Kas maailmalõpp tuleb?

Tuleb ikka.

Olete selleks valmis?

Küll ma oskan end valmis panna, aega ju piisavalt – neli miljardit aastat.

Neli miljardit?

Päike kasutab selle aja jooksul oma vesiniku ära, paisub punaseks hiiuks. Võime sattuda selle ümbrise sisse, kus temperatuur on paar tuhat kraadi. Ongi maailmalõpp. Kui aga võtame kogu universumi, siis kulub kuni kümme astmes sada aastat ja järele jääb vaid kiirgus.

Kas olete näinud filmi „Melanhoolia”, kus Maaga kohtub planeet, mis lõpetab meie maailma?

Ei ole. Aga planeet? See on lõbus jama! Kohtuda võime mõne väikese kehaga, näiteks meteoriidiga küll. Tõenäosus on küllaltki väike, tõenäosus Eestimaal autoõnnetuses surma saada on hoopis suurem. Aga tõenäosus on kurikaval.

Hakkasin tõenäosust tõsisemalt võtma Moskva ülikoolis teisel kursusel, kus kakssada üliõpilast istus üldfüüsika loengus. Professor rääkis tõenäosusest, leidis auditooriumist ühe tumeda nahavärviga poisi ja ütles: on vähetõenäoline, et tema nimi oleks Ivan. Poiss tõusis ja ütles, et tema nimi ongi Ivan. Professor oli šokis. Ta poleks suutnud iialgi aimata, et Aafrikas pandi poisile pärast sõda nimeks Ivan, sest Ivan oli sõja võitja sümbolnimi. Nii et tõenäosusse suhtugem tõsiselt.

Tunguusi meteoriit oli üsna suur ja oleks teinud üsna suure augu, kui oleks mõnda linna sattunud.

Huvitaval kombel vajavad inimesed maailmalõppu. Iga kümmekonna aasta järel tekib uus seltskond, kes hakkab lõppu kuulutama.

2009. aastal, kui CERN-is (Euroopa tuumauuringute keskus – toim) algasid katsed, siis arvati: tekib väike must auk, mis maailma kokku tõmbab. Siis leidsin: tore, probleemid lahenevad, pole vaja finants- ega majanduskriisiga tegeleda.

Laiemas plaanis loodetakse nende teooriatega, et läheksime ära kõik koos, muidu mõni jääb maha ja sellest kasvab kadedus. Mina küll pole nii egoist, kes arvaks, et koos minu kadumisega peaks kõik kaduma. Igaüks peaks oma elu nautima, sest elu on ülimalt unikaalne, me võtame seda liiga enesestmõistetavalt.

Õnneks on universumis vahemaad targalt üles ehitatud, nii et siia pole jõudnud mingi supertsivilisatsioon, et küsida: kas olete hullud? Et miks elab nii pisikesel planeedil nii palju inimesi? Oleks vaja suurt puhastustööd. Olen õnnelik, et keegi pole tulnud meid kõrgemalt poolt õpetama.

Äkki õpetatakse, aga me ei saa aru?

Ka see on võimalik. Aga siis jätaks ju inimkond palju lollusi tegemata. Või on õpetaja nõrk? Usun, oma lollused teeme ikka ise.

Seega peaksime jumalat eitama?

Mul kui füüsikul on teda raske kuhugi asetada.

Olen lugenud, et kunagi hakkab iga füüsik usklikuks.

Olen seda pigem kuulnud matemaatikute kohta. Kui teegi tahab, uskugu millessegi kõrgemasse. Minul pole seda vaja. Usun loodusesse. Loodus ongi jumalus, sest on nii perfektselt loodud. Ma ei saa aru, miks tahame seda perfektset mudelit hävitada. Vaid viiskümmend viis aastat oleme olnud lähikosmoses ja kui palju prahti oleme sinna maha jätnud! Varsti ei saa mehitatud lende üles saata, praht jääb ette.

Ja kui palju oleme suutnud Maal prahti toota. Juba Thor Heyerdahl (norra maadeavastaja – toim) kohkus üle ookeani minnes: kui palju prahti! Aga aeg on edasi läinud. Kui tihti mõtleme, et see pisike kera on ainuke, mis meil on? Meil ei ole kuhugi mujale minna. Marssi koloniseerida me ei suuda.

Äkki mõtleb inimene maailmalõpust, sest soovib arvet pidada: mida olen suutnud, saavutanud?

Arvepidamine käib tegelikult kahe daatumi vahel. Ja kui oleme ühega hakkama saanud, siis saame ka teisega, kuigi ei tea, millal teine tuleb. Üks kirjanik on öelnud, et peaksid elama iga päeva, võttes sellest maksimumi, sest ei tea, kas järgmist on antud või mitte.

Teispoolsusest tagasi tulnud tohter küsis minu käest kunagi, kas olen surmaks valmis. Ta hakkas seda ka eneselt küsima, mõeldes, ega meist ei jää maha mingeid koledaid lahtisi otsi, olulisi tegemata tegusid.

Võib arvata, et pärast tagasituleku kogemust hakatakse maailma nägema teise pilguga. Ja maailmalõpust on inimkond tegelikult mõelnud kogu aeg. Maailmad, millest räägime, on aga erinevad. Mõne aasta eest maailma parlamentide nais­spiikrite kokkusaamisel rääkis läänemaailm väikesest sündimusest. Aafrika omad aga, et neil on õnnestunud peres olevate laste arvu juba kuueni vähendada.

Kas me ei peaks mõtlema globaalsemalt, selle asemel et analüüsida, kui palju raha kellegi ämma kapis oli?

Siin on tõetera, kuid tegeleda tuleb mõlemaga. Tõesti, on vaja mõelda suuremalt – et mida pärandame tulevastele põlvedele. Kuidas ohjeldada energianälga, kuidas ära hoida sõda naftaväljade pärast. Loodus on piirini viidud.

Kui tihti te siin Toompeal sellistele teemadele mõtlete?

Täna on siin suhteliselt unikaalne pärastlõuna, aga ise mõtlen globaalprobleemidest tihti.