Elmar Salumaa „Tiib pandud aastaile õlale”
Niisiis oli usuteaduse instituut Tartu ülikooli usuteaduskonna õigusjärglane, mis pidi kirikuõpetajate koolitamise kõrval edasi kandma ka euroopalikku humanitaarvaimsust. Üks nendest, tänu kellele oli eesti usuteadus vaatamata ateistliku re-žiimi ahistavatele oludele ikkagi populaarne ja suutis oma taset hoida, oli Elmar Salumaa, paljude praeguste Eesti kirikuõpetajate õpetaja. Elmar Salumaa väga mahukad mälestused katavad tema elukäigu alates päris algusest kuni asumiselt tagasipöördumiseni 1955. aastal. Raamatu lõpus annab ta üldisema ülevaate oma tegevusest aastatel 1955–1969, kuni asumiseni Saarde koguduse õpetaja ametikohale. Ehkki Elmar Salumaa oli kirikuõpetaja, usuteadlane ja professor, ei erine tema mälestused palju praeguseks juba üsna suurel hulgal avaldatud teiste 20. sajandi meeste elukäikudest.
Akadeemilised ja teaduslikud küsimused on vaid osa elust, suurema osa raamatust moodustavad siiski lood isiklikest läbielamistest, kirjeldused kohtumistest kümnete, kui mitte sadade inimestega ja nende üsna otsekohesed iseloomustused. Kohati tundub, et mälestused on teadlikult sahtlisse kirjutatud ja kui autor oleks nende avaldamist ette teadnud, tahtnuks ta üht ja teist kohta mõnevõrra tsenseeridagi. Elmar Salumaa kuulus eesti haritlaskonna sellesse põlvkonda, kellel esimesena oli võimalik omandada algusest peale eestikeelne haridus. Tema vanemad ei olnud jõukal järjel ja poja haridustaotlusi toetas eelkõige ema, keda rõõmustas ka tema erialavalik. Kirikuõpetaja ja arst, seejärel ka advokaat olid paljude lihtsate vanemate ametiideaalid oma poegade tulevikule mõeldes, tütarlaste haridus oli 1920. aastatel veel üsna uudne asi. Gümnaasiumi- ja ülikooli-päevil puutus Salumaa kokku Eesti ühiskonna kõigi kihtide liikmetega, keda kirjeldades ta värvi kokku ei hoia. Kuigi läbi raamatu tundub, et autor oli loomult veidi erakõpetlase tüüpi ega sõlminud just kergesti südamesõprust, oli gümnaasiumis tema lähimaid kaaslasi rikka Tartu majandustegelase Peeter Jänese poeg Paul, kelle esimest armastust ta terve viimase kooliaasta aitas Pauli vanemate eest varjata.
Salumaa õpingukaaslaste sekka usuteaduskonnas kuulus aga Gustav Kima, kes usuteaduskonda astudes oli juba 62-aastane, kuid sellest hoolimata jõudis 70. eluaastaks diplomini ning teenis Halliste ja Karula kogudustki. Tähelepanuväärsed on Elmar Salumaa kirjeldused oma õppejõududest: Hugo-Bernhard Rahamäest, Eduard Tennmannist, Olaf Sillast, Johan Kõpust, Alexander von Bulmerinqist ja teistest. Piiskop Rahamägi oli mees, kelle õnnetust isiklikust elust tulenevad seigad ületasid uudisekünnise ka toonase vaoshoitud ajakirjanduse jaoks ja põhjustasid lõpuks tema piiskopi-ametist tagandamise. Salumaa küll mõistab Rahamäge, kuid isiklikest kokkupuudetest tulenevalt suhtub temasse siiski negatiivselt. Eriti häirib teda toona üldisemgi protektsionism – Rahamäe puhul seoses tema protežee Jaak Tauliga.
