Energeetika spetsialist: kütusevaesus on ka rikaste riikide probleem
Nii tõdes Eesti Päevalehele antud intervjuus ühe mõjuvõimsama energiapoliitika mõttekoja ehk maailma energeetikanõukogu (World Energy Council ehk WEC) peasekretär Christoph Frei, kes käis Tallinnas WEC Eesti rahvuskomitee kutsel rääkimas Eesti positsioonist maailma energeetikaasjades.
•• Energiahinnad liiguvad ainult ülespoole. Igaüks, kes peab auto kütusepaagi täis võtma, tunneb seda omal nahal. Kas te ei karda, et hinnatõusu tõttu muutub energia aina enamatele inimestele kättesaamatuks, mis tähendab, et üha suurem hulk inimesi, riike või isegi regioone maailmas jääb „energiavaesteks”?
Jagame asja kaheks. Esiteks, inimesi, kel pole praegu ligipääsu elektrile või teistele tavalistele energiavormidele, on maailmas praegu 1,6 miljardit. Teine grupp inimesi on n-ö kütusevaesed. Ehk need, kes maksavad rohkem kui ühe kindla osa oma sissetulekust kütuste ja energia ostmiseks.
Kui rääkida esimesest grupist, siis nende puhul on edasiminek lihtsalt liiga aeglane. Siin valitseb stagnatsioon. Me näeme näiteks, et Sahara-taguses Aafrikas võrdub elanikkonna kasvutempo elektrifitseerimise tempoga ja see defineerib juurdepääsu juba ise.
Nüüd kütusevaesuse küsimus. See ei puuduta üksnes arengumaid ja üleminekumaid, vaid on ka arenenud riikide probleem. Isegi riikides nagu Suurbritannia on see tõsine mure, mida palju arutatakse. Ühelt poolt oleme nõus, et inimene peab maksma kütuse eest kõrget hinda, sest vastasel juhul kaasneb selle kasutamisega palju raiskamist. Kuid arvatavasti on meil vaja suunatud subsiidiume vaesemale elanikkonnale. Küsimus on selles, kuidas seda organiseerida. Loogiline oleks anda raha vaesematele, kuid samal ajal jätta kütuse hind kõrgeks, et vältida raiskamist. Kuid tegelikud lahendused paistavad ikka minevat lihtsalt kütuste subsideerimise teed. Siin on vaja palju mõelda, et leida parimad lahendused.
•• Maailmas tervikuna, aga eriti Euroopa Liidus on kliimamuutuste tõttu sisse seatud terve režiim, mis peaks tegema fossiilsed kütused väga kalliks ja suunama nende kasutamisest üldse loobuma. Kas te arvate, et see trend kestab edasi?
See on küsimus selgeltnägija kristallkuulikesele. Energiatootmissektoril on eelkõige väga suur huvi saada asjas selgust. Selgus tähendab ka süsihappegaasi (CO2) maksustamise tulevikku.
Energeetikasektori investeeringud tehakse väga pikka ajahorisonti silmas pidades. Hüdroelektrijaama tamm on saja-aastane investeering. Lühim perspektiiv on ehk kümme-viisteist aastat, mis on praegu päikesepatareide eluiga. Seega ettevõte, kel on praegu vaja investeeringuid teha, vajab selgust. Ja ta ei hooli eriti, mis kujul selgus tuleb, peaasi, et ta tuleb.
Võib kindlalt öelda, et kliimamuutused toimuvad. Varem või hiljem tahavad inimesed sellele reageerida. Seega võib olla parem saada selgus juba varem kui lihtsalt teada, et millalgi selgus saabub, kuid ei tea millal.
•• Kas põlevkivil on šanss, et seda maailmas senisest rohkem kasutataks, ja kas Eestil on selles täita oma roll?
Maailma energeetikanõukogu sõnastuses: oleme kõigi tehnoloogiate poolt. Kui energianõudlus 2025. aastaks tõesti kahekordistub, siis tuleb meil kasutada kõiki võimalusi parimate teenuste pakkumiseks. See hõlmab muidugi ka põlevkivi.
Põlevkivi võib teatavasti viia erinevate toodeteni. See võib olla aineks elektrile ja ühtlasi ka vedelkütustele. Mulle tundub, et loogilisem ja pikaajalisem suhtumine oleks tarvitada põlevkivi vedelkütuste turu sisendina. Seal on palju võimalusi. Eesti on selles vallas tehnoloogialiider ja oleks kahju, kui te seda ära ei kasutaks.
Elektri poole pealt tuleb kindlasti leida viis teha see puhtaks ja konkurentsivõimeliseks CO2-maksuga energiaturul. See küsimus tuleb lahendada põlevkivienergeetika tulevikku silmas pidades.
•• Põlevkivielektri tulevik pole kiita just nimelt CO2 kasvava maksustamise tõttu. Mis võiks olla Eesti-sugusele riigile lahendus – alternatiiv, mis tagaks ka julgeoleku?
Kui asi on energiajulgeolekus, siis see ei seisne mitte elektritootmises, vaid tootmisvõimaluse olemasolus. Ehk võimaluses, mida saab kasutada muu äralangemise korral. Kui see on ka põlevkivielektri võimalus, siis võimalus iseenesest ei tooda CO2. Sellega kaasnevad küll kapitalikulud, kuid selline võimalus võib julgeolekut suurendada, ilma et ta tekitaks CO2-ga seotud kulusid.
Ja kui julgeolek juba on, siis võib teha mida tahes. Võtta näiteks palju gaasi ühest allikast ja saada keskkond praegusest palju puhtamaks. Või siis kasutada alternatiivseid energiaallikaid, näiteks tuuleenergiat. Jah, ka tuumaenergia võiks olla osa pildist, kuidas jõuda CO2-vaba energiatulevikuni.
