Erik Alalooga ehitab hirmilusaid masinaid



Eesti kunstiakadeemia interdistsiplinaarsete kunstide õppetooli dotsendi Erik Alalooga kolmas isikunäitus “Väga ilusad masinad” on doktor-frankensteinliku leiutaja kätetöö. Draakoni galeriisse välja pandud nelja kõhedusttekitavat kaadervärki saab päriselt kasutada – vaataja osaluseta masinad ei tööta. Kuid mida need masinad täpsemalt teevad?

Erik Alalooga Draakoni galeriis eksponeeritavatele kaadervärkidele lähedasi, kuid brutaalsemaid ja tehnoloogiliselt primitiivsemaid nn piina- ja mõnumasinaid on Eestis varem näitustel näidanud Pärnu Non Grata alternatiivse kunstikooli kampa kuuluv Meeland Sepp. Nii Sepp kui ka Alalooga panustavad oma töödes osaliselt sˇokiefektile, kuid kui Meeland Sepa teoste puhul võivad ebamugavust tekitada peamiselt nendega seotud eetilis-moraalsed allusioonid (ammu külge kinnitatud fallos jms), siis Alalooga masinate “ilu” seisneb peale tema mehhanismide kõhedusttekitava välimuse ka otseselt nende funktsioonis – neid saab päriselt kasutada.

Draakoni galeriis on neli “väga ilusat masinat”, mida lihtsalt vaadates on üsna raske ära arvata, mida täpsemalt nendega saaks ette võtta või mida masinad ise teevad. Ilma vaataja osaluseta masinad ei tööta ja selleks, et nende töö kohta midagi täpsemat teada saada, tuleb neid kasutada ja kogeda. Inimesed ja masinad on galeriis sõltuvussuhtes, nagu nad on seda igapäevaeluski.

Galerii aknalaual lebavale paberile trükitud masinate kasutusjuhendite järgimine nõuab parasjagu usaldust, eriti kehtib see automõõtu “Drang nach Osteni” puhul. “Istu mugavalt toolile!” käsib manuaal, aga kuidas seda teha, kui tool ei näe just eriti mugav välja ja kusagil pole öeldud, mis siis juhtub, kui sa istud?

Mitte et me ei usaldaks ennast päevast päeva samasuguste metallikolakate hoolde, aga neil on meie teadvuses mingid abstraktsed turvagarantiid à la “tuhanded inimesed sõidavad ju iga päev trammiga, järelikult on sellega kõik okei”. Kunstigaleriis pole osalejal muud garantiid kui kunstniku sõna, õigupoolest pole sedagi.

“Väga” jääb alles

Minu isiklik lemmik Alalooga hirmuäratavas lõbustuspargis on taies “Exegi monumentum”. Kui pingile ronida ja käed kraanikaussi asetada, hakkab äravoolutorust üles pulbitsema punast käärimise järele lõhnavat vedelikku (sõstravein?), mis voolab kaussi nagu just oma käed verest puhtaks pesnud mõrvari must südametunnistus. Sedasi, käsi määrides, endale ju tihtilugu monumente püstitataksegi ja püstitaja hirm või kannatanute lootus, et kõik tuleb sulle kunagi tagasi, elab pärast seda veel kaua edasi.

“Monstrantsi” nimelist teost tuleb käima puhuda. Puhun, aga midagi ei juhtu. Jõuan juba oma kopsumahu mannetuse pärast muret tunda, kui selgub, et aparaat on katki.

Nii nende masinatega kord juba on, võimalust, et üks mutrike suures masinavärgis üles ütleb, peab alati arvestama ja iseenesest nad ei parane ka. Sellegipoolest – kui meie argimasinatelt nende funktsioonid ära võtta, jääb alles vanarauahunnik. Ent kui Alalooga “väga ilusate masinate” otstarbest lähtuv “ilu” ära võtta, siis “väga” jääb alles igatahes.

Huvitav, millega eesti kunstiajaloos sellist nähtust siduda? Ega ometi sõbralikult plinkivate ja piiksuvate kineetiliste skulptuuridega?

Erik Alalooga

“Väga ilusad masinad.

Sarjast inimene ja Jumal”

Draakoni galeriis

15.05.–03.06.2006

Jäta kommentaar
või kommenteeri anonüümselt
Postitades kommentaari nõustud reeglitega
Loe kommentaare Loe kommentaare