Endel Lippmaa: suur ideede põrgati

 (1)
Endel Lippmaa: suur ideede põrgati
Endel Lippmaal täitus eile 80. eluaasta. Palju õnne!Priit Simson (EPL arhiiv)

Istume akadeemik Endel Lippmaaga ühes Rävala puiestee maja neljanda korruse toas. Majas, kus kunagi toimis küberneetikainstituut ja mille esimesel korrusel oli keemilise füüsika sektor, kõnekeeli Lippmaa sektor. See oli ajal, kui näost näkku seltsimees Lippmaaks kutsutud tippteadlast ja teadusjuhti meie, kaasteadlased omavahel Šefiks kutsusime.

Tundsime end just Endel Lippmaa kaastöötajate, mitte alluvatena. See oli uhke tunne — tol ajal, kui see ei olnud just eriti tavaline.

Nüüd on sellest mööda läinud kolm-neli aastakümmet. Kuid Lippmaa tegutseb endise väledusega. Kui meil tuleb jutuks Euroopa tuumauuringute keskuse suur hadronite põrgati LHC, elavneb ta eriliselt: „Kuulge, palun väga. Praegu pannakse Large Hadron Collider seisma aastaks. Tema käigushoidmise kulud oleksid umbes natuke üle 300 miljoni Šveitsi frangi aastas. Nüüd see raha pannakse juhtkonna pensionifondi. Noh, mida ma sellest pean arvama?”

•• Ja ongi nii?

Mul on peadirektori kiri sel teemal. Ta võib mul kogemata, mitte selle jutu jaoks kaasas olla. Ma vaatan, kas on või ei ole. See on küll hull lugu, kui on kaasas. (Naerab südamest.) Eh-eh-eh-eh-hee! Ongi kaasas! (Näitab mulle kirja.) Vaat nii. Nüüd vaadake, kus on prioriteedid. Pensionifond on prioriteet! See on peadirektori kiri. Ah! No nii. See on väga värske kiri.

Samal teemal:

•• Teil on LHC-s mingi osalus?

On küll, ma olen team leader ühes eksperimendis, mille nimi on TOTEM. See peab uurima prooton-prooton-difraktsiooni kaudu nende osakeste teket, mida detektorid ei näe. Need on neutriinolaadsed, nad ei reageeri detektorites. Selles projektis osalevad mitmesugused riigid, aga need ei ole Eesti inimesed. Lähen vaatama, mis seal edasi juhtub. Kui palju jõuab ära teha selle aasta jooksul, kui aparaat jääb poole võimsusega veel tööle.

•• Miks ta välja lülitatakse?

Sellepärast, et ta ei ole võimeline töötama täie võimsusega. Ta on hädapärast võimeline töötama poole võimsusega. Ma lähen vaatama, kas on realistlik viia teda täie võimsuse juurde või ma võin olla kindel, et ta sureb selle operatsiooni käigus. Selles aparaadis on niinimetatud splaissi kokkutinutatud ühendused – ühendused ülijuhtivate kaablite vahel magnetites. Ja need on valesti tehtud ega tööta. Nüüd nad tahetakse kõik ümber teha. Kõik. Kaasa arvatud need, mis on vaakum-ümbristes sügavkülmas. Need tuleb lahti keevitada, neid on mitu tuhat. Ma lähen vaatan, kuidas see käib ja kas aparaat pärast seda veel eluvõimeline on.

Olen selles ettevõtmises osalenud ja seda finantseerinud juba kakskümmend aastat. Mitte Eesti rahaga – need on alati olnud toetussummad teistest riikidest ja on praegugi. Kahtlustan, et tänavu LHC töötab, 2011 töötab, aga 2012 lülitatakse välja.

•• Nad ei saa selleks ajaks täisvõimsustki kätte.

Kindlasti mitte. Ja ma kardan, et ta ei saa iialgi täisvõimsust kätte.

•• Miks see kohutavalt kallis asi siis ehitati? Kas loodeti mingit sõjalist tulemust?

Ei, üldse mitte. See ehitati samal põhjusel, miks ehitati Concorde’i lennuk, miks ehitati PAL-süsteemiga konkureeriv D2 MAC-i Euroopa televisioonisüsteem, mis ju kummitas meid tükk aega, Põhjamaad olid ju üleni selle peale üle läinud. Nüüd on ta üldiselt unustatud. Inimesed ei teagi, et selline viirastus oli olemas. Ühesõnaga: vaja oli näidata kohalikku hiilgust.

•• Kas ITER on samalaadne asi?

Muidugi, ta ei hakka iialgi tööle. Sellepärast, et see, mida praegu ehitatakse, on ju poole väiksem sellest, mis on minimaalselt või-malik, et ta üldse saaks töötada. Miks teda edasi ehitatakse, ma ei tea. Aga tööle ei hakka ta kunagi. Ta on lihtsalt liiga väike. Katsuge kolmest tikust lõket teha. Vaadake, kui hea seda on teha.

