Euroopa ühinemine oli Prantsusmaa jaoks eluküsimus
Need kaks suurt riiki, mille esindused nüüd nii vagaselt sel rohelisel ja kõrvalisel Tallinna tänaval lähestikku paiknevad, on ajaloos pidanud pikki ja veriseid sõdu. Ja just nende omavaheliseks lepitamiseks loodigi Euroopa Liit, millega ühinemine tuleb Eestil otsustada juba eelseisval pühapäeval. Suursaadik Chantal de Ghaisne de Bourmont’i rõivad on pehmetes toonides, kuid see mulje on petlik. Tema mõte on kiire ja pilk on terav.
Prantsusmaa on üks Euroopa Liidu asutajaliikmetest. Miks oli Euroopa Liitu üldse vaja?
Vastus on väga lihtne. See johtub pärast Teist maailmasõda kujunenud olukorrast ja sellest, et Prantsusmaa ja Saksamaa olid olnud kahes maailmasõjas ja sõdinud ka varem. Pärast viimast sõda võeti vastu kõige kõrgemal poliitilisel tasemel otsus: tuleb leida mingi konsensus, et vältida selliste sõjaõuduste kordumist.
Võib öelda, et Prantsusmaa jaoks oli see eluküsimus ja eeldan, et Saksamaa jaoks samuti.
Nii et sõja ja rahu küsimuse Euroopas otsustavad ikkagi Prantsusmaa ja Saksamaa omavahel?
Tuleb tunnistada tõtt, et kaks viimast sõda algasid nende kahe riigi vastuoludest. Saksamaa tahtis laieneda nii enne Esimest maailmasõda kui ka Hitleri ajal, ja need maad, kes talle kõige rohkem vastu hakkasid, olid Inglismaa ja Prantsusmaa.
Võib-olla Euroopa Liidu põhi-idee oligi see, et tuleb leida mingeid muid võimalusi kooseksisteerimiseks kui see pidev kon-frontatsioon.
Suurbritannial oli keeruline pääseda Euroopa Majandusühendusse Prantsusmaa vastuseisu tõttu. Miks? Kas Prantsusmaa ei tahtnud suuri Euroopa küsimusi otsustada koos Suurbritanniaga?
Ma arvan, et siin on väga lihtne selgitus. Britid tahtsid teha võimalikult laia majandustsooni, vähemalt meie mõistsime seda tol hetkel niiviisi. Meie tahtsime erinevalt Inglismaast, et kõik ei põhineks ainult kaupade ja teenuste vahetusel, vaid me suudaksime üheskoos esindada ka poliitilisi huve.
Euroopa päeva, 9. maid tähistatakse Prantsuse peaministri Robert Schumani ajaloolise kõne järgi. Kas Prantsusmaal ka Euroopa päeva peetakse?
Seda päeva tähistatakse Brüsselis ja Euroopa Liidu institutsioonides. Kuna seal on palju pühakute päevi, siis kutsutakse seda “püha Schumani” päevaks. Aga minu teada pole veel ükski liikmesriik teinud sellest päevast rahvuspüha. Sellel on praktiline seletus – Prantsusmaal on mai alguses niigi palju vabu päevi.
Kas Prantsusmaa ikka on veel Euroopa kultuurikeskus? Viimane Nobeli kirjandusauhind läks Prantsusmaale 1985. aastal, kuid 50.–60-ndatel saadi neid 4 tükki. Kunst ja mood kontsentreeruvad Londonisse. Äkki on Prantsusmaast saanud lihtsalt muuseum?
Mina seda küll ei usu. Meile kõigile teeb suurt rõõmu, et kultuurielu on laienenud, et see on Itaalias, Londonis ja loomulikult ka siin Eestis. Aga meie eesmärk ei olegi luua Pariisist sellist pilti, et Pariis on maailma kultuurikeskus. Tahaksime, et võimalikult elav ja huvitav kultuurielu toimuks iga rahva juures.
Prantsuse keel on küll suur ja võimas, kuid meedia kasutab tänapäeval peamiselt inglise keelt. Kas see takistab Prantsuse kultuuri levikut?
