Endine kriminaalpolitseinik kirjutab pättidest ja mentidest
Elu on alati kordades huvitavam, kui keegi suudab seda välja mõelda. Teie raamatus on elu, mida ei olnud vaja välja mõelda. Kas lugeja leiab sealt äratuntavalt konkreetseid juhtumeid?
Seda ei maksa sealt kindlasti ostida. Tõsi, väike osa lugejaist tuvastab sealt kindlasti midagi sellist, mis pakub äratundmisrõõmu või -valu.
Seda siis ilmselt nii nn mentide kui ka ...
...kui ka pättide ehk kurjakate seas. Mõni, kes tollal Venemaale mingisugust metalli või muud taga ajama läks – ja niisuguseid juhtumeid oli tollal palju –, leiab kindlasti tuttavaid seiku. Aga neist lugudest olen võtnud mingi idu, mis on mällu sööbinud, kuid mitte konkreetseid lugusid. Seal on ka nende tüüpide areng, kes Venemaale läksid, aga täpselt samuti ka nn mentide (politseinike – toim) lugu – kõik otsivad raamatus võimalust paremat elu alustada.
Raamatu tegevusaeg on 1990. aastate algus, mil Eesti Vabariik on äsja iseseisvunud ja kõik tunnevad, et võimalusi on palju.
Täpselt nii. Mendid tahavad saada professionaaliks ja pätid soovivad saada autoriteetsemaks. Tulla vanglast välja pärast korteriroopimise või poeröövimise eest istumist.
Mis on korteriroop?
Korterivargus.
See on raamatu üks huvitavamaid osi, et pättide-politseinike maailma väljendid on kirjas ning tavakeelde tõlgitud!
Neid seletusi oli tihti väga raske seletada, eriti venekeelseid.
Tegelikult on see raamat teie mälestus toonasest ajast?
See on mälestus ajast, mälestus emotsioonidest. Proovisin sinna kirjutada emotsioonid, mis siis olid. Mälestus inimestest on koondatud raamatukangelastesse. Mitme inimese sisu on pandud ühte tegelasse, nii pättide kui ka mentide poolelt.
Aga kas lugu ise on tõsieluline?
Seda see on ja seepärast proovisin meelde tuletada ka väga palju naljakaid situatsioone, elulist kildu sisse visata. Ilma selleta ei olnud tollal üldse võimalik tegutseda. Kui seda kõike surmtõsiselt oleks võtnud, siis oleks varsti läbi põlenud, see oleks olnud enesetapp.
Kui prototüüpidest rääkida, siis ilmselgelt on üks peategelane Koit Pikaro.
Sinna on natuke teistest juurde pandud, aga ega siin ole midagi salata. Tema see on. Kui kirjutasin Ekskavaatorist...
Siis mõtlesite Buldooserit, mis oli Pikaro tegelik hüüdnimi?
Ütleme niimoodi. See inimene andis omal ajal väga palju, et noored politseinikud selles situatsioonis püsima jäid.
Nagu raamatus kirjas, mängis ta samas väga mitmekesist mängu ning mängis üle ka teid ja noori politseinikke?
Seda küll, aga võib-olla meid ülemängides ta kaitses meid, hoidis mingitest pahadest asjadest eemal. Meile tundus, et meid lükati mängust välja, aga võib-olla olid need asjad, millest meile ei oleks n-ö häid mälestusi jäänud.
Olete seda tagantjärele mõelnud?
Sel ajal ei saanud paljudest asjadest aru, hiljem tuleb arusaam elust. Hiljem, kui endal tekkisid noored ja pidin hakkama neid kaitsma, siis sain aru.
Kas Pikaro kool kandub tema õpipoiste kaudu siiani?
Kindlasti. Eriti tollal oli tema tegevus õigustatud. Tänases päevas on raske hinnata, aga Pikaro kool andis loomingulist vabadust. Alati võib teha ka teistmoodi, kuivalt. Teed arvutist järelepärimised, kuulad kedagi üle ja kindlasti avastad midagi. Aga avastad tunduvalt vähem, kui loominguliselt lähenedes.
Raamatus on kirjeldused infopankadest, kus võisid mingite omavaheliste seoste kaudu olla kõik Eesti inimesed. Kas see oligi nii?
