EUROVISIOON: “See on uskumatu!”
Laupäev on jõudnud kesköö kanti. Eurovisioni lauluvõistlus lõppes suurüllatusega: Eesti võitis Euroopa sümpaatia ja esikoha. Kihlavedajad teenisid oma raha kahekümnekordselt tagasi.
“Kui ei oota õnne, siis kukub see ise sülle,” tunnistab minu kõrval istunud pealtvaataja Parkeni jalgpallihallis, vihjates sellele, et eestlased ei reklaaminud ennast kordagi parimatena, nagu mõni teine seda tegi.
Mõni tund varem ei olnud Eesti võit tõesti päevselge asi. Juba kella kuue paiku õhtul on Parkeni poole sõitvad rongid rahvast puupüsti täis. Taanlased on pannud selga oma parimad riided ja enamikul on käes rahvuslipuke. Eurovisioni lõppvõistlus on taanlastele pidupäev. Seda enam, et nende laul pole kihlveokontorite edetabelites kah just viimasel kohal. Seisupileti hind on mustal turul tõusnud 3000 Taani kroonini!
“Kõik on parimas korras,” räägib Parkenisse eestlastele kaasa elama tulnutele Eesti delegatsiooni juht Juhan Paadam. Ta ei tunnista ühegi sõnaga probleeme, mis alles pärast võitu selgusid: Tanel Padari silm on pisut valus, Benton põeb õietolmuallergiat ja üks taustalauljaid-tantsijaid on proovis jala välja väänanud.
Eestlased ületasid end
Paadamil oli õigus - teotahtelisust ja energiat õhkus kõigist Eesti esinejatest saali ja jõudis ka koju telerivaatajaisse.
Esinemine oli tõesti esikohta väärt.
SL Õhtuleht istus lavale üsna lähedal, ümbritsetuna viiest lätlasest ning maltalaste trobikonnast. Maltal on Eurovision äärmiselt populaarne ning naised on Fabrizio Faniellist tõeliselt sisse võetud. Imetlusega lappavad nad noormehega koos tehtud pilte ning sädistamist jätkub kauaks.
Lainetame koos!
See ei lõpe isegi siis, kui kolmveerand tundi enne finaali ilmub lavale kaks taani naljameest, kelle ülesanne on rahva emotsioonid üles kütta. Nad laulavad muu hulgas Cheri ja Eurovisioni laule. Üks mängib kitarri, teine taob trummiharjadega vastu tühja pappkasti. Rahvas naerab mis kole. Ja laulab kaasa. Ühislaulmisele järgneb tolade ettepanek üheskoos lainetada - ikka nii, et A sektorist B sektorisse ja nii edasi. Ettepanekule reageeritakse ülima innukusega.
Kirgedemöll muutub eriti tormiliseks paar minutit enne sõu algust - lava ees näitavad hiigelmonitorid täpset aega. Maltalased on hoos nagu taanlasedki ja nende kisa saali üldises melus on märkimisväärne.
Saali reaktsioon “Everybodyle” on paljutõotav. “Terviseks!” ütlevad lätlased, tõusevad püsti ja vehivad Läti lippudega.
Maltalased muutuvad oma maa lugu kuuldes eriti pööraseks. Tütarlapsed nutavad vaimustusest, pühivad rahvuslippudega silmi, mehed aga lasevad temperamentset tantsu. Kogu nende käitumisest järeldub kindel veendumus - just Malta peab võitma.
Hindamise ajal on aga nende tuju kui käega pühitud. Mõni on eestlastele selja pööranud. Hetk tagasi vaimustusest kiljunud tütarlapsed vahivad kustunud silmadega tühjusse. Mitte mingi hinnaga ei meelita neilt välja enam ühtki käteplaksu.
“Terviseks!”
“Terviseks!” korrutavad lätlased ja kipuvad kätt suruma kohe, kui on selge - Eesti võidab. Mõnel veel pisar põsel, tunnistamas lätlaste seekordset edutust. Taanlased on emotsioonide väljendamisel tagasihoidlikumad. Neil on ka rohkem põdeda - teine koht ei ole korraldajate arvates midagi.
