panna oma teadmised proovile;

testida paljude rahva hulgast tulevate testijate poolt eksamite reaalset raskusastet, nii eesti keele emakeelena kõnelejaile kui muulastele;

saavutada oma kogemuste avalikustamise abil, et taseme-eksam muutuks enam teadmiste sisuliseks prooviks, mitte aga poleks bürokraatia mõistmise katsumus;

soodustada lõimumist pannes end muulastega samasse olukorda, mõistes seeläbi enam nende ponnistusi.

Selgitus

Olen saanud palju positiivset, aga ka taunivat vastukaja oma artiklile „Kõrgtaseme keeleeksam kubiseb igasugustest küsitavustest,“ mis ilmus 12. märtsil Eesti Päevalehes. Seitse kuud kestnud C1 kategooria keeleeksami ise läbitegemise, tulemuste apelleerimise ja oma tööga tutvumise järel väitsin loos, et nn. euronõuetele vastav kõrgtaseme riigikeele eksam on liiga bürokraatlik ning selle raskusaste liiga suur, sest läbikukkujaid on keskmiselt 66,7 protsenti. Eksamikorraldaja - SA Innove paraku ühtki etteheidet omaks ei võtnud.

Eeskuju

Minu artikli järgsest meilivestlusest Eesti Päevalehe endise peadirektori Aavo Kokaga võrsuski idee kutsuda üles inimesi eksamit testima. Kokk, kes on täna Catella Corporate Finance juhataja ja Eesti Kunstiakadeemia kuratooriumi esimees kirjutas mu loole viidates: „ … keegi ametnik on avaldanud mõtet, et eestlastel tuleks keelata selle eksami tegemine, et mitte riigi ressurssi raisata. Ja see sisukoht tundus nii jabur, et otsustasin eksamit tehes osundada, et riik on rahva teenistuses, mitte vastupidi. Ja kui keelataksegi eestlastele selle eksami tegemine, siis pole hullu - ma polegi päris eestlane. Ema oli Peterist ja isa Mehkamaalt.“

Tänaseks on Aavo Kokk end eeskuju andes eksamile juba registreerinud.

Kas väärt eeskuju väärib järgimist?

Homsete eksaminandide nimel kindlasti.