Viimati nimetatut peab Salumaa usuteadlasena küündimatuks ja tema doktorikraadi teenimatuks: „Pärast promotsiooni olevat sõnanud prof. Seesemann meie, nooremate kohta, kes söandasid seal sõna võtta: kolm kutsikat olevat küll haukunud, aga meie piiskop olevat võimas mees. Tõepoolest, võimas ta oli, aga mainitud väitekirja läbisurumine jäi ühtlasi tema viimaseks võimsuse avalduseks vähemalt teaduskonna osas.” Samuti suhtub Salumaa väga kriitiliselt tollal Tartu üliõpilaskonna enamikku ühendanud korporatsioonidesse ja seltsidesse. Esialgu hoidub ta nendest, need pole talle ka taskukohased, ja leiab rakendust hoopis Üliõpilaste Karskusühingus. Kuid selle võtab peagi üle pahempoolne ja isegi marksistlik noorsugu Nigol Andreseni juhtimisel, mis sunnib konservatiivsemaid liikmeid ja usuteadlasi eemale tõmbuma. Seejärel astub Salumaa Akadeemilisse Usuteaduse Seltsi, kus samuti puhkevad sisetülid, mis viivad tema eemalejäämiseni. Lõpuks saab temast üliõpilasseltsi Liivika aktiivne liige.
Hammasrataste vahel
Salumaa usuteadlasekarjäär katkes järsult: pärast Eesti okupeerimist ja sovetiseerimist ei olnud enam vaja ei koolide usuõpetajaid ega Tartu ülikooli teoloogiaõppejõude. Salumaa leidis teenistust ülikooli asutuste ja teadusseltside juures mitmesugustel abitöödel, millega ta endal kuni 1941. aasta suveni hinge sees hoidis. Temal poissmehena oli see lihtsam kui paljudel eakaaslastel, kel olid naine ja lapsed toita ning kellest mõni pidi tegema punavõimuga hiljem saatuslikuks osutunud kompromisse. Saksa okupatsiooni ajal sai Salumaast jälle Treffneri gümnaasiumi usuõpetaja ja usuteaduskonna asemel avatud usuteaduse instituudi õppejõud. 1942. aastal kutsuti ta peale selle ka Tartumaa koolide inspektoriks. 1943. aastal Salumaa tegevus haridusalal katkes – tema kontakt rahvusliku opositsiooni liikmetega äratas julgeolekupolitsei tähelepanu ja ta sunniti ametist lahkuma.
Aasta lõpul valmistus ta kirikuõpetaja kutseks, ordineeriti ja teenis kuni Saksa okupatsiooni lõpuni Otepää kogudust. Seejärel oli Salumaa mõnda aega Laiuse koguduse õpetaja, kuni Nõukogude julgeolekutegelased ta 1945. aasta suvel arreteerisid. Tema „süüasja” aluseks võeti 1941. aasta suvel ja sügisel pärast Saksa okupatsiooni algust ülikooli raamatukogus tegutsemine, kus ta pidi korrastama koolidest, asutustest ja kauplustest kokku korjatud sovetlikku kirjandust. Ehkki Salumaa väitis, et vastupidi süüdistusele ta hoopis säästis osa kokkukogutud raamatuid hävitamisest, ei olnud sellest abi – väga vähestel nende hammasrataste vahele sattunutel sai üldse millestki abi olla – ning ta mõisteti kuueks aastaks vangilaagrisse ja kolmeks aastaks asumisele. Koos temaga süüdistati ka üht eesti raamatukogunduse rajajat Friedrich Puksood ja usuteadlast Siegfried Aaslava. Mälestused aastatest 1940– 1955 moodustavadki raamatu kõige väärtuslikuma osa. Üsna unikaalne on Salumaa detailne kirjeldus 1941. aasta juuli kaitsetöödest Emajõe põhjakaldal, kuhu ta koos paljude teistega väevõimuga viidi. Eesti ajaloo- ja mälestuskirjanduses on ka üsna vähe juttu sakslastest, kes kas sõjaväe või okupatsiooniasutuste koosseisus 1941. aastast alates Eestis olid.
