimad riided olgu mu neidudel seljas!
Ta sosistab taas, nii et viiuldaja laval vakatab. Meil saadakse haritud naisteks! Jätkab: meil on siin teistmoodi olemine. Kõik kobaras, korralikkus nakatab, õpitakse üksteist austama, üksteisega arvestama. Ja me ei virise! Ja mina olen diktaator. Sõbralik diktaator, sest liigne headus väsitab, arvab Loitme, ise koori ette astudes.
“Noh, vennad, n-ü-ü-d laulame,” kostab ta ja säravad neiud löövad suisa hiilgama. Nüüd teeb Loitme oma sõnutsi kõige lihtsamat: võimatust võimalikku. Ja kui võimatust võimalikku teha viis korda päevas, oledki maailma parim. Lihtne tõde, nagu teisedki Loitme tõed.