•• Püüame seilata veidi rahulikumatele radadele. Miks te valisite teaduse, miks teist sai teadlane?

Loe veel

Väga lihtsal põhjusel. Mulle tundus, et midagi muud tegemist väärivat peale teaduse ei ole olemaski. Sellepärast, et inimene on inimene just nimelt tänu oma teadmistele. Ei ole tal head nägemist, ei ole ta hea jooksuvõimega, ei ole ta hea ronimisvõimega, küüned ka pisikesed ja laiad. Ja nii edasi. Igas asjas on mingi loom temast parem. Ainuke, mis tal ülemuslik on, üle kõigi, on süstematiseeritud teadmiste omamine isiklikul ja ühiskondlikul tasemel. Ja seda ükski loomaliik saavutanud ei ole. (Paus.) Vähemalt mitte maakeral. Kui isa oli Tartu ülikooli professor, siis ma nägin seda väga ligidalt ja leidsin, et see on ainuke õige tegevus inimese jaoks.

•• Miks te valisite siis TPI, mitte TRÜ?

Tartu ülikool oli tol ajal, kui mina ülikooli läksin, väga nõrk asutus. Teaduslikult nõrk, majanduslikult nõrk, nõrk igas asjas. Väga suur hävitustöö oli toimunud. Need, kes ei põgenenud, saadeti Siberisse või tapeti jne, personal oli üsna hävitatud, majad maha põletatud. Seal ei olnud midagi. Tartusse ei olnud tol ajal mõtet minna kellelgi peale humanitaarteadlaste.

Tehnikaülikoolis oli kõik enamasti alles, ega hooned ei hävinenud. Ja kõik laboratooriumid olid säilinud. Seal oli veel ka see asi, et ma sain üheaegselt tegeleda mittekompatiiblite asjadega. Nimelt ühest küljest elektroonikaga, mind oli sõja ajal elektroonika hakanud huvitama – muidugi lisaks kõigile muudele relvadele –, ja keemiaga. Keemia huvitas mind algusest saadik, sest sellega puutusin isa laboratooriumis kokku. Ta oli küll botaanik, aga tegi suuremal määral botaanilisi uurimistöid keemiliste meetoditega.

•• TPI-s õppisite keemiat.

Õppisin küll. Keemilist tehnoloogiat täpsemalt öeldes. Sest seal oli stipendium kõrgem. Mul oli ju väga vähe raha, sest perekond oli surnud, nii palju kui tädi sai mind aidata, nii palju ka oli, aga seda oli ikkagi väga vähe. Nii et oli ikka vaja maksimaalset stipendiumi ka saada. Ma õppisin muidugi nii, et sain alati ka lisastipendiumi, milleks pidid olema kõrged hinded, mida praegu press järjest rohkem põlgab. „Mis hinnete tagaajamine see on? Minul ei ole ja teistel on. Ei või olla!” Eks ole. Ehhee! Ei, see ei ole laste ahistamine. Asi on lihtsalt selles, et need ajakirjanikud, kes praegu hinnete ja koolide taseme vastu sõdivad, mõelgu spordi peale. Sport on ju ainult teiste ületamisele ja rekorditele ehitatud. Mida nad mõtlevad? Kas kaotame spordist ka kõik ära? Ja asendame kõik invaspordiga või kuidas?

No nii. Ma hindasin teadmisi, oskusi ja kõige uuemat tehnikat.

•• Teaduses olete tegelenud ju väga laia valdkonnaga. Kas oskaksite midagi esile tõsta, mis on olnud eriti südamelähedane, mis on kõi-ge olulisem olnud? Või on oluline see, millega parasjagu tegelete?

Ei-ei, minu huvid on olnud ühest küljest alati seotud kõrgsageduselektroonikaga ja selletõttu siis ka raadiospektroskoopiaga ning teisest küljest andmetöötluse ja arvutustehnikaga.

•• Kust te raadiospektroskoopia peale üldse tulite?

Raadiospektroskoopia peale tulin väga lihtsal põhjusel. Nimelt pidin ju tegema doktoritöö või kandidaaditöö ja see oli professor Aarnal väga ilusasti valitud: Eesti põlevkivi struktuuri määramine. See õnnestus väga täpselt. Ega praegused spektraalmeetodid neid andmeid, mis ma oskasin keemiliste meetoditega saada, märkimisväärselt täiendanud ei ole. Aga ma sain selgeks, et ainult keemiliste reaktsioonide abil keerulise tahke aine struktuuri määramine on väga raske. Ja kuna raadiospektroskoopia just arenes ja paistis avavat sel alal täiesti uusi võimalusi, siis ma hakkasin huvituma tuumamagnetresonantsspektromeetriast. Ja asusin muidugi tegema spektromeetrit, kuna neid ei olnud võimalik osta – kõik, isegi spektri atlased olid embargo all.

