Baltisakslased pidasid rohkem lugu värskest taimsest toidust, eestlased ei teinud eriti värskeid salateid ega suppe. Eestlased ei kasvatanud sel ajal (18. sajandi lõpp, 19. sajandi algus – toim) ka palju köögivilja, kui välja arvata naeris ja peet. Aia liigirikkus tuli alles 20. sajandil. Enne seda söödi taimi siis, kui oli vajadus – kevaditi, enne uue vilja tulekut, kui toidust oli puudus. On tekste, mis viitavad, et enne ei mindud põldu äestama, kui umbrohud olid ära korjatud.