Emeriitprofessor: Saaremaa silla vastaste looduskaitsjate väited on naeruväärsed
Kaks viimast valitsust on oma programmi kirjutanud Saaremaa püsiühenduse rajamise.
Reformierakond lubab silda oma 2011.a valimisprogrammis. See lubadus tuleb nüüd ellu viia ja mitte takerduda üksnes kujutlustele ja ebakompetentsusele rajatud vastuväidetesse.
Silla vastaste loodusuurijate väited kõlavad lapsikult. Kui Saarema silla vari hävitab viigerhüljeste asurkonna, siis peaksid hülged hukkuma ka pilvise ilma tõttu. Saarema sild ei ohusta lindude rännet rohkem, kui mujale rännuteele rajatud tuulikud.
Ebaolulise hulga lindude hukkumine sillaga kokkupõrkel ei saa olla põhjuseks, et mitte ehitada silda 35 000 elanikuga Saaremaa ja mandri vahele. Küll on aga põhjust kehtestada lindude hukkumist vähendavaid meetmeid.
Eesti Jahimeeste Seltsi andmetel kütiti 2009.a jahihooajal 22 531 lindu, mis on ligi 2,2 protsenti ligi miljonist linnust. Kui Saaremaa silla tõttu võib hukkuda 0,01-0,05 protsenti rändlindudest, siis ei saa see kuidagi olla hinnatav kui oluline või isegi keskmine mõju.
Paljud ulukid ja linnud teevad elanikele olulist kahju. Tõestatud kahju puhul võib talunik saada näiteks hävitatud orasepõllu eest hüvitist kuni 3200 eurot.
Metssead hävitavad kartulipõlde, põdrad metsanoorendikke, rebased kanu, haned taliorase põlde, kormoranid kalu, hülged kalameeste võrke jne. Jahimeeste Seltsi andmed aitavad võrrelda metsas igal aastal toimuvat veresauna Saaremaa silla mõjuga: 2007. aastal lasti metssigu 60 protsenti populatsioonist, põtru 40, metskitsi 21, punahirvi 7, karusid 7 protsenti.
Oma teekonnal põhjast lõunasse või vastassuunas võivad rändlindude hukkumise põhjusteks olla järgmised asjaolud: nõrgemad linnud ei pea pikale lennule vastu, lastakse legaalsete või salaküttide poolt maha, langevad rebaste, paljude pisiimetajate või röövlindude saagiks, jäävad kinni kalapüünistesse, lendavad aknasse, millest peegeldub taevas või puud, lendavad elektrijuhtmetesse, vastu tuulegeneraatoreid, majakaid, korstnaid või sildade konstruktsioone.
Rändlindude lennud Suure väina piirkonnas jagunesid KSH raames läbiviidud linnustiku uuringu tulemusena kõrgussektoritesse järgmiselt: 1-25m 37%, 26-50m 10%, 51-200m 30% ja üle 200m 23%. Seega põhjapoolse konsooltala sillavariandi 1a puhul, mille silladeki maksimaalne kõrgus üle merepinna on 47m, võib teoreetiliselt konstruktsioonidesse lennata 47% üle Suure väina lendavatest lindudest. Vastutava uurija Aivar Leito andmetel lendab üle Suure väina aastas mõlemas suunas kokku 1,5 miljonit lindu.
Öresundi sillal teostatud uuringute järgi moodustab silla konstruktsioonides hukkunud lindude osatähtsus 0,01-0,05% aasta jooksul ülelennanud lindude arvust.
Öresundi sild ja kavandatav Suure väina sild on pea ühepikkused, vastavalt 7845 ja 7340m. Kuid Öresundi silla vertikaalse ristprofiili pindala on ligi kolm korda suurem kui Saaremaa sillal. Saaremaa silla konstruktsiooni kõrgus on valdavalt 4,5m, Öresundi sillal aga 11,17m pluss vantide lehvikust moodustatud pindala, püloonide kõrgus üle silladeki on 70m.
