Erafirma teeb maksumaksja kulul isikuandmetega äri
Tartus asuv osaühing Eesti Isikuloo Keskus pommitab oma teabenõuetega erinevaid riigi- ja omavalitsusasutusi. Ainuüksi jaanuari jooksul on Tallinna perekonnaseisuamet saanud keskuselt kümmekond pöördumist, millest enamik tuli kohale elektronpostiga.
“Meil on arhiivi ukse taga pidev elavjärjekord, kuid ametnikud tegelevad äriühingule vastamisega. Teabenõue, kus on küsimusi kolme inimese kohta, tähendab meie töötajale mitmeid tunde tööd,” kirjeldas ameti juhataja Karin Kask. “Selle kõik maksab topelt kinni maksumaksja, kelle palgal ametnikud on. Erafirma müüb aga saadud isikuandmed maha.”
Riigikohus andis loa
Kase sõnul on firma tegevus ühtpidi õilis, kuid pole normaalne, kui äri tehakse riigi või omavalitsuse kulu ja kirjadega.
“Seadusandja on ametiasutustele selle kohustuse pannud. Avaliku teabe seaduse alusel tuleb neil väljastada teavet ka äriühingutele. Ettevõtjad on samuti maksumaksjad,” ütles isikuloo keskuse juhataja Fred Puss.
Ennast suguvõsauurijana reklaamiv firma küsib klientidelt tunnihinda. Aeg ühest tunnist kuni esimese kümne tunnini maksab 130 krooni, kusjuures tasuda on võimalik ka välisrahas.
Advokaadibüroo Heta ja vandeadvokaat Andres Aaviku toel väljus keskus läinud aasta oktoobris võitjana riigikohtust. Vandeadvokaat Paul Varul kaitses kõrgema kohtuni jõudnud vaidluses Tartu maavalitsuse
perekonnaseisuosakonda, kes keeldus 2002. aasta märtsis firmat oma arhiivi laskmast ega väljastanud arhiivi dokumentidest koopiaid.
Püttseppade sugupuu uurimiseks vajas isikuloo keskus väljavõtteid Tartu linnavalitsuse või koguduste 1930. aastate sünni- ja surmaregistritest.
Sugulaste eraelu ohus
Kase sõnul võib isikuloo keskuse tegevus riivata nii suguseltsi kuuluvate, aga selleks nõusolekut mitte andnud isikute, kui ka suguseltsi mittekuuluvate isikute privaatsust.
“Kas ei teki oht, et keegi kasutab äriühingut kuritegelikel eesmärkidel?” osutas Kask. “Ka kapo on meilt ühel juhul küsinud, mis avalduse alusel andmed väljastati.”
Pussi väitel pole tema firmal kunagi sellel pinnal probleeme olnud. “Eraelulised andmed ei satu praktiliselt meie kätte. Me juhindume ka kirjapanemata eetikakoodeksist,” märkis ta.
Perekonnaregistri vastu tunnevad suurt huvi kinnisvarafirmad ja õigusbürood. Neile on väärt teave näiteks see, kas tänavale tõstetud inimestel on lapsi.
Ministri vallaslaps avalik teave?
Eri institutsioonide vastukäivad seisukohad on ajanud meeleheitele perekonnaseisuametnikud, kes ei tea, kas rahuldada seltskonnaajakirjanduse huvi tuntud inimeste abielude ja abi-elulahutuste vastu.
Kui riigikohtu sügisese otsuse kohaselt tuleks kolmandatele isikutele rakendada eraeluliste isikuandmete kättesaamiseks juurdepääsupiiranguid, siis õiguskantsler Allar Jõks on vastupidisel arvamusel. Jõks leiab, et dokumenteeritud andmed sünni, surma ja abielu kohta ei vaja kaitset, kuna need ei ole perekonnaelu üksikasjad.
“Perekonnaseisuaktides sisalduvad põhiandmed ei kuulu isikuandmete kaitse regulatsiooni alla,” märgib ta detsembri lõpus maavalitsustele saadetud kirjas.
Tallinna perekonnaseisuameti juhataja Karin Kase sõnul on ametnikud praegu vastandlike vaadete risttules. “Ajakirjanikud helistavad tihti ja küsivad informatsiooni. Kas üldsuse huvi on teada, et sellel poliitikul on selle naisega laps? Kas me peame seda Kroonikale andma?” arutles Kask.
Tema sõnul ei lange inimeste arusaam õiguskantsleri omaga kokku. “Inimeste ootused on kõrgemal. Väikeriigis on eraeluliste andmete kaitse vajadus suurem. Abieluavaldust tuues lisatakse sageli palve mitte midagi selle sündmuse kohta avaldada,” rääkis Kask.
Ametnikud ei saanud abi ka andmekaitse inspektsioonilt, kes soovitab teabevaldajal kaaluda, kas andmete väljastamine võib kahjustada isiku eraelu puutumatust.
“Mul on olemas kaup, kuid puuduvad vihid. Kui otsus tuleb langetada kaalutlemise teel, siis kas rohkem kaalub isik, kes on isana lapse sünniakti kantud, või ajakirjanik, kes mehest lugu teeb?” lisas Kask. Tema väitel on ametnikel ülimalt raske vastutust võtta.
Viljandis tehtud küsitlus näitas, et kolmandik vastanutest ei taha, et kohalikes lehtedes trükitakse ära surmateated. Põhjuseks on hirm kuritegevuse ees – kardetakse, et vargad leiavad nii tee tühjaks jäänud taludesse.
Kase hinnangul tuleks lähtuda põhiseadusest, mis sätestab igaühe õiguse perekonna- ja eraelu puutumatusele. “Seaduse huvi on kaitsta nõrgemat – era-isikut,” lisas ta.