Kõik tuli ise teha. Ja tegingi. Me saime esimese töötava raadiospektromeetri valmis 1961. aastal tehnikaülikoolis ja see oli kahtlemata esimene Nõukogude Liidus. See oli väga meeldiv töö.

•• Küllap teilgi olid õpetajateks teadlased. Kes teid on rohkem mõjutanud?

Oma isa eelkõige, sest ta andis mulle väga vabad käed. Mul oli kooli mineva poisikesena ikkagi väga hea laboratoorium, kus olid mehaanilised tööriistad, aga ka gaas ja kõiki kemikaale oli võimalik kasutada – ka kõige kardetavamaid. Sain teha väga vabalt igasuguseid asju ja tegingi.

•• Teadus on ka omamoodi sport, võidujooks. Kuidas Eestil läheb – sihukesel tillukesel, pisikesel? On siin üldse mõtet teadust teha?

Miks ei ole. Teadust saab siin väga hästi teha. Mingit erilist raskust ei ole. Ma ütleksin, et olen seda päris pikka aega teinud. Minu esimene publikatsioon ilmus 1940, see oli 70 aastat tagasi, ajakirjas Laste Leht pealkirjaga „Huvitavad katsed”. Sellega sai palju nalja, kuna ma olin selle lasknud ära trükkida ilma vanematele teksti näitamata. Ja siis pidin neile kõik katsed ette näitama, tõestamaks, et need tõesti nii toimuvad. Need olid põhiliselt keemiakatsed. Mitmesugused. Laste Leht trükkis selle ära ja see oli mu esimene – kuidas nüüd võtta – teadusartikkel.

No nii. Mina leian, et teadust on täiesti võimalik Eestis teha, oleme ju palju kordi olnud esirinnas. Näiteks raadiospektroskoopias olime vaieldamatult maailma esirinnas. Seda niihästi heterotuumse resonantsiga süsiniku räni, hapniku kui ka lämmastiku tuumade kasutuselevõtuga. Teiseks tahke keha kiire pöörlemisega ning kõrglahutusspektrite saamine oli samuti originaalne ja väga viljakas. Nende artiklite citation index on väga kõrge. Enim tsiteeritud artikkel hakkab varsti saavutama tuhandet tsitaati.

•• Kas teie 70 aasta teadustegevuse jooksul on mõni teadussaavutus või leiutis teid ka rohkem või vähem üllatanud?

Kui olla kursis teadusega, siis üllatusi ei ole, on ainult teatavaks võtmine, et see või teine asi on nüüd siis kätte saadud. Aga need on teada ammu enne seda, kui nad realiseeritakse.

Ega ma LHC kohtagi valetanud. Tõde on alati hullem kui oletused. First things first. Isiklik pension, mitte teadus. Panevad aastaks seisma, siis neile koguneb. 1

Pärast intervjuud näitab Lippmaa mulle justkui muuseas uusimat arvutit. „See arvuti, mis meil siin on, on vist kõige täiuslikum Eestis,” iseloomustab ta lippmaaliku tagasihoidlikkusega umbes kodukülmkapi suurust seadet. Lähen ja istun Teatri Puhvetisse. Joon kohvi umbes samas kohas, kus kunagi asus Šefi kabinet. Manan mälestustest enda silme ette erakordse silmavaate, millega Lippmaa mind 40 aasta eest siinsamas vastu võttis, kui olin üliõpilasliku upsakusega julgenud talle ütelda, et tahan siin töötada. See vaade püsib siiani.

Eluloolist

Endel Lippmaa

Snd 15. sept 1930 Tallinnas

•• 1948 Nõmme gümnaasium, 1953 Tallinna tehnikaülikool, põlevkivi keemiline tehnoloogia

•• 1956 PhD, Tallinna tehnikaülikool, tehnoloogia. 1969 DSc (füü-sika-matemaatikadoktor), Moskva keemilise füüsika Instituut, keemiline füüsika. 1970 professor, keemiline füüsika ja füüsikaline keemia

•• 1971 Eesti teaduste akadeemia liige

•• 1990 Soome teaduste akadeemia liige

•• 1991 Rootsi kuningliku inseneriteaduste akadeemia liiga

•• Enam kui 20 erialase teadusliku seltsi ja ühingu liige

•• 1980. aastast Eesti TA KBFI nõukogu esimees ja direktor

•• 1989–1991 EV idaminister. 1995– 1996 EV eurominister. 1995–1999 EV riigikogu liige

•• Avaldanud üle 500 teaduspublikatsiooni

Jäta kommentaar
või kommenteeri anonüümselt
Postitades kommentaari nõustud reeglitega
Loe kommentaare Loe kommentaare