Seega on Saaremaa silla lindude suremuskordaja ka vastavalt kolm korda väiksem ehk 0,003-0,017%, mis annab eeldatavaks aasta jooksul hukkunud lindude arvuks 50-250. Uuringus U14 on lähtutud Öresundi andmetest ja saadud silla tõttu hukkunud lindude arvuks 150-750.
Rändlindude parve juhib kogenud lind ja enamus parvi lendab sillast üle. Ainult ilmastikutingimuste kiire halvenemine võib öösel lendavaid parvi, selliseid on ligi 10% koguarvust, ohustada.
Alla 50m kõrgune silla variant 1a ei vasta rändlindude osas olulise mõju kriteeriumitele Enamus rändlinde ei ole Natura ala suvised püsiasukad, vaid läbivad ala väga lühikese aja jooksul.
Lindude kaitsmiseks tuleb keelustada uute tuuleparkide ehitamine Saaremaa ja Läänemaa maakonnaplaneeringutega ettenähtud püsiühenduse mõjualasse. Keskkonnaministeerium võib vähendada hukkunud lindude arvu, lühendades jahieeskirjaga ette nähtud jahiperioodi. Oluline on hukkunud lindude arvu vähendamine Eestis tervikuna, mitte aga tingimata mingil konkreetsel väiksel Natura maalapil.
Kuidas mõjutab Saaremaa sild viigerhülgeid?
Läänemere viigrid ei karda sildu ega ka inimest. Suvel ujuvad nad vahel purjeka või turistidele laenutatud kajakkide külje alla. Küll on aga põhjust karta parvlaevu, mis sõidavad päeva jooksul ca 40 korda üle Suure väina mootorite mürisedes.
Orienteeruvalt kulub parvlaeval ühe reisi tegemiseks 120 liitrit kütust. Seega kulutavad parvlaevad 2025.aasta liiklussageduse (kui silda ei ole veel ehitatud) juures päeva jooksul 50x120=6000 liitrit kütust. Samal aastal kulutaksid päeva jooksul silda ületanud 3000 autot. ainult 1920 liitrit. Seega on püsiühendus võrreldes parvlaevaliiklusega õhu saastamise seisukohalt tunduvalt elus- ja eluta loodust säästvam.
Põhjapoolkera meredes ja järvedes elab kokku ca 2,5 miljonit viigerhüljest, sh Väinamere piirkonnas ligi 1500 ja Saima järvistus ligi 270.
Saima järvistu viigerhüljeste arv vähenes aastatel 1960-1970 järvevee elavhõbedaga saastumise tagajärjel. Kalastamist õppivad pojad jäävad tihti kalavõrku kinni. Poegivaid viigerhülgeid ohustavad veel mootorkelgu kasutajad ja kaldaäärsete suvilate talvised külastajad.
Saima järvistus on kalamehed jõudnud vabatahtliku kokkuleppeni, et viigerhüljeste poegade kosumiseks on ajavahemikul 15.aprill-1.juuni võrkudega kalapüük 1500 ruutkilomeetri suurusel kaitsealal keelatud.
Eesti viigerhüljeste asurkonna suurendamiseks peaks Keskkonnaministeerium järgima soomlaste eeskuju.
Nii Läänemere kui ka Saima hüljeste fataalseks ohuks on kliima soojenemine, mis ei võimalda jääpankadel poegimiseks lumekoobast ehitada. Lisaks ohustavad viigerhüljeste poegi kotkad. Saima hüljeste käitumist on põhjalikult uurinud Joensuu ülikooli teadlased.
Viigerhülged võivad suure osa elust veeta vee all ja järjest viibida vee all kuni 20minutit. Viigerhülge silmad on kohanenud veealuseks nägemiseks, veepealne nägemine on tunduvalt nõrgem. See eest on neil hea kuulmis- ja haistmismeel.
