Enesenäitamise spioonilugu

PEETER OLESK: sõjaväelisel objektil vahelejäänu on tobu, mitte luuraja

Külahullukesed on luurele sobimatud

Tartu Venemaal end Eesti luurajaks tunnistanud Ville Sonniga Eesti Rahvuslikus Sõltumatuse Parteis kokku puutunud Peeter Olesk peab Sonni ümber puhkenud kära Vene julgeolekuteenistusele, televisioonile ning Sonnile enesenäitamise võimaluseks. Ville Sonni õnnetut Pihkvas-käiku kommenteerides ütles kapo kiiresti, et nende jaoks on teema ammendatud ja hulluga pole mõtet vaielda. Kas sellele oli üldse mõtet tähelepanu pöörata?

Kui tehakse õiged järeldused, siis küll. Muidugi ei ole ammendav seletus, et tegu on hulluga, keda pole vaja tõsiselt võtta. Ma ei arva, et iga inimene oma rumaluses väärib tähelepanu. Aga Ville Sonn tõmbas avalikkuse ette kaks riiki põhjusel, mis pole kunagi hea.

Vene televisioonis näidatakse lõiku, kus ta ütleb, et on Eesti spioon. Siis tuleb mees koju ja teatab, et teda sunniti nii rääkima. Kas sellest ei peaks järeldama, et Venemaa on koht, kuhu ei maksa lonkima minna – sunnitakse end veel spiooniks tembeldama?

Venemaal käiakse kogu aeg. Aga sinna lihtsalt seiklema minna, on praegusel ajal ettevaatamatus.

Või peeti Sonni heaks objektiks luuraja-skandaalikese jaoks?

Sõjaväelisel objektil vahelejäänu ei ole luuraja. Ta on kõige pehmemalt öeldes tobu. Teisalt ei ole ülespuhutud mulliga tasakaalus viis, kuidas Ville Sonn Eestisse tagasi tuli. Professionaalne luuraja pumbatakse infost tühjaks ja siis otsustatakse, mis temast edasi saab: on võimalik süüdi mõista, välja vahetada, omakorda värvata. Aga saata mees teele sõnadega stiilis “kao meie silmist!”, näitab, et tegu on pähklikütiga.

Milleks siis sellele eelnenud tsirkus?

Pigem on see rekonstrueeritav, et ta jäi vahele kui kahtlustäratav tüüp ja siis äkki tekkisid hirmud. Seda enam, et ta on Venemaa föderaalse julgeolekuteenistuse kõrge ohvitseri ammune tuttav. Sõjaväepolitsei ja julgeolekuteenistuse vahel on selge konkurents ja võib-olla taheti Viktor Kozlovile koht kätte näidata. Tema pidi omakorda asuma vastutegevusse ja kasutas oma vana tuttavat, näitamaks, et Sonn ei ole teda kuidagi diskrediteerinud.

Vaid…

Vaid vastupidi, hoopis tema on aidanud kaasa, et niisugune seikleja kindlaks tehtaks.

Teie ei usu, et tegu on kõrgema mänguga? Vene luureteenistuste rünnakuga Eesti vastu?

Need on liiga tõsised asjad, et mängida nii labaselt. Julgeolekustruktuuride nõrkuse näitamiseks on vaja suunatud operatsiooni, mille tegelasteks ei ole kahtlemata külahullukesed.

Arvate, et videolõiku vaadanud venelased mõtlevad samamoodi?

Nii palju saab ka tavaline televaataja aru, et kui luuraja jääb vahele, siis ta professionaal ei ole.

Või on vastaspool veel professionaalsem. Mulle näib, et isamaasõja filmide ja raamatute peal üles kasvanud venelased võivad sedagi videolõiku samas koodis tõlgendada: et meie vastuluure on üle kavaldanud vastase kehvakese luure?

Veel kord: Eesti luureteenistusi saaks halvas valguses näidata juhul, kui tegemist oleks luuraja vahelejäämisega. Toimunust on näha, et ka Vene pool ei käsitle Sonni mingi professionaalina.

Kellele video siis suunatud oli?

Ma ei näe siin muud, kui sõjaväepolitsei tahtmist tõestada, et nemadki teevad tööd. Ainult kui selle töö väärtus on null, siis on see luuserdamine.

Nii et skandaali ei pidanud teie meelest tekkimagi?

Kui rääkida professionaalsest luurest, siis viimane arvestatav skandaal Läänemere regioonis oli ühe Soome kõrge riigiametniku kahtlustamine spionaaÏis. Ta oli ministeeriumi ametnik, mitte tuletõrjuja! Ja ometi teame me sellest loost vähem kui Ville Sonnist, kuna niisuguseid paljastusi enamasti varjatakse.

Et neid vajadusel kasutada?

Jah. Sonni juhtumil on aga tegu mehega, kelle puhul on kõik nii avalik, et röntgenit polegi tarvis. Milleks raisata energiat, kui kõik on selge pärast 10-sekundilist vaatlust?

Millised on õiged järeldused, mida sellest loost teha?

Hapukurgihooaja uudistesse tuleb suhtuda kui hapukurgihooaja uudistesse. Tobukesi ei tohi kunagi võrdsustada tõsiste tegijatega ja “vabatahtlikele luurajatele” pole mõtet aega raisata. Võime muidugi oletada, et ka Sonn tahab näidata, kui oluline kuju ta on ning tema minevikku tundes on see mulle arusaadav. Aga pole vaja sellega kaasa minna.