Oli küll. Inimene, kes on vähegi politseitööga kursis, saab aru, et vaid sellelt pinnalt saab tööd teha. See info on kogutud kümnete aastatega. Kui sa infot kõrvale ei pane, siis kunagi ei tea, millal seda vaja võib minna. Parem, kui see on olemas.
Kas sündmuste aega saab täpselt ühe aastaga, ühe ajahetkega määratleda?
Ma meelega jätsin nii, et konkreetset aastat pole. Minu mälestustes on aastad 1989–1994 kui üks pikk suur aasta. Kindel, et nii politseinikel kui ka pättidel oli see nii. Kui neil aastail ellu ja pinnale jäid, siis jäid ja oled ka praegu. Kes politseinikest tollal alles jäid, need moodustavad praegu kriminaalpolitseinike tuumiku üle Eesti.
Siin raamatus on sees mitmeid taksojuhtide tapmisi. Kas need olid tollal sagedased juhtumid?
1990. aastate algul oli lõputult ja mõttetuid taksojuhtide tapmisi. Igal pool. Ehedalt on meeles, kui taksojuht tapeti ära seepärast, et pättidel läks auto katki ja neil oli vaja uut karburaatorit. Nad valisid oma auto marki takso ja sõitsid sellega nurga taha, tapsid taksojuhi ja võtsid karburaatori kaasa. Need olid ka väga raskelt avastatavad kuriteod. Kallaletungijal puudus ju isiklik seos taksojuhiga. Kui leidsid mõne tätoveeritud rinnaga venna tapetuna, siis võisid arvata, kellega sellel lool seos oli. Taksojuhi puhul pead eriti otsima seoseid ümbruskonnast – seepärast pidigi olema kursis, mis kogu riigis toimub. Arvan, et olen üsna tõetruult toonud välja, kuidas tööd tehti.
Nimetate oma raamatut roadstory’ks. Mida see tähendab?
See, mis raamatu pealiini käivitab, kus noored pätid mõtlevad, et aitab odavatest asjadest. Läheme toome Venemaalt mõnisada grammi midagi, millega saame kohe rikkaks. Lihtne, aga elu ongi lihtsakoeline. Nii tulebki selline roadstory. Keegi läheb kuhugi ja proovib midagi saavutada.
Toonane elu ilmselt oli ka noorte politseinike jaoks nagu roadstory. Kuidas seda praeguse ajaga võrrelda?
See on võrredamatu. Kindlasti on kriminaalpolitseis elu on igavam. Ise olen mõned viimased aastad sealt eemal olnud.
Ja kodanike jaoks turvalisem?
Jah. Noore politseiniku jaoks on elu kindlasti igavamaks läinud. Tollal sa ei suutnud oma tegevust planeerida nädalakski ette. Järgmist päeva ehk veel kuidagi. Uksest ja aknast tuli kogu aeg uusi teemasid peale.
Kuritegevus oli siis tõesti aktiivne. Kõigile tundus, et nüüd võib kõike teha.
Täpselt nii. Politseinikel ei olnud seal eriti aega detektiivitööga tegeleda. Rohkem oli juhuseid, mis kokku sattusid ja tõukasid uuele asjale. Väga palju pidi olema kavalust ja ka õnne. Just õnne.
Raamatut lugedes unub, et kusagil oli ju ka tavaline elu, mida elas enamik inimesi. Kas kuritegeliku maailma ja nn tavalise elu seosed olid tõesti nii tihedad, kui teie raamatust võib mulje jääda?
Kindlasti olid ja need ei olnud nii varjatud. Tänapäeval on juba toimunud selektsioon. Ühed on selgelt ikka need, kes on jäänud kurjategijaks ja jäänud elama oma vanglaromantika järgi: varastasin, jõin maha ja läksin uuesti vanglasse.
Nii lihtne ongi? Mõni ikka püüdles millegi muu poole?
Kindlasti. Siingi nad lähevad Venemaale ja toovad midagi selleks.
Ja teevad enda meelest oma viimase pättuse?
Nad ei võtagi seda pättusena. Nad arvavad, et kõik on vabandatav, kui nad lähevad õnnelikku elu otsima. Seal tekkiski see, et kõiki laipu ei jõudnud tollal ka päriselus enam kokku lugeda, sest väga paljud laibad olid ju nende endivahelistest arveteklaarimistest. Kes parema tüki haarab. Selles on suur vahe tänase päevaga: nüüd on kõik ka selles maailmas paika loksunud. Enam ei ole selliseid võimalusi rikastuda. Sellal mõned neist noortest kurikaeltest panid endale jalad alla ja nüüd ongi autoriteedid.
