Ka riigikaitset peab vaatlema ühiskonna üldise arengu kontekstis. Alustades ürgaja egalitaarsetest kogukondadest, mille sõjalise võimekuse moodustasid kõigi meeste sõjanuiad ja vajaduse korral ka naiste-laste küüned-hambad, oleme praeguseks jõudnud ühiskonda, kus riigikaitse kui teenuse ostmine selle ala professionaalidelt on laialt levinud praktika. Meieaegses sõjandussotsioloogias on jõutud järeldusele, et armeede professionaliseerimine ei ole mitte sõjaline, vaid sotsiaalne protsess. Küsimus pole selles, et professionaal oleks oluliselt parem sõdur kui tavakodanik, vaid selles, et tavakodanik ei taha enam sõdur olla. Ka jutt sellest, et maailmast on saanud rahulik ja rõõmus paik ning sõdureid polegi enam nii väga vaja, on suuresti iseenda lohutuseks lausutud hädavale. Ohud on küll muutunud, kuid nad pole kuhugi kadunud.

Niisiis oleme olukorras, kus ühiskond vajab kaitsemehhanisme – samas suudame me järjest vähem öelda kodanikule: sa pead! Kuna see ei läheks kokku ühiskonna arengu põhisuuna – isikliku vabaduse ja heaolu taotlemisega. Formaalselt peab iga Eesti kodanik osalema riigi kaitses. Kui palju keskmine eestlane praegu seda kohustust realiseerib, on aga iseküsimus. Me oleme ühest küljest loonud süsteemi, mis rajaneb kodanike kohustusel riiki kaitsta, teisalt pelgame seda rakendada, sest on lihtsalt ahistav sundida inimesi tegema seda, mida nad teha ei taha.

Niisiis ei saa tänapäeva riigikaitset rajada ainult inimestele, kes peavad, vaid järjest rohkem nendele, kes tahavad. Ja neid on meil praeguses Eestis kahesuguseid. Esiteks kutselised, kes on ju rangelt võttes vabatahtlikud sõdurid. Teiseks kaitseliitlased – kes on samuti vabatahtlikud sõdurid. Vahe seisneb ainult riigi ja eri tüüpi vabatahtlike vastastikuste ootuste erinevuses.

Ühiskonnas on alati neid, kes tahavad teha rohkem, kui peab. Riigikaitse osas on selliseid inimesi koondavaks ja rakendavaks jõuks kujunenud Kaitseliit. See roll – vabatahtliku potentsiaali leidmine, aktiveerimine ja rakendamine – on tuleviku ühiskonna arengu perspektiive jälgides strateegilise tähtsusega. Kas ühiskond suudab üles leida ja rakendada neid inimesi, kelle silmis ühiskonnale vajaliku funktsiooni täitmine ja isiklik tahe kattuvad?

Mida liberaalsemaks muutub ühiskond, seda vähem saab inimestele panna kohustusi. Mida vähem ühiskonnaliige peab, seda rohkem vajame me neid, kes tahavad teha rohkem, kui peab. Rääkides Kaitseliidu tulevikust Eesti riigikaitses, olgu aluseks võetud just see – ühiskonnaliikmete kaitsetahte kasvatamise ja realiseerimise roll. Kaitsetahe, mille kasvatamise ühiskonnas on seadusandja pannud Kaitseliidule, ei ole mitte ainuüksi valmisolek täita riigis kehtivaid seadusi, vaid inimese vaba tahe teha ühiskonna kaitsel enamat – lastes isegi aeg-ajalt silmist peaeesmärgi – isikliku vabaduse ja heaolu.

Kas juba olemasolev tahe realiseeritakse päästetöödel abiks olles ja/või tankitõrjekahuri taga vaenuväge peletades või ka NATO liitlastega üheskoos globaalseid umbsõlmi harutades, on juba tehniline küsimus. Strateegiline küsimus on, kas ja kuidas suudab ühiskond oma ressursse riigikaitsesse suunata, jäädes samal ajal truuks oma põhiväärtustele ja arengusuundadele.

Kaitseliit ei ole imerohi, mis võluväel kõik riigikaitse probleemid lahendaks, kuid üks demokraatliku ühiskonna riigikaitse korraldamise idee, mille meie esiisad 1918 lõid ja mis ka tuleviku väljakutsetele julgelt vastu võib pidada, on ta küll.