Salumaa saksa keele oskus oli hea ja seetõttu pidi ta rohkesti sakslastega asju ajama. Selle on ta kirja pannud kenade kirjeldustena, sealhulgas näiteks ka kokkupuuted esimese Tartu välikomandandi Hans Gose-bruchiga. Pärast arreteerimist 1945. aastal veetis Salumaa peaaegu aasta Tartu vanglas ja oli hiljem veel tükk aega Mustamäe vangilaagris, mälestused mille kohta on üsnagi haruldased ja salumaalikus põhjalikkuses täiesti unikaalsed. Ka hilisemad üleelamised mitmes Venemaa vangilaagris ja asumisel erinevad praeguseks juba tavaliseks saanud vangilaagri- ja küüditamismälestustest eeskätt autori erakordse võime tõttu detaile tähele panna ja kirjeldada. Kohatised kordused ei sega eriti, kuid kripeldama jäi üks lõpetamatus: autor lubab laagris kohatud Johannes Saueri, esimese Nõukogude aasta Venemaa eestlasest rahvakomissari, kes Eestisse jäi ja sakslastega koostööle läks, saatuse juurde hiljem tagasi tulla, kuid lubaduseks see jääbki. Nii me ei teagi, mis Sauerist sai. Ligi 900 lehekülje läbilugemine võiks olla katsumus, kui autori keel poleks nõnda ladus ning olukorrad ja lood huvitavalt kirja pandud. Tugevat toimetaja-kättki on selgesti tunda, kuid toimetaja nime on väljaandjad jätnud tulevastele kirjandusloolastele nuputada.
Elmar Salumaa (enne eestistamist Teppan)
Sündis 15. detsembril 1908 Tartumaal Vara vallas Anneluha metsavahi pojana.
1910. aastal asusid vanemad Tartusse, kus isa hakkas poodi pidama.
1929 lõpetas H. Treffneri gümnaasiumi. Koos temaga lõpetasid kauaaegne Võru praost ja hilisem Keila õpetaja ning usuteaduse instituudi audoktor Robert Kannukene ja Kose koguduse õpetaja Leo Vahter. Aasta varem aga lõpetas Treffneri gümnaasiumi tervelt üheksa hilisemat vaimulikku, nende seas E.E.L.K. Rootsi praost Elmar Tõldsepp, E.E.L.K. piiskop Karl Raudsepp, EELK peapiiskop Edgar Hark ja maailmakuulus kirikuloolane Arthur Võõbus.
1929–1935 õppis Tartu ülikoolis usuteadust, lõpetas usuteaduse magistrina tööga „Dialektilise teoloogia eshatoloogia”. Kuulus üliõpilasseltsi Liivika.
1935–1940 H. Treffneri gümnaasiumi usuõpetaja, 1937–1940 ka Tartu ülikooli usuteaduskonna õppejõud, õpetas evangeelset dogmaatikat.
Pärast usuteaduskonna sulgemist ja usuõpetuse kaotamist koolides oli 1940–1941 loodusuurijate seltsi, Tartu ülikooli arheoloogia kabineti ja Õpetatud Eesti Seltsi raamatukogu abitööjõud.
1941–1943 H. Treffneri gümnaasiumi usuõpetaja, 1942–1943 Tartu kesk- ja kutsekoolide inspektor ja Tartu ülikooli usuteaduse instituudi õppejõud, teenis ordineerimata abivaimulikuna ka Tartu ülikooli koguduses. Vabastati kõigist ametitest kahtlustuste tõttu kontaktides rahvuslike ringkondadega.
1943. aasta hilissügisel määrati Otepää koguduse õpetaja kohusetäitjaks, 1944. aasta jaanuaris ordineeriti Tallinnas, 1944 augustis lahkus Otepäält.
1944– 1945 Laiuse koguduse õpetaja. 25. juulil 1945 arreteeriti Laiusel, 1946. aastal mõisteti kuueks aastaks vangilaagrisse ja kolmeks aastaks asumisele, vabanes 1955.
1956–1995 Eesti Evangeelse Luterliku Kiriku usuteaduse instituudi (EELK UI) süstemaatilise usuteaduse õppejõud, professor, 1962–1969 Eesti Evangeelse Luterliku Kiriku välissuhete referent, 1969–1995 Saarde koguduse õpetaja. EELK UI usuteaduse audoktor, Tartu ülikooli usuteaduse audoktor (1994).
Suri 7. jaanuaril 1996 Kilingi-Nõmmel.