Kas kuritegelikus maailmas?
Jah.
Kas need lugejad, kes kuritegelikku maailma tunnevad või on tundnud, võivad leida raamatukangelaste seas mõne praeguse nn autoriteedi?
Võivad küll leida. Aga need ei ole puhtad tüübid. Kui arutleda sel teemal, kes neist raamatus kõige paremini välja laveeris, siis oli see keegi nimega Säm, kelle sarnased jäidki lõpuks pinnale. Nad mängisid mentide ja teiste pättide vahel ja tänu sellele suudavad tänapäevani vee peal püsida. Samas teised väga põhimõttelised, kes mentidega põhimõtteliselt ei rääkinud, need istuvad kõige sügavamalt kinni ja kannatavad kõige rohkem. Aga ka paljude politseinike poolt vaadates saab öelda, et need kaebajad, libedad sellid, ei meeldinud ka politseinikele. Aga nad on politsienikele vajalik töövahend.
Kordan veel, et nii pättide kui ka mentide kohta ei saa väita, et igaühe taga on keegi konkreetne isik.
Kui palju tuli toona nädalas ette selliseid lugusid nagu see, mida jutustatud raamatus?
Väga raske ütelda. Üks kasvas teiseks. Mõni lugu, mille olin peaaegu unustanud, kerkis kolmandast kohast üles. Oli pidev põimumine. Tänapäeval enam sellist asja ei ole, aga siis kulus hommikul tund-poolteist, et teletaip läbi vaadata, sest väga palju tuli sealt niidiotsi. See oli korralik patakas. Osa pandi kohe kõrvale ja teistest hakati teemasid vaatama. Tollal oli meil kriminaalpolitseis selline vabakunstniku põli, saime ise ikka väga palju asju üle võtta. Tegelesime mõne suurema eesmärgi kallal, aga selle ümber tekkis väiksemaid asju.
Kas praegune kriminaalpolitsei töötab ka nii?
Osa kindlasti. Ma väga loodan, sest paremad peavad nii saama töötada. Siis oli aga hull aeg, mis vajas hulle inimesi.
Kas praegu võiks juba kirjutada loo nagu “Mõrvad Midsommeris”?
Ei tea. Olen lugenud päris palju vene kirjanikke, kes olid varem krimkamehed. Kas või seriaal “Mendid“, mis oli enne hoopis raamatusari. Kardan, et inimene, kes on reaalselt krimkatööd teinud, ei suudaks kirjutada midagi agatha-christie’likku või midsommerlikku. Otseses mõttes detektiivindust nagu raamatuis, ei ole ma oma praktikas kunagi teinud. Seda küll, et otsid seoseid ja kasutad deduktiivset meetodit, aga päris nii nagu detektiivromaanides, ei ole olnud. Et kuritegu avastada, peab olema informatsiooni. Infoallikad on inimesed ja kui sa suudad info siduda väga hea tööga sündmuskohal – mis on praegu kindlasti parem, kui oli tollal –, siis saad väga hea tulemuse. Kui on ainult väga hea tehnika, siis ei ole niisugust tulemust. Mulle meeldib CSI-seriaali vaadata, kuidas seal tehnikat kasutatakse, aga edukas on ikka see, kes suhtleb endale info välja. Tänapäeval ehk on töös rapsimist vähem.
Asju on vähem?
Raskeid asju on vähem. Meetodid on ehk samad, aga krimkas on inimestel võimalus rohkem spetsialiseeruda. Kes on tugev andmebaasidest info otsimisel, kes sündmuskohal. Üldiseid supermene enam ei ole.
Kas Pikarosid enam ei teki?
Ega ta kõigis valdkondades tugev olnud.
Aga staar ta ju oli!
Seda kindlasti – see sõltub inimese iseloomust.
Kui tavaline see on, et endine politseinik kirjutab raamatu või roadstory?
Ma ei usu, et päris tavaline. Venemaa on kordades suurem ja eks seetõttu ka kirjutajaid rohkem. Neil on ehk lihtsamgi – kes kirjutavad, neil kandub mälu tagasi 1970.–1980. aastatesse. Meil toimus krimkas meeste vahetus 1990. aastal, kui väga palju krimkasid läks ära Venemaale, sest kriminaalmiilits oli suuresti venekeelne.
Kas Eestis on mõni politseinik nagu teie midagi sellist kirjutanud?
Üks Lõuna-Eesti konstaabel kirjutas Voitkade püüdmisest, aga ta kirjutas hoopis teistmoodi, dokumentaalsemalt. Arvatavasti oli ta sündmused päevikuna kirja pannud. Ma mõtlesin, et tahan kirjutada lõbusat fantaasiat, et endal oleks hea lugeda. Algul ma kirjutasingi seda puhtalt endale.
Millal ja miks te selle raamatu kirjutamist alustasite?
Hakkasin kirjutama 2004. aastal, kui olin politseikolledžis (Anvelt oli selle direktor – toim). Läksin üksi nädalaks Saaremaale spaasse. Võtsin “läpaka” kaasa. Seal tuli hommikusöögi ajal mõte, mis ma täna teen. Läksin mere äärde ja hakkasin toksima. Nii ma toksisin 30–40 lehekülge ja siis paar kuud jälle ei toksinud. Siis hakkasid seosed meelde tulema ning kirjutasin üha edasi. See ei olnud nagu töö. Kui vaim tuli peale, siis kirjutasin. Puhtalt hobi korras emotsioonide väljendamine.
Kas see aitas ka nii, et kui sai kirja pandud, siis mälestused enam ei keerelnud pidevalt peas?
Seda kindlasti, kohe sada protsenti. Eks neid asju ole veel väga palju peas, mida tahaks välja kirjutada.
Te olete alustanud järgmise loo kirja panemist?
Hästi vaikselt. Kuidas tuju ja tahtmist ning õhtul viitsimist on. Kui tulin politseisse, olin 18-aastane ja sattusin kohe suhteliselt kiirevoolulisse ajajõkke. See pani noorele inimesele, kes just keskkoolist tuli, oli elanud koos vanematega, päris paraja emotsionaalse laksaka. Pidid ise oma tegude eest vastutama, otsustama. See emotsioon pitsitab kuklas ning tahad seda välja pigistada.
Kas edasi kirjutate samast perioodist?
Kindlasti see ajaliselt nihkub. Võib kümme aastat edasi ja siis tagasi.
Muide, mu enda jaoks oli eriti huvitav dialoogide kirjutamine. Täpselt ju ei mäleta, mis toimus ja siis pead läbi mängima situatsioone, kus oled nii üks kui ka teine. Kui kirjutad, siis on nagu iseendaga male mängimine. Paned ühed mõtted kirja, siis pöörad lauda ja paned teise mehe teksti kirja. Et ka vastaspool mõtleks, et ka nn pätti päris lolliks ei teeks.
Selles raamatus kipuvad pätid natuke rumalad olema. Nii kui nad midagi teevad, siis joovad end kohe täis ja teevad järgmise lolluse.
Politseinikud joovad ka end vahel täis ja teevad lollusi. Lolluse lävi on ehk erinev. Inimese pätistumine on ikkagi seotud geneetikaga. Kindlasti mängib rolli kodune kasvatus, kuid tunnetus, mis on hea ja mis halb, tuleb kaasa väga algusest. Selliste isikuvastaseid kuritegusid teinud pättide ja ehk ka teiste puhul olen tähele pannud, et nad unustavad ära ühe kristliku tõe – midagi tehes ei mõtle sellele, et nad teevad midagi, mida nad ei taha, et nende enda suhtes tehtaks. Nad ei mõtle, mis juhtuks, kui nendega nii tehtaks. Seepärast ei maksa neile sageli ka inimelu midagi.
Seda küsimust tõstate aeg-ajalt ka raamatus!
Oluline on suuta politseinikuna manada kurikaela ette situatsiooni, mis siis oleks, kui tema endaga sama juhtuks. Minu elus on olnud palju selliseid situatsioone, jutuajamisi, kus kurjakas tababki end sellelt mõtlemas, et mul on õigus. Ta oli selle mõtte välja lülitanud. Kuskil sees on ka kõige robustsemal tegelasel inimalge olemas. Kuidas seda välja nõiduda, kuidas kontakti saada?! Kurjakas ei saa ju teiste kaaslaste ees mõelda kannatanu perele. Teine asi on see, et nad tunnevad hirmu vastutuse ees. Mitte ainult vastutust ühiskonna ees, vaid ka selle hetke ees, kui iseendaga vastamisi olla.
Mida on öelnud kolleegid, kes on raamatut lugenud?
Nad on kätt surunud ja öelnud, et nii oligi, aga neid lugejaid on veel vähe olnud. Mis aga puudutab kurikaelasid, siis ega ma ei ole neilegi raamatus ülekohut teinud ja ma ei suhtle nendega. Pealegi on nad nii minevikuaja inimesed.
Kas ei ole nii, et keegi saab siit raamatust nüüd midagi teada?
Ei, seda ei ole, seal on selleks liiga palju fantaasiat. Nii erinevad lood on kokku pandud, et söödav kook teha, et sealt on raske väga konkreetseid lugusid välja võtta.
Samas on võimalik paljudele lugudele vihjeid leida?
Seda küll. Kui hakkad mõnda juhtumit lahkama, siis leiad, et see on hoopis teistmoodi lugu.
Nii ühelt kui ka teiselt poolt?
Jah, seda arvatavasti ka.
Tänapäeval päris selliseid lugusid ei ole?
Nii ja naa. Kui kuuled, kuidas Pärnus nolgid peksavad asotsiaali surnuks iseenda tõestamiseks, siis see paneb mõtlema. Kui selliseid asju juba rohkem tekib, siis see näitab, et ühes põlvkonnas on tekkinud jälle mingid probleemid. Midagi on korrast ära. Tollal oli see üldlevinud. Vene ajal oli vanglast tulnuil kontroll peal, aga see kadus vahepeal hoopis ära, aga nüüd hakkab taastuma. Siis oli kõik lubatud.
Ja Vene piiri ka polnud?
See Vene poolele kerge ülepääsemine kestis 1990. aastate lõpuni, kui paadiga edasi-tagasi käidi. Kui tahtsid, andsid Narvas Igorile või Vasjale 50 dollarit ja ta sõitis sul öö läbi üle jõe edasi-tagasi. Otse piirilt ei käidud. See on sama, et keelame tulirelvad ära, siis on vähem tapmisi. Kui tal on vaja, siis ta leiab selle relva.
Päriselt paralleele tänasesse päeva tuua ei saa, kuid politseitöö ja ka pättide loogika ei saa väga erinev olla?
Kui vahepeal on pätte justkui vähemaks jäänud, siis majanduslangusega tuleb neid juurde, sest vahepeal on nad teeninud ehitustel väga hästi. Kardan, et ehitustööde vähenemisega tulevad nad uuesti vargile.
Kas nad on suutelised ehitusel korralikult töötama?
Osa kindlasti, aga need, kellele on oluline see vargaromantika – aken sisse, paar pudelit viina, jäid magama, leiti, uuesti kinni jne –, nende jaoks on see elu. Meie jaoks on tsükkel “töölt koju”, nende jaoks on “aken sisse ja arestimajja”.
Śellest loost võiks saada hea kriminaalsarja alguse või midagi niisugust. On sellest juttu olnud?
Juttu on olnud, aga see on olnud jutu tasemel.
Ehk võtate edaspidi end töölt lahti ja hakkategi niisuguseid kriminaallugusid kirjutama?
Ei, seda mitte. Istud kaks nädalat ja ootad, kui hea mõte pähe tuleb. Kolm aastat kirjutasin seda. Kui olime Jordaanias, ei kirjutanud vahepeal ridagi. Esimesed sadakond rida kirjutasin.
Kas ema on lugenud? Kas ta kujutas ette, millist elu olete elanud?
Ema on nii emotsionaalne inimene! Muidugi hakkas ohhetama, kas me tõesti nii hirmsasti enda töö juures väljendasime. Teine asi oli tema hirm, et nüüd tulevad jälle pahandused.
Kas võiks tulla? Kas keegi võib solvuda?
Ei!
Kuidas võib Koit Pikaro selle vastu võtta?
Ta teab, et kirjutasin. Kuidas ta vastu võtab, see sõltub tema tujust.
Kas nii nagu raamatus, et kui paha ilm, siis on tal parem tuju, kui ilus ilm, siis hea tuju?
Mingi väike tegur oli ilmal küll, kuid tujukus oli seinast seina. Hommikul saadeti keegi luurele, kas tema kabinetti üldse minna.