Lavale saabunud Tanel suudleb naissaatejuhti Natasja Crone`i ja tervitab Sören Pilmarki. Kohe teeb sedasama ka Dave. Lavaesine on fotograafe ja teleoperaatoreid täis. Välklambisähvatusi on võimatu kokku lugeda. Lava ette on kogunenud teiste seas ka kümned vikerkaarevärviliste organisatsioonide esindajad, kes väljendavad oma sügavat poolehoidu.
“Thank you, Denmark!”
Nii hüüab Dave mikrofoni, kui on lõpetanud võidulaulu taasesituse, ja astub koos Taneli ja 2XLiga rahvale päris lähedale. Fotograafid ei taha kuidagi lõpetada ja esimene pressikonverents peetakse laval. Ajakirjanikele kasutada antud mikrofon läheb üleüldises sebimises mitu korda kaduma. Turvamehed teevad ringkaitse, hoides õlg õla kõrval seistes jõuga ajakirjanike pressingut tagasi. Turvameeste nägudelt loeb välja, et kui neil oleksid kumminuiad, kasutaksid nad neid hea meelega. Järgmine pressikonverents on juba meediakeskuses. Küsimuste tulvale ei näi lõppu tulevat. Ikka üks ja sama - kuidas Dave Eestisse sattus, mitu aastat on Eesti Eurovisionil osalenud - ja mis kõige tähtsam, kus kavatseb Eesti võistlust üldse korraldada.
Dave lubab end esimest korda elus täis juua: “Otsin oma naist, et temaga koos pidutseda. Kus ta on?” küsib Dave ajakirjanikelt.
“Eks meil kulub nädalake ära, et tajuda, mis juhtus,” arvab Raadio 2 peatoimetaja Urmas Leinfeldt. Praegu on tema arvates vaid üks emotsioon: selline asi ei ole lihtsalt võimalik.
Kuid on ka kiiremaid reageerijaid.
Helistab Henrik Normann ja teatab, et järgmise aasta Eurovisioni saatejuhid on juba teada - loomulikult Milling ja Normann. Tanel lubab järgmise aasta eurolaulu ise kirjutada. Ines hakkab seda laulma.
“We are the champions, we are the champions of the world,” laulab euromeeskond Queeni laulu teel bussi, mis neid hotelli puhkama viib. “Of Europe,” parandab keegi.
Paadam paneb hotellikohvikus lauale Eesti saatkonna kingitud Carlsbergi õllekasti.
“Dave, Tanel ja 2XL!,” alustab Juhan Paadam kõnet. “Teeme õige aplausi Ivar Mustale ja Maian Kärmasele, kes väärt laulu kirjutasid!”
Alles kella viie paiku hommikul vajutakse tubadesse laiali.
ETV peadirektor Aare Urm:
Mulle helistas peaminister Mart Laari abiline juba kuus laulu enne lõppu ilmselt aimates, et meil läheb väga hästi. Palus kõigile tervitused edasi öelda. Andsin talle Paadami numbri, et ta saaks otse meeskonnale helistada. Ning nagu ma kuulsin, peaminister seda ka tegi.
Edasi saab reglemendi järgi see, et Eesti peab korraldama järgmisel aastal Eurovisioni lauluvõistluse. Arvan, et see saavutus pole sugugi viletsam kui Erki Noole olümpiavõit.
Välisreporterid muudkui küsivad, kus asi teoks saab. Olen vastanud, et muidugi mõista lauluväljakul. Kui meenutada Tina Turneri kontserti, siis tuli küll vihma, aga kõigil olid keebid seljas. Miks siis mitte? Eesti kombe kohaselt, põhjamaa rahvas! ETV on korraldaja. Eelarve on sada miljonit krooni, sellest poole maksab Euroopa, poole peab panema riik. Kuid ilmselt peame kaasama ka välisjõude, nagu suusaülekannete ajal - võtame Soome appi. Aga ETV tuleb toime, see pole mingi mure.