Väga ebamäärane on väide, et hüljestel võib tekkida silla tõttu barjääriefekt, sest nad ei pruugi tahta silla alt läbi ujuda. Tõenäoliselt nad on küll seda nõus tegema, kuid ühtegi varasemat juhtumit viigerhüljestega ei ole teada. Soomes ujub viigerhüljes Saima väikeste sildade alt läbi, kuid mitmel puhul oli sild seal olemas juba enne seda, kui hülgepopulatsioon suurenes.
Tõele ei vasta väide, et üle viigerhüljeste rändetrassi ei ole maailmas ühtegi sarnast silda ehitatud ja seega ei ole saadaval ühtegi võrdväärset uuringut.
Võimalikud negatiivsed mõjud võivad olla põhjustatud visuaalsetest häiringutest, kuna silla põhiosa on planeeritud ainult 10-12 meetrit merepinnast kõrgemale.
Võib oletada, et sild üle Suure väina ei põhjustaks olulist takistust viigerhüljestele, kuna me teame, et teised hülgelised ujuvad silla all. Läänemere viigerhüljeste lähimad sugulased Saima järves ujuvad samuti sildade alt läbi. Kui sild oleks hüljestele oluliseks takistuseks, oleks selle kohta avaldatud informatsiooni.
Uuringu väide, et sildade öise valgustatuse mõju kohta ei ole uuringutulemusi, ei pea samuti paika.
Soome hülgeuurijad on raadiosaatjate abil tuvastanud, et viigerhülged ei karda sildade alt läbi ujuda.
Tartu Ülikooli teadur Argo Jõeleht kirjutas oma artiklis (Rahvusvaheline konverents,Saaremaa püsiühendus – hetkeseis ja perspektiiv, 1989, 13), et Soome uurijatelt saadud andmete alusel eelistavad Saima järvistu viigerhülged liikuda silla piirkonnas piki faarvaatrit, kus sild on kõige kõrgem. Olgu öeldud, et Saaremaa sild on kavandatud Saima sildadest 10m kõrgemana. Peaks olema selge, et uuringus toodu ei ole osaliselt korrektne, üks uurijatest lihtsalt ei ole tutvunud Saima hüljeste kohta kirjutatud teadusartiklitega või ei usu neid. Sama kehtib ka Eesti Päevalehes 8.12.2010 avaldatud info kohta.
Miks peaks viigerhüljes silda nähes ehmuma, teekonna toidualadele katkestama ja selle pärast välja surema?
Kui arvatakse, et selleks on sillaalune hämarus, siis tasub endale ette kujutada elamurajooni kahe 35 meetri kõrguse ehk 11 korruselise elamuga, mida ühendab 280 meetri pikkune ja 13 meetri laiune avaehitus. Nende kahe maja vahel on ka maapinna tasemel praktiliselt ühtlane ja sama tugev valgustustase kui avaehituse peal.
Sillaga võrreldava 25meetrise või 15meetrise avakõrguse ja mõnevõrra lühema ava puhul ei ole palju teisiti. Kui viigerhüljes peaks päikeselise ilmaga kartma silla varju, siis vari ei asu reeglina silla all, vaid näiteks lõunakaarest 30 kraadilise valguse langemisnurga puhul 70 meetri kaugusel sillast põhjasuunas.
Peale selle on meri harva peegelsile. Merepinna virvenduse, kerge lainetuse või tormi korral ei näe merepinnast paar sentimeetrit kõrgemal paiknevate viletsate silmadega hüljes kuigi kaugele.
Teada on, et hüljes tavatseb tihti ujuda vee all. Ka ilma sillata esineb looduses päikselise ilmaga kerget pilvitust. Kas hüljes peatub iga pilveraasukese poolt merepinnale jäetud varju taga?
TTÜ emeriitprofessor, Saaremaa püsiühenduse töörühma liige
