Erahaigla peaarst süüst puhas
Politsei vaneminspektori Nele Raudsepa läbi viidud juurdluse kohaselt käitus Saarma surmaga lõppenud lapse sünnitust juhtides ainuõigesti, kui kasutas sünnitusel vaakumpumpa.
Kuigi kohtumeditsiini ekspertiisi akti kohaselt põhjustas beebi surma vaakumpumba tekitatud ajurebend, peab kohtumeditsiini ekspert Marika Väli pumba kasutamist selle sünnitusloo puhul ainuõigeks ning sellest tekkinud surmavat ajuvigastust harvaesinevaks tüsistuseks, mille eest arst ei saa vastutada.
”Kogutud materjalide põhjal ei ole võimalik täheldada, et Ivo Saarma tegevuses esineks kuritegeliku hooletuse tunnuseid,” seisab kriminaalasja menetluse lõpetamise määruses.
Kohtumeditsiini ekspertiisi kohaselt soodustas sünnitrauma teket algav raseduse ülekandlus.
Tunnistused erinevad. Kriminaalasjas kannatanuna üle kuulatud surnud lapse ema Natalja ja isa Viktor väidavad, et nad palusid enne sünnitust korduvalt Fertilitase meedikutel tuua laps ilmale keisrilõike abil, kuid sellest keelduti.
Politsei juurdlus tegi kindlaks, et samal ajal, kui sünnitus käis, tehti erahaigla operatsioonitoas teisele kliendile iluravioperatsiooni.
Natalja ja Viktori väitel keeldusid Fertilitase meedikud keisrilõike tegemisest põhjendusega, et operatsioonisaal on iluravioperatsiooni pärast kinni.
Fertilitase töötajad aga tunnistavad vastupidist – patsient pole neilt kunagi keisrilõike tegemist palunud ning kui olekski, siis poleks seda nagunii tehtud, sest see polnud antud sünnitusjuhtumi puhul vajalik.
Kaks operatsiooni korraga. Fertilitase töötajad kinnitavad üksmeelselt, et kuigi Nataljale pakuti korduvalt lapse ülekandmise vältimiseks sünnituse esilekutsumist, keeldus naine sellest põhjendusega, et laps peab sündima loomulikult. Natalja väitel on arstide jutt vale.
Kriminaalasja menetlenud Nele Raudsepp on kriminaalasja lõpetamise määruses võtnud seisukoha, et õigus on Fertilitasel.
Kogutud tunnistustest selgub, et Fertilitase anestesioloogiaarst Oleg Šertšenkov tuli sünnitaja juurde iluravioperatsioonilt siis, kui loote seisund oli muutunud kriitiliseks. Šertšenkov tegeles natuke aega sünnitajaga ja tõttas seejärel tagasi iluravi lõpetama. Niimoodi käis ta kahe patsiendi vahet mitu korda.
Tõendite kohaselt hakkas loote pea paistma, kuid ei tulnud enam edasi ja sünnitaja ei jõudnud loodet välja suruda.
Arstid ootasid tund aega ja kui sünnitusprotsessis muutusi ei tekkinud, otsustas Saarma kasutada lapse ilmaletulekuks vaakumekstraktsiooni ehk vaakumpumpa.
Saarmal õnnestus pumba abil loote pea välja saada, kuid ta kahjustas selle protseduuriga lapse aju. Lisaks sellele oli laps neelanud ka lootevett.
Seejärel puhastas šertšenkov lapse hingamisteed ning pärast seda sündis laps iseeneslikult.
Imiku sündimise järel kiiresti kodust haiglasse kutsutud Fertilitase lastearsti Katrin Traadi tunnistusel avastas ta lapse läbivaatamisel, et beebi kasutas hingamisel sissetõmmatud lootevee tagajärjel abilihaseid.
Kuulamisel kostis lapse kopsust raginaid ning vere hapnikusisaldus osutus mõõtmisel madalaks.
Fertilitase haigla vastsündinu arenguloos seisab, et lapse üldseisund oli raske. Beebi nutt ja hingamine oli oigav, nahk roosa ja kergelt sinaka varjundiga, kuid tema südametegevuse rütm oli regulaarne ja südametoonid jõulised. Lapse kuklas oli muhk.
Selgus, et lapse seisund on niivõrd kriitiline, et ta tuli viivitamatult toimetada intensiivravi osakonda.
Kuna sellist osakonda Fertilitases pole, kutsuti Tallinna lastehaiglast välja kiirabi reanimobiil, mis toimetas beebi lastehaiglasse.
Lapsele surmava ajuvigastuse tekitanud Saarma ei oodanud kiirabi ära, vaid jättis raskes seisundis lapse teiste meedikute hoolde ning lahkus. Enese sõnul lahkus ta seetõttu, et minna sünnituslugu kirjutama.
Hingas aparaadi all. Tunnistajana üle kuulatud lastehaigla anestesioloogia ja intensiivravi osakonna juhataja Liina Sau tunnistusest selgub, et laps vajas lastehaiglasse saabudes eluspüsimiseks 100-protsendiliselt kunstliku hingamise teel saadavat hapnikku.
Lastehaigla meedikud tegid imikule narkoosi, tema kopse üritati looteveest puhastada ning hingamisreiimi abil suurendada hapnikusisaldust veres, mis kõigele vaatamata ei õnnestunud. Samuti raviti lapse ajuturset.
Lastehaigla hindas lapse seisundi üliraskeks. Järgmise päeva õhtul lapse ajutegevus seiskus, kuigi keha elas veel hingamisaparaadi all. 2000. aasta 11. novembril kell 19.15 fikseerisid arstid imiku surma.