TV1 saatejuht Karmel Eikner:
Ma ei tulnud Kopenhaagenisse juhuslikult. Kuigi esimest korda ei pea ma siin tööd tegema. Tulin siia kui kuulaja. Eriti meeldis mulle see, et me ei võitnud napilt, vaid meile anti üheksa korda kaksteist punkti, mis näitab, et võitsime kindlalt ja seinast seina. Hindas ju publik ehk kogu Euroopa. Ja me meeldime Euroopale!
Mis puutub mu isiklikku hinnangusse, siis muidugi eeldasin kohe, et tänavune esitus on parem kui varasematel aastatel. Dave Benton on kindlasti kogenum solist kui Tanel, aga Tanel on väga andekas. Tal on kõik artisti eeldused - liikuv, näeb väga hea välja ja tal on väga-väga hea hääl. Mis põhiline - tal pole lavanärvi.
Eesti delegatsiooni juht Juhan Paadam:
See on uskumatu. Esimesest hääletamisest tekkis tunne, et nüüd midagi juhtub. Aga mis juhtub? Esimene, teine, viies, kaheksas - kõik võib juhtuda. Mida punkte edasi, seda selgemaks asi sai. Niisugust punktisadu pole eales olnud. Vähemalt Eesti jaoks mitte.
Olen poistega õudselt rahul. Neil on hea lavadistsipliin, ja see on kohutavalt tähtis. Võin olla mures, kas nad ikka öösiti magavad või on pidus, aga lavale ei jää nad kunagi hiljaks - on täpsed, korrektsed ja teevad tööd loominguliselt. Aga ma ütlen ausalt - praegu ma veel ei usu seda, mis juhtus. Ma tõesti ei usu!
Kuid ma olin väga õnnelik, kui helistas president, kes vaatas telerit ja ütles, et poisid hakkavad kohe laulma. Et ta pikalt ei räägi ning palus kõiki õnnitleda. Helistasid ka peaminister, välisminister ja kultuuriminister. Helistasid mu pereliikmed, sõbrad ja kolleegid. Nii et telefoniaku sai korraga tühjaks.
Arvan, et võitu oli Eestile väga vaja. See on meie identiteedi, muusika ja kultuuri küsimus.
ETV reþissöör Leo Karpin:
Kõik on väga tore, aga nüüd peab ju ise Eurovisioni korraldama hakkama! Kuigi olen sellest mõelnud juba 1994. aastast saati. Et mis siis juhtub, kui ühel aastal võidame? Oleme seda ka Juhan Paadamiga arutanud. Aga eks see kõik võtab pisut aega. Et sellega harjuda.
Raskeks läheb, aga küll me hakkama saame. Kõik on suurepärane. Usun, et Tallinnas on meeleolu veelgi kõrgem. Üheksalt riigilt saada maksimumpunktid, seda on uskumatult palju. Jah, kunagi pidi see juhtuma!
Helilooja Ivar Must:
Olen väga rõõmus. Happy. Aga kas see on mu elu tähetund... Loodan, et see oleks alles algus. Vaadates teisi inimesi, olen mõistnud, et kunagi pole hilja millegagi alustada. Olen tegelnud muusikaga kogu elu ja kujutan ette, et see oli minu 40. sünnipäeva kingitus.
Teksti autor Maian Kärmas:
Mis seal salata, olin reserveeritud olekuga. Lõpus veel mõtlesin, et äkki jääme ikka teiseks, siis ei pea ise uut võistlust organiseerima.
Me olime kogu aeg lava taga väikestes ruumides, et vaadata võistlust pisikestelt ekraanidelt. Me ei saanudki täpselt aru, mis tegelikkuses toimus. Aga kui ma nägin saalis seda inimmerd ja tajusin, et meie lugu on võitnud, siis... See ei mahu pähe.
