Esimene teadlik pilguheit peeglisse – sellised me oleme

Esimene rahvaloendus andis eesti rahvast tervikpildi. Kui palju ja mille poolest on eestlane pea sajandi jooksul muutunud?

Nii nagu 1990-ndatel, taheti ka 1920-ndatel euroopalik olla ja otsus noores riigis statistikabüroo rajada tuli üsna kiiresti. „Kuna sel ajal toimisid Euroopa arenenud riikides statistikaametid ja Eesti soovis nende hulka kuuluda, siis langetatigi vajalik otsus küllalt kiiresti. Veelgi tähelepanuväärsem on tegeliku toimima hakkamise kiirus ja efektiivsus,” kirjeldas statistik ja rahvastikuteadlane Ene-Margit Tiit aega, kui meie statistika teadlik kogumine alguse sai.

„Viimasest rahvaloendusest, mille kohaselt elas Eestis ilma Narva linnata 945 000 inimest, oli möödunud 25 aastat, kusjuures see polnud kaugeltki rahuliku arengu aeg: oli toimunud Esimene maailmasõda, sõjaväe liikumisega seotud rahvastiku ümberpaigutused Tallinnas ja Harjumaal, inimkaotused Vabadussõjas, optsioonilepingud, millega naases u 40 000 Venemaale rännanud eestlast. Eesti pindala suurenes koos ligi 60 000 lisandunud elanikuga. Seega polnud kellelgi ettekujutust rahvastiku arvust,” sõnas Tiit.

Mis oli sarnast tänapäeva eestlastega? Ilmselt töökus ja haridusjanu.

Selle üle, et meid suudeti kokku lugeda, tunti uhkust. „Toonasest ajakirjandusest järeldub, et oluline oli see, et sellega saadi hakkama, see tähendab, et oldi vääriline Euroopa riik ja teeniti sellega ka tunnustust. Loendusandmeid analüüsiti üsna põhjalikult, väga sageli võrreldi Eestit teiste Euroopa riikidega. Esimese loenduse materjalidest oluline osa avaldati maakondade kaupa, ma usun, et see võimaldas maakondadel end naabritega võrrelda,” rääkis Tiit.

Andmeid võis usaldada: need olid üsna täpsed, sest inimesed olid paiksed ja külades toimis ka sotsiaalne kontroll. Loendajateks valiti (see oli auasi) paikkonna tähtsamad inimesed, külavanemad, kooliõpetajad jne, samuti tudengid. Kuna loendati kohalolevat elanikkonda, ei tekkinud probleemi eemalviibivate leibkonnaliikmetega ja seega oli loendamine üsna lihtne. Loendajate koolituse korraldas statistikabüroo. Elanikkonda on võimalik loendada kahel viisil: kohalolev elanikkond loetakse kokku seal, kus ta loenduse ajal parajasti on – nii tehti toona; alaline elanikkond loetakse kokku oma püsielukohas, kus on elatud vähemalt aasta – nii loendatakse praegu.

Töötame hoopis teistel ametitel

Mida näitasid rahvaloenduse tulemused? Tiit toob esile, et toonaseid eestlasi tänapäevastega võrreldes on suurimad erinevused kindlasti seotud inimeste tegevusaladega. „Kuna siis elas kolmveerand inimesi maal, oli nende põhitegevus põllumajadus kõige laiemas tähenduses, sh karjakasvatus, kalapüük, metsandus. Praegu on nende tegevusaladega hõivatud ainult alla 4% kõigist hõivatutest. Tänapäeva tegevusaladest suurt osa ei tuntudki või olid need väga vähe esindatud – igasugused spetsialistid, sotsiaaltöötajad, transporditöötajad,” loetles Tiit.

Ta lisas, et mõni tänapäeva amet polnud toona lihtsalt veel amet: ehitati küll üsna palju, aga ehitaja ei olnud levinud elukutse, talumees ehitas oma maja ise. Arste, koolmeistreid, advokaate ja mitmesuguseid ametnikke oli vähe, kuid oli arvestatav hulk põllumajanduse abitöölisi, näiteks sulaseid ja teenijatüdrukuid.

Polnud ka ülekaalu probleemi, sest toit oli tagasihoidlik ja töö valdavalt füüsiline.

Suur erinevus on Tiidu sõnul ka inimeste haridustasemes: toona oli kõrgharidus väga vähestel eestlastel, ka gümnaasiumiharidus oli pigem haruldane. Tänapäeval on aga vähemalt 70% Eesti elanikkonnast keskharidusega. „Mis oli sarnast tänapäeva eestlastega? Ilmselt töökus ja haridusjanu. Kuigi naiste haridustase oli Eestis toona meeste omast madalam, asutati kiiresti mitmesuguseid haridusasutusi tütarlastele, kes asusid õppima mitte üksnes gümnaasiumidesse, vaid ka Tartu ülikooli astus arvestatav hulk naistudengeid,” ütles Tiit.

Väga oluline probleem oli toona ka väike loomulik iive. Kui vaadata rahvastikupüramiidi (1925. aasta statistilises albumis), on näha, et Vabadussõja ajal sündis vähe lapsi. Ka oli lasterikaste perede aeg Eestis selleks ajaks läbi: peredes oli keskmiselt kaks-kolm last.

Rahvastikupüramiidist selgub ka, et lahutusi Eesti naiste ja meeste vahel peaaegu polegi. Tiit juhtis tähelepanu aga hoopis muule. „Mis puutub peredesse, siis oluline erinevus polnud mitte lahutatute vähesus – lahutuste arv kasvas 1940. aastaks nii palju, et siis lahutati iga kümnes abielu –, vaid see, et tänapäeva noorte hulgas levinud vabaabielu või kooselu puudus täielikult – seda toonane ühiskond ei aktsepteerinud. Vallaslapsi ja nende emasid tõrjuti,” sõnas Tiit.

Toonane eestlane kuulus küll Euroopa pikemate hulka, kuid oli siiski praegusest kuni 20 cm lühem. Polnud ka ülekaalu probleemi, sest toit oli tagasihoidlik ja töö valdavalt füüsiline. Keskmine eluiga oli praegusest märksa lühem, kuigi leidus ka pikaealisi inimesi. „Hauda viisid inimesi sageli nakkushaigused, eriti lapseeas ja noorukieas oli sageli surma põhjuseks tuberkuloos. Vastsündinutest suri iga kümnes, kuid olukord paranes võrdlemisi kiiresti,” kirjeldas Tiit ja lisas, et ka alkoholi pruukimist oli toona vähem, kuid ühiskonnas peeti seda siiski probleemiks. Enamik eestlasi olid toona kristlased (valdavalt luteri usku, kuid kohati ka õigeusku ja Peipsi ääres vanausku).