Film “Eesti – ajaloo risttee” räägib pool tundi vanu tuntud valesid
Pooletunnist videofilmi “Eesti – ajaloo risttee” mõne nädala eest tabanud Eesti avalikkuse tähelepanu ületas filmi sisulised ja tehnilised väärtused kahtlemata mitme suurusjärgu võrra. Justkui oleks tulistatud varblast kuuetollisest haubitsast. Kuid see väide kehtib ainult juhul, kui me peame filmi tõsimeeli ajalooteemaliseks dokumentaalfilmiks.
Saame näha, et kui propagandafilm ka kasutab oma väidete ja argumentide põhistamiseks kas tegelikult aset leidnud või väljamõeldud ajaloolisi sündmusi, ei tee see temast veel ajaloodokumentaali. Antud filmi puhul pole ju üldse oluline, kas Saksa okupatsiooni ajal tapeti Eestis 125 000 inimest, nagu väidavad filmi autorid, või oli neid kõigest 125. Vahet pole, sest ajaloolise tõe tuvastamine ja kunstipärane esitamine ei ole selle filmi eesmärk.
Film koosneb õieti kahest intervjuust, üks neist Nõukogude Liidu kangelase Arnold Meriga ja teine Eesti SS-leegioni veterani Kaljo Vestiga (keda filmis nimetatakse millegipärast Johanneseks – toim). Intervjuude vahele on põimitud nii tänapäevaseid kaadreid Teise maailmasõja mälestusmärkidest Eestis kui ka dokumentaalkaadreid 1940.– 1941. aasta Eestist ja Teisest maailmasõjast. Pikemalt näidatakse sõja lõpu aastapäeva tähistamist Maarjamäel 2006. aasta mais ning nn pronksmehe juures Tõnismäel samal ajal toimunud nii venelaste kui ka eesti rahvuslaste kogunemisi.
Filmi neli väidet
Filmi väited on kokkuvõtlikult järgmised. Esiteks, Eesti Vabariigi liitmine Nõukogude Liiduga oli suure osa tema kodanike ülim soov ning esimesel Nõukogude aastal saabus Eestisse seniolematu heaolu. Arnold Meri esitab oma intervjuus ka teise ammu käibel olnud, natuke pehmema väite Eesti liitumisest Nõukogude Liiduga. Nimelt et Teise maailmasõja eel ja ajal tekkinud valikus Natsi-Saksamaa ja Nõukogude Liidu vahel oli see ajalooline paratamatus.
Teiseks, 1941. aasta nn suvesõda esitatakse kui Eesti omamaist kodusõda ühelt poolt Eesti rahva ja teiselt poolt paremäärmuslike natsionalistide vahel. Ei sõnagi arreteerimistest, küüditamistest, hävituspataljonide metsikustest ega muust sellisest. Asjatundmatule vaatajale jääb mulje, justkui toimunuks kõik see väljaspool taganeva punaarmee ja pealetungiva Wehrmachti vahel 1941. aasta suvel Eestis peetud lahinguid.
Kolmandaks, Saksa okupatsiooni ajal Eestis toime pandud inimsusvastased kuriteod ja sõjakuriteod pandi toime eestlaste käega ja eestlaste korraldusel, ilmsesti tegi seda siis eelmises lõigus nimetatud kodusõja võitnud pool.
Ja neljandaks, aastat viis ja rohkem tagasi Eesti avalikkuse meeli erutanud kahe Eesti teema on restaureeritud ja varustatud uue sisuga. Filmi autorite skeemis on esimeseks Eestiks need, kes väidavad, et Saksa mundris eestlased võitlesid Eesti vabaduse eest.
Too “esimene Eesti” kannaks justkui edasi nende 1941. aasta kodusõja võitnud tegelaste vaimsust – “kelle käe läbi hukkus ainuüksi 1941. aastal 6000 eesti rahvusest inimest” – ja seda toetavad ka Eesti valitsusringkonnad eesotsas peaminister Andrus Ansipi, kaitseminister Jürgen Ligi ning muidugi mõista ka parlamendiliikmete Mart Laari ja Trivimi Vellistega. Rahvusvahelise mõõtme võimendamiseks ei unustata nimetamata, et Laari puhul on tegemist Gruusia presidendi nõunikuga ja Velliste puhul Eesti endise ÜRO-suursaadikuga. “Teise Eestina” tutvustab film jällegi neid, kellel esimene Eesti ei luba ei pronksmehe juures ega ka mujal mälestada langenud punaarmeelasi.