Tanel Padar:
Tunded on ülevad. Seda ei ole võimalik sõnadega kirjeldada.
Kuid kihlveokontorites tõusis meie reiting iga prooviga. Kui inimesed nägid meid esinemas, muutis see kõik. Publiku proovisviibimise ajal läksid paljud teised närvi ja mõnel ei pidanud häälgi vastu. Meil sellist muret aga polnud. Vastupidi, laval olles oleks tahtnud kõigil kõrvatrumlid sõna otseses mõttes puruks laulda. Panin tähele, kuidas isegi need, kes muidu hoopis kellelegi teisele pöialt pidasid, meie esinemist vaadates puusi nõksutama hakkasid. Et Prantsusmaa oli favoriit, tähendas vaid seda, et neil oli parim video.
Välismaa ajakirjanikud küsivad kõige rohkem, mida ma esmaspäeval teen. Esmaspäeval lähen maale - ma ei ütle, kuhu -, ja nädalaks ajaks. Hakkan kala püüdma, see on mu kirglik hobi. Istun tundide kaupa jõe või järve ääres, naudin hetke. Tahaks ära saada. Tahaks sellest tähelepanu keskpunktist ära.
Dave Benton:
See on parim, mis mu elus on juhtunud. See on super. Super, super, super! Olen tänulik usalduse eest, au eest Eestit esindada.
Taneli sõbratar Eda-Ines:
Raske öelda, kuidas meie lauljatel läks, sest meie muudkui karjusime. Mina vehkisin veel lipugagi, lava või ekraani ma ei näinudki, sest suured lipud olid kogu aeg silme ees.
Ja siis - võit!
Ma nutsin. Ma ei uskunud seda, see on ebanormaalne! Täitsa lõpp! Nutsin ja üritasin kiiresti oma pisarad ära pühkida. Et ei tahaks ju nutta.
Dave`i abikaasa Maris:
Laulsin kõva häälega kaasa. Nii kaua, kuni põlved hakkasid värisema ja pidin istuma. See oli siis, kui punkte hakkasid andma riigid, kellelt poleks lootnud mitte ühtegi.
Dave`ile ütlesin, et armastan teda ja et ta on võidu ära teeninud.
2XLi laulja Lowry:
Marko Reikop ütles, et kui ta ei eksi, siis löödi ka üks rekord. 198 punkti, see on vist Eurovisioni kõigi aegade suurim punktisumma.
Uskumatu! Uskumatu!
Telefonikõned ja sõnumid, mis Eestist tulevad, kinnitavad, et inimesed nutavad õnnest. Rahvuspüha, mis kuulutatud välja kümne minutiga.
Lugu on tehtud sellise energiaga, mis jõudis inimesteni ning toimis. Kõik riigid, kes meid varem pole üldse hinnanud, andsid üle keskmise punkte. Loodan, et me kordame seda veel kunagi! Õnn on tulnud meie õuele!
Dave`il olid juba enne punktide andmist pisarad silmis!
Ei kujuta ette, mis meid Tallinna jõudes ees ootab. Ilmselt viiakse otse Raekoja platsile emadepäevakontserdile, sest nii oli juba ammu kokku lepitud.
2XLi laulja Craig:
Närisin hindamise ajal väikese Eesti lipu varda läbi. Närvitsesin hirmsasti, rohkem veel, kui Eesti eurolaulu finaalis.
2XLi laulja Ice:
Ma olen bändi ärijuht ja nelja-viie aasta jooksul palju sõuäri telgitaguseid näinud. Ma olin rahulik, sest ei oodanud midagi. Kuid mul oli kohutavalt hea meel, kui hakkasid punktid tulema.
Suurt rolli mängis meie puhul ka see, et mõne päeva eest oli meil Kopenhaagenist väljas Slagelse linnas 20minutiline kontsert, kuhu tuli ligi tuhat inimest, ja see läks superhästi.
2XLi laulja Semy:
See oli jube. Ja nüüd ei ole mul enam häält ka!
Verni Leivak