Praegu on see fakt, et kogu maailmas räägivad kõik inglise keelt ja kui tahad, et mõte jõuaks kohale, siis tuleb seda kasutada. Aga näiteks institutsioonides nagu Euroopa Liit ei ole prantsuse keele tähtsus kuhugi kadunud. Selle oskamine on seal hädavajalik.
Mis on valesti ameerikalike väärtustega, mille vastu võideldes on prantslased Euroopas kuulsaks saanud?
Päris nii ei saa küsimust esitada. Kui inimestel on ikka soov süüa hamburgereid, siis keegi ei saa neid selles takistada. Las nad söövad! Ja kui on himu vaadata ameerika filme, siis ei saa neid takistada seda tegemast. Aga oluline on see, et hamburgerite ja ameerika filmide kõrval oleks Prantsusmaal ikka võimalik edasi süüa prantsuse traditsioonilisi toite ja vaadata ka prantsuse filme.
Milline Euroopa Liidu laienemine meeldiks Prantsusmaale?
Prantsusmaa tervitab rõõmuga kõikide nende riikide liitumist, mis tahavad Euroopa Liiduga liituda. Ja ratifitseerimise protseduur ei tekita mingeid probleeme.
Mul on siiski tunne, et Prantsusmaa ei usu demokraatiasse 25 riigi osa-võtul, sest nii eurogrupp kui ka uus kaitsealgatus näitavad pigem seda, et Prantsusmaa on tugeva tuumikrühma loomise poolt, mis hakkab otsustama paljusid olulisi asju teiste eest.
Jah, teil on õigus. Aga see algas koostöövormidest, mis ei kuulunud täielikult Euroopa Liidu sisse nagu Schengen ja Europol. Praegu oleme selles staadiumis, kus meil on ees kaks suurt valdkonda – esiteks välispoliitika ja kaitseküsimused. Need on suveräänsuse võtmeküsimused. Te vihjasite Belgia intsiatiivil kokku kutsutud kohtumisele, mille eesmärk oli näha, milliseid edusamme võiks kaitse alal teha. Neli riiki jõudsid kokkuleppele ja rääkisid sellest ka kõikidele ülejäänutele. Need ettepanekud on kõigile teistele avatud. Aga ei saa keelata nendel riikidel kokkuleppele jõudmast, ja asjaga edasi minna.
Mulle tundub olukord veider. Väikestele riikidele tekitab erinevates julge-olekustruktuurides osalemine suuri kulutusi. Kuulume niigi NATO-sse ja hakkame kuuluma ka WEU-sse.
Siin on Prantsusmaa ja Eesti sarnases olukorras. Ka meie ei ole nii rikkad, et kahekordistada kaitsekulutusi mitmes suunas. Meie eesmärk on see, et kui me suudame need kaitsekulutused kokku panna, mis siiani iga riik on teinud eraldi, siis saame selle arvel ka kokku hoida.
Kas uus kaitsealgatus oleks tulnud ka ilma Iraagi konfliktita?
Täiesti kindlasti, see on üks osa pikaajalisest protsessist.
Prantsuse president Jacques Chiraq väljendus teravalt 10 riigi aadressil, mis toetasid USA tegevust Iraagis. Mida arvate sellest toonist, millega president rääkis või olete oma riigi teener ja hoiate oma arvamuse enda teada?
Olen oma riigi teener ja te ei intervjueeri siin lihtsat naist tänavalt, kes ütleb oma arvamuse. Sellest, mida president ütles, said siinsed ametnikud väga hästi aru. Tema sõnum oli see, et siiamaani olime ühel meelel, aga nüüd äkki tõite te välja uue seisukoha, millest me midagi ei tea. Me tunnustame iga riigi õigust omada selliseid seisukohti, nagu see riik peab õigeks. Aga kuna me ikkagi oleme ühes klubis, perekonnas, liidus, siis kõigepealt sooviksime omavahel sellest rääkida.
Mida peaksid eestlased selle kogemusega tegema – unustama, andeks andma või õppust võtma?
See on teie oma asi.
Viimane küsimus. Kui Prantsusmaad millegagi võrrelda, siis võiks see olla vein. Eesti on nagu väike juustutükk. Milline juust see on – pehme või kõva?
See on väga hinnanguline. Aga ma ütleksin, et see on kõva!
