ERSO häda: 10 aastat ükskõiksust
Alates ERSO-ga seotud skandaali algusest on kultuuriminister Laine Jänes ajanud pea kõik sümfooniaorkestri probleemid asutuse eksdirektori Andres Siitani kaela. Süüdistuste peamine alus on oktoobris ministeeriumis lõpetatud teenistuslik järelevalve ERSO juhtimise üle. Järelevalve tulemustele viidates lasti Siitan lõpuks ka ERSO-st lahti usalduse kaotamise tõttu.
Ministeerium on senini kiivalt väitnud, et teenistusliku järelevalve käigus leitu ja tehtu on kõik kirjas kahes Jänese poolt Siitanile saadetud kirjas. Nende sisu on hästi teada, sest ministeerium on mõlemad avalikustanud.
Kuid mida avalikkus ei tea, on see, et need kirjad on vaid minister Jänese selekteeritud lõigud teenistuslikku järelevalvet teinud töörühma ametlikust ja hoopis pikemast aruandest. Seda aruannet ei ole kultuuriministeerium kunagi avalikustanud, väites, et tegemist on „majasisese töömaterjaliga”.
Mitte mustvalge, vaid hall pilt
Pärast läbirääkimisi õnnestus Eesti Päevalehel ministeeriumi ametnike valvsa pilgu all ministrile esitatud „memoga” siiski tutvuda. Küsimus, miks teenistusliku järelevalve põhjalikku lõpparuannet pole täies mahus avalikustatud, sai väga selge vastuse. Peale Siitani tegevusele halbu hindeid jagavate järelduste osutab dokument ka korralagedusele ministeeriumi juhtimises. Ehk pilt pole mitte mustvalge, vaid pigem mõlema ERSO skandaali peategelase jaoks ühtlaselt hall.
Teenistuslikku järelevalvet teinud komisjon on nimetanud üheks peamiseks ERSO raskustesse sattumise põhjuseks orkestrantide kollektiivlepingut asutusega. Komisjon leidis, et selle lepingu tõttu ei osutunud ERSO muusikute kokkuhoiu nimel sundpuhkusele saatmine vähemalt kahel korral sel aastal üldse nii suureks kokkuhoiuks, kui vaja – kollektiivlepingu järgi peab asutus muusikutele sundpuhkuse ajal ikkagi miinimumpalka maksma.
Kuid asja muudab koomiliseks komisjoni 2010. aasta sügisel tehtud avastus, et nimetatud kollektiivleping on sõlmitud 1999. aastal ja pidi lõppema 2001. Kuna lepingut pole siiani ühtegi korda muudetud või täiendatud, on see automaatselt aina pikenenud. Et ERSO juht Siitan ei taibanud raskete aegade saabudes kümme aastat vana kollektiivlepingut nüüdisajastada, on täielik läbikukkumine. Lausa narr on aga fakt, et ministeeriumil polnud üle kümne aasta aimugi, et tema allasutuses selline leping üldse eksisteerib. Seda saadi teada alles nüüd, erakorralise järelevalve tegemise järel.
Samamoodi avastasid järelevalvajad ERSO-s dokumentide registreerimise süsteemi puudumise, mis tegi kultuuriministeeriumi allasutuses toimuvast reaalse ülevaate saamise väga raskeks. Jällegi saadi probleemist teada eriti huvitaval moel – tuvastati, et kui ERSO liikmed olid septembris teistkordsel sundpuhkusel, sai direktor Siitan küll sundpuhkuse jagu vähem töötasu, kuid ei küsinud puhkuse võtmiseks Jäneselt luba, mida ta otse kultuuriministrile alluva allasutuse juhina pidanuks tegema. Nüüd kahtleb ministeerium, kas Siitan on puhkusele ja lähetusele minekuks üldse kunagi ministrilt luba küsinud. Tähelepanuväärselt avastas ministeerium ka selle puuduse alles 2010. aasta sügisel, kuigi kõikide riigiasutuste dokumentide registreerimist nõudev avaliku teabe seadus kehtib juba 2001. aastast.
Teisisõnu tuleb seni avalikustamata dokumendist välja, et kultuuriministeerium pole kümne aasta jooksul sisuliselt huvi tundnud, mis tema allasutuses toimub.
Kontrollijaid napib
Põhjust, miks ministeerium ei suuda oma allasutuste tegevusest ülevaadet saada, pole vaja kaugelt otsida. 60 allasutusega ministeeriumis tegeleb eelarveprobleemidega vaid neli inimest ning siseauditi osakonnas on täidetud kolmest kohast kaks – finantsaudiitori koht on vaba ja veebilehel on suures kirjas rõhutatud, et konkurssi koha täitmiseks ei toimugi.
Eesti Päevaleht soovis reedel minister Laine Jäneselt uurida, kas ta saab aru, et kultuuriministeeriumil pole adekvaatset ressurssi oma haldusalas toimuval silma peal hoidmiseks, ning kuidas ta kavatseb parandada ministeeriumi juhtimis- ja kontrollisüsteeme, et selliseid põrutavaid avastusi edaspidi vältida. Jänese asemel vastas kantsler Siim Sukles. Ta küll tunnistas ERSO-s tekkinud korratuse „tõsiseks õppetunniks”, kuid keeldus selles laiemat probleemi nägemast. „Ei ole mingil juhul õige ega õiglane laiendada ERSO direktori juhtumit teistele asutustele, kes täidavad korrektselt võetud kohustusi ja tulevad hästi toime,” leidis kantsler.
Rääkides äsja avastatud kollektiivlepingust, ei näinud Sukles isegi vajadust, et ministeerium peaks selliste asjadega kursis olema. „Sõlmides kollektiivlepingu, vastutab juht asutusele võetud kohustuste eest. See on asutuse tegevjuhtimise küsimus ja ministeerium ei ole pidanud põhimõtteliselt õigeks asutuse tegevjuhtimisse sekkumist,” sõnas ta.
Ometi nentis kantsler, et ministeeriumi järelevalvevõime vajaks parandamist. Samal ajal märkis ta, et majanduskriisist tingitud rahapuudus pole lubanud seda teha. „Oleme soovinud järelevalvet veelgi tõhustada, ent viimaste aastate majanduslangus on vastupidi sundinud töötajaid koondama. Tugistruktuuris töötavate inimeste arv on läbi aegade olnud väiksem kui reaalne vajadus, aga tänu pühendunud ja asjatundlikele inimestele on vajalikud ülesanded saanud sellest hoolimata täidetud,” rääkis ta. Suklese sõnul pole vaatamata ERSO-s avastatud korralagedusele ministeeriumil kavas hakata teistes allasutustes „karme kontrollkäike” tegema. Olemasolevatest auditeerimisplaanidest jätkub tema hinnangul küll.
