Esimesed päästetud Sõrve aulid kosuvad eluohtlikust õlikatkust
Valus tuksatus käis paljude südametes, kui tuli välja, et Saaremaal on tappev õlikatk taas hakanud elusid neelama. Alles see ju oli, kui Nõva rannas haises meretuul vängelt masuudi järele ja suurtes süngelt läikivates naftalarakates siplesid elu eest sajad ja tuhanded veelinnud.
Sõrve sääre tipus pole olukord õnneks pooltki nii hull. Seal on vaid masuudi karva linnud, kes oleks justkui ennastohverdavalt kogu saasta ise veepinnalt sulgedega kokku kraapinud. Vähesed rannaklibule tulnud õliklimbid on raevukad tormid jõudnud juba minema pühkida.
Nädalaid tagasi esimesi õliseid linde silmanud Sõrve ornitoloog Mati Martinson puurib läbi binokli merekallast ja hakkab loetlema liike, keda näeb veepiiril määrdununa konutamas: aulid, kaurid, kajakad, kosklad… Võõramaa saadikutena on nähtud ka krüüsleid. “Viimase kahe aasta jooksul on see siinkandis juba neljas kord,” lõpetab ta vaatluse.
Vaid ümbruskonna sisse piiranud merikotkad ja rebased tunnevad juhtunust rõõmu, sest rannal kükitavad hädised linnud on hõlbus saak.
Üldse on Sõrve säärel Mõntust kuni Kaunispeani kohatud ühtekokku paarisadat õlist lindu, kes on veel piisavalt eluvaimu täis, et end päevavalguses inimesele kätte anda. Pimeduse saabudes on aga määrdunud aulid sunnitud kaldale tukkuma tulema ning siis käivad päästjad neid öö jooksul mitu korda suurte kahvadega püüdmas. Nii ongi vanasse piirivalvekordonisse sisse seatud linnuhaiglasse iga ööga üha uusi patsiente juurde tilkunud.
Aulidel haiglas elu ilus
Soojaks köetud haiglas on pea neljakümnel õlikatkuhaigel aulil elu tore. Miks muidu on valgete linadega kaetud kastidest rahulolevaid kõkutusi kosta. Iga kolme tunni tagant saavad nad juua ja kuus korda päevas kostitatakse vedela pudruga. Ikka nii, et suure süstla otsas olev pehme voolik surutakse lindudele söögitorru ja kogu kosutav kraam vurtsatabki pugusse. Range ravireÏiimi juurde kuulub ka pidev kaalumine, kraadimine ja vereproovide uurimine.
Alles siis, kui aulide kehakaal ja teised tervisenäitajad on piisavalt taastunud, pestakse nad kleepuvast mögast puhtaks. Enne on nad stressitekitava puhastusprotseduuri jaoks liialt kurnatud, et seda üle elada.
Pärast pesu saavad aulid aga veel paar päeva end spetsiaalses basseinis sopsutada, et sulgedelt koos saastaga maha pestud märgumise eest kaitsev rasukiht saaks enne vabadusse laskmist taastuda.
Aga kas on nende õliste lindudega üldse mõtet jännata, kui vaatamata turgutamisele võivad lõpuks eluga pääseda vaid üksikud aulid? Kogenud linnuvaatlejana leiab Martinson, et tiivulisi oleks patt niisama loodusliku valiku ette jätta. “Inimene on ju reostuses süüdi ning inimese kohus on ka linde aidata,” on ta veendunud.
Kes on praeguseks pea seitsmekümnelt linnult elu võtnud reostuse tekitamises süüdi, teab vaid vanajumal taevas. Päästjad arvavad, et tõenäoliselt lasi saasta salamahti merre mõni Riia poole teel olnud laev. Tuulte ja lainetusega kiiresti hajunud õlilaik triivis läbi avamerel talvituvatest auliparvedest ja võõpas ka nende kuubesid tapva ollusega.
Veelindude ja teiste elukate hirm reostajatest inimloomade ees on õigustatud. Aga siiski on viimati mainitute hulgas ka selliseid, kes hoolivad.
Olgu Sõrve hädalistele seda kinnitavaks märgiks üks Nigulas uuele elule aidatud merikotkas, kelle Enn Vilbaste lasi kolmapäeval taas Saaremaa taevasse lennata. Peagi jõuab järg esimeste päästetud aulide kätte.
Reostusi palju, süüdlasi pole tabatud
•• Piirivalve registreeris möödunud aastal Eesti vetes 99 merereostuse juhtumit. Neist paarkümmend tuvastati kolm korda nädalas toimuvate vaatluslendude käigus ning viiskümmend avastati satelliitpiltide abil. “Kõigi reostusjuhtumite puhul oli tegu pilsiveega,” osutas Mart Käbin piirivalveameti reostustõrje jaoskonnast.
•• Kõige enam on meie vetes reostuslaike olnud Loode-Eesti saarte tagusel merealal, mida läbib kõige tihedama laevaliiklusega meretee.
•• Kuigi piirivalve avastab pidevalt õlilaike, pole keskkonnainspektsioonil õnnestunud tabada ega karistada ühtegi süüdlast. Kurikaelu on inspektsioonil keeruline välja selgitada, sest tavaliselt hajuvad õhukese kilena veepinnal laotuvad pilsiveelaigud tuulte ja lainetusega enne, kui neist jõutakse uurimiseks proovid võtta.
•• “Samuti muudab reostuse tekitamises kahtlustatava leidmise keeruliseks asjaolu, et avastamise hetkeks on laigust möödunud juba palju laevu,” viitas keskkonnainspektsiooni avalike suhete nõunik Leili Tuul.
