Erki Nool pääses vargajõugu küüsist
Üle hulga aja on Eestile võidetud jälle üks kuldmedal. Seda kraami on meil alati vähe olnud, meie oleme ju põline põlevkivi-rahvas. Ma mäletan, et kui ma koolipoisina sporti tegin ja vahel ka maadlemises või köieveos võidumeheks osutusin, siis anti mulle alati just põlevkivist medaleid. Esimene koht - põlevkivi, teine koht - brikett ja kolmas koht - kuiv kasepuu, vat sellisest materjalist olid medalid minu noorusajal. Vaese riigi asi, kust sa võtad neid metalle! Ainus paik, kust eestlased kulda võisid hankida, olidki olümpiamängud. Ning tiblade ajal kuivas seegi kraan kinni, sest kui mõnel eesti inimesel õnnetuski suure vaevaga olümpialt kuldmedal võita, siis võtsid punased maduussid talt selle kohe ära ja kinkisid Brezhnevile. Brezhnevil oli ju viis kuldmedalit, mida ta päevad läbi kaelas kõlistas! Ja kommunistidel polnud häbi kinnitada, et see vanarauk olevat võitnud ühe kulla ratsutamises, teise korvpallis, kolmanda purjetamises ja kaks tükki veel kiirkäimises lisaks!
No selline ilmne vale muutis olümpiakullad kõigile ausatele inimestele vastikuks. Kes see ikka tahtis välja näha nagu Brezhnev? Aga nüüd, mil punaste võim on murtud ja Eesti jälle vaba; mil riik peab lugema igat senti ning eelarve ähvardab kaela kukkuda nagu põlenud Niguliste torn, on iga kuldmedal teretulnud. Seepärast rõõmustasin ma väga Erki Noole üle ja seadsin end talle lennujaama vastu minema.
Te küsite, et mis sinna? Aga see on ju päevselge - Erkit varaste eest kaitsma! Ma mäletan hästi seda pätijõuku, kes piiras vaksalit, kui Berliinist saabus koju Kristjan Palusalu, kaasas kaks natsiohvrite kuldhammastest valmistatud medalit, mis ta oli saanud Heinrich Himmleri enda käest. Aga Palusalu oli kaval maamees, ta oli ühe medali endale pintsakuvoodri sisse õmmelnud ja hoidis teist keele all. Pikanäpumehed ei saanud talle midagi teha, aga Erki Nool on ju sihukestes asjades kogenematu ning ma olin kindel, et ta riputab kalli varanduse endale lolli peaga kaela. Ja siis on see ka läinud, nagu koera nina alla kukkunud vorst.
Ja muidugi, oligi nii nagu ma kartsin. Lennujaam oli rahvast paksult täis. Ühes nurgas hirmunud omaksed, ja ülejäänud puha taskuvargad. Kurb oli näha nende seas ka tuntud riigitegelasi. Kõigil lillekimp peos - et surka aga see Noolele pihku, ja kui vaesel olümpiavõitjal käed õisi täis, siis padavai mehe tasku kallale! Mõnel koosnes kimp ka mürgistest putkedest, mis nuusutajal meelemõistuse peast pühivad, ja ühel ministril nägin ma õite keskel tublit madjakat, millega ta kahtlemata kavatses Noolele pähe virutada, et siis medali, rahatasku ja uuriga putket teha.
Noh, mind nähes vajusid pättide näod muidugi loppi, aga nad üritasid siiski Noolele rinnale viskuda, et samal ajal salamahti tema põuetaskutes pusserdada. Selliste sakstega polnud pikka juttu - äsasin neile kõigile kepiga! Tänu minu hoogsale tegutsemisele pääsesimegi kaotusteta varastest läbi, ainult kammist jäigi Erki ilma. Aga see on tühiasi, peaasi et kuldmedal alles jäi!
Matsime ta öösel Erki aias maha ja nüüd ei leia seda ükski tont.
