Enamik vaimupuudega inimesi jääb tugiisikuta
Suurem osa vaimupuudega inimesi jääb ilma tugiisiku abist ja igasugustest toetavatest teenustest, nende toimetuleku üle ei pea keegi järelevalvet. Eelmise aasta lõpu seisuga oli sotsiaalkindlustusameti andmetel vaimupuue ja seetõttu töövõimetuspension määratud enam kui 16 000 inimesele. Kui üle 2000 neist on paigutatud erihooldekodusse, siis ülejäänud elavad n-ö tavaelu. Üksnes 500 inimese ringis saab toetatud elamise teenust, mis tähendab, et neid abistab tugiisik ja neile on omavalitsuse kaudu antud elamispind. Töötamise toetamise teenust, mis tähendab vaimupuudega inimese abistamist töölkäimisel, saab aga alla 400 inimese. Nende kahe teenuse saajad võivad veel omakorda kattuda. Seega ehk vaid käputäit puudega inimesi toetab professionaalne tugiisik, kes aitab neil turvaliselt elada omaette, käia tööl ja teenida endale ise elatist.
Eesti üks edukamaid psüühiliste erivajadustega inimestega tegelevaid keskusi, Tartus asuv MTÜ Iseseisev Elu on andnud 70 inimesele võimaluse tööl käia ning 43 inimest elab nende juhendamisel tõesti elu, mida iga inimene ihkab – iseseisvat elu. Keskus on loonud oma töötoad, kus pestakse pesu, õmmeldakse ja tehakse kunsti. Kuid lisaks sellele tegutsevad nende hoolealused ka avatud tööturul, kus tugiisik neid kõrvalt abistab asjaajamisel, näiteks töölepingu sõlmimisel. „Kuid tegelikult me näeme, et vajadust oleks palju enamaks. Meie poole pöördub palju rohkem inimesi, kes samuti vajaksid tugiisikut, kuid meil on riiklikud mahud ees,” kirjeldas keskuse juht Maire Koppel. „Näeme oma suureks kurvastuseks, kuidas vaimupuudega inimesi, kes on jäänud omapead ripakile, kasutatakse väga julmalt ära, neilt petetakse raha välja, nendega manipuleeritakse, paljud jäävad kodutuks, osa jõuab vanglasse,” kirjeldas Koppel tugiisikuta elamise tagajärgi.
Omavalitsused tõrguvad
Vaimupuudega inimeste tugiliidu ja ühtlasi MTÜ Tugiliisu juht Agne Raudmees püüab vaimupuudega inimestele teenuste osutamist organiseerida Tallinnas ning tõdeb samuti, et teenuste mahu kasvamise asemel tuleb hoopis ägedalt võidelda selle eest, et mahtu ei vähendataks. Töötajad, kes teeks ja toimetaks, on MTÜ-s olemas, samuti on ukse taga abivajajad, kuid mida ei ole, on lepingud. Probleem on selles, et inimeste arv, kelle abistamiseks riik ja kohalikud omavalitsused on nõus lepinguid tegema, on olnud juba mõnda aega sama ja seda suurendada ei paista kerge olevat. Nimelt on puudega inimesel kõigepealt vaja teha rehabilitatsiooniplaan. Et plaan tehtaks, selleks peab aga kohaliku omavalitsuse sotsiaaltöötaja ta sellele suunama. Samal ajal ei ole sotsiaaltöötajal otsest kohustust seda teha ning paraku näitab statistika, et üliaktiivselt seda ei tehta. Mitu Eesti Päevalehega vestelnud teenusepakkujat tunnistas, et sotsiaalosakonnad ei ole motiveeritud inimesi tugiisiku teenuste kasutamisele suunama. Kuigi plaani tegemise ja ka enamiku teenuste eest maksab riik, toob see hulga kohustusi ikkagi ka omavalitsusele.
Näiteks oodatakse omavalitsuselt abi elamispinna leidmisel ja toetavate teenuste eest maksmisel. Sotsiaaltöötajad ise on Eesti Päevalehele tunnistanud, et nad ei jälgi üldse, kui palju elab nende piirkonnas vaimupuudega inimesi, kes nad on ja kuidas nad hakkama saavad. On vastatud näiteks otse, et kui inimene ei ole sotsiaalosakonna poole pöördunud – ja veel kirjalikult –, siis ei ole nad millekski kohustatud. Samuti märkis näiteks üks sotsiaaltöötaja, et tal ei ole võimalik kusagilt teada saada, kes elanikest on vaimupuudega – kuigi seda infot saaks ju näiteks pensioniametist. „Pean õigemaks ikkagi aktiivsemate teenuste pakkumist, et aidata inimestel elada iseseisvalt, mitte jätta ainukese võimalusena hooldekoduteenust, mis on palju kallim,” kinnitas ka AS-i Hoolekandeteenused juht, endine sotsiaalministeeriumi kantsler Maarja Mändmaa, kelle hallata on nüüd suurem osa erihooldekodusid. Ka nemad pingutavad selle nimel, et inimesi, kui vähegi võimalik, pigem iseseisvusele turgutada kui hooldekodus hoida.
Töö vaimupuudega inimestega on pealiskaudne
•• Kommenteerides esmaspäeval Eesti Päevalehes kirjeldatud juhtumit, kus vaimupuudega naine põgenes „kodunt”, kus teda müüdi ja osteti prostituudina, ütles Eesti puuetega naiste ühingu juhatuse esinaine Mare Abner, et olukord, kus vaimupuudega inimesel tuleb põgeneda varjupaika, on lubamatu.
•• „Aga enne seda on teda juba alandatud, kuritarvitatud, tema kallal vägivalda kasutatud ja prostitutsiooniks kupeldatud. Kus oli kohalik omavalitsus? Kus olid tugiisikud, et kõike seda ennetada? Mis saab lastekodude puuetega noortest naistest, kui nad peavad lahkuma turvalisest keskkonnast nn meeste maailma? Kes on nendele noortele naistele tugiisikuks? Miks me sulgeme silmad ja südame probleemide ees?” oli puuetega naisi esindaval Abneril palju küsimusi ametivõimudele, kes peaksid sotsiaalprobleemide lahendamist korraldama. „Midagi justkui tehti, kuid mulle tundub, et väga pealiskaudselt,” hindas ta.
•• „Eestis on vaimupuudega inimestele tugikeskusi, on Maarja küla, on Hoolekandeteenused AS, on vaimse tervise keskused ja veel teisigi võimalusi, et kaa-sata vaimupuudega noori ja kaitsta nende õigusi,” märkis Abner, kelle sõnul võiks sotsiaalhoolekande osakondade koostöö nende ja teiste kodanikuorganisatsioonidega olla tõhusam ja aktiivsem.