Propagandat on veel
Oma ajalooalaste väidete tõestamiseks kasutavad filmi autorid aastail 1943–1946 tegutsenud nn erakorralise komisjoni materjale sõjakahjude ning Saksa okupatsiooni põhjustatud inimkaotuste ja purustuste kohta Eestis. Komisjoni alakomisjonid tegutsesid igas NSV Liidu lääneosa administratiivüksuses ning komisjoni tegevus oli suunatud põhiliselt reparatsioonide saamise materjalide ettevalmistamiseks.
Selle komisjoni andmeid eriti inimkaotuste kohta on mitmekordselt võimendatud ning ajaloolased on need väited viimastel aastatel korduvalt ümber lükanud. Filmis tsiteeritakse ka üht kontekstist väljarebitud lõiku inimsusvastaste kuritegude uurimise Eesti rahvusvahelise komisjoni raportist Saksa okupatsiooni kohta Eestis.
Film on Eesti vastu suunatud propagandatoode ja sellisena tuleb teda ka käsitada. Igasugune ajalooteaduslik analüüs on mõttetu, ajaloolaste ja propagandameeste suhe on antud kontekstis umbes sama kui muusadel ja kahuritel. Ei saa osutamata jätta ka filmi sõsaratele raamatukunsti vallas: kevadel avaldas “mõttekoda”, mida on nimetatud ka filmi autorite seas, Eestis umbes 500-leheküljelise venekeelse raamatu Saksa okupatsiooni ajal Eestis toime pandud kuritöödest. Rohkem kui poole sellest raamatust moodustavad julgeolekupolitsei ja SD poolt Eestis tagaotsitute nimekirjad, mida ei ole jaksatud isegi vene keelde tõlkida. Huviline leiab selle raamatu hästivarustatud Eesti raamatukauplustest.
2006. aasta teisel poolel avaldas Moskva kirjastus Jevropa raamatu “Eesti. Natsismi verine jälg: 1941–1944. Kogumik arhiividokumente eesti kollaborantide kuritegudest Teise maailmasõja aastatel”. Nagu niisuguste üllitiste puhul tavaline, ei ole autorite ega koostajate nimesid nimetatud. Küll aga torkavad silma otsesed paralleelid siin jutuks oleva filmiga. Asjatundjale ei ole üllatuseks, et samasugused raamatud avaldati samal ajal samas kirjastuses ka Läti ja Leedu kohta, vastavalt “Läti natsismi ikke all: arhiividokumentide kogumik” ja “Leedu tragöödia: 1941–1944 aasta: arhiividokumentide kogumik”.
Küllap vändati filmidki.
Filatovi seotus
Propagandafilmi
skandaal
•• Propagandafilmiga “Eesti – ajaloo risttee” seotud skandaal sai alguse detsembri keskel, kui ilmnes, et võltsfaktidega filmi tootmist on rahastanud Eesti kodakondsust taotlev Venemaa ärimees Andrei Filatov.
•• Filatovile soovis eriliste teenete eest kodakondsust anda majandusminister Edgar Savisaar. Isamaa ja Res Publica Liit asus nõudma, et valitsus Filatovile kodakondsust ei annaks. Ka peaminister Andrus Ansip teatas, et Eesti-vastase propaganda rahastajale kodakondsust anda ei tohi.
•• Eelmisel nädalal otsustaski valitsus Filatovile kodakondsust mitte anda.
•• Filatov ise tunnistas, et on küll toetanud filmi välja andnud fondi Monument, ent vaid sõjahaudade hooldamiseks.
Kommentaar
Jaanus Piirsalu
tegevtoimetaja
“Eesti ajaloo risttee” on täiesti aus propagandafilm. Selliseid on Venemaa lasknud teha varemgi ja laseb ka edaspidi. Sääraste filmide peale erutumine on ajaraisk.
Kusjuures, see linateos on isegi meeldiv erand. Sest kohe filmi alguses teatab jutustav hääl, et kõik järgnev on filmi tegijate OMA käsitlus Eesti sündmustest 1940. aastatel. Nad ei ütle, et see ongi nüüd suur ja püha tõde, mida nad näitavad.
Minu arust on see oluline selles mõttes, et Eestis peaks kehtima sõna- ja väljendusvabadus ning oma arvamuse-nägemuse esitamise õigus peaks olema igaühel (ka neil, kes arvavad teistmoodi kui eestlased), ilma et peaksime midagi kartma. See film ei ässita kedagi üles. Filmi autorid lihtsalt on valinud fakte (kui need on ikka faktid), mis sobivad nende OMA käsitlusega. Pole ime, et see paljudele eestlastele ei meeldi, aga elus on palju asju, mis meile ei meeldi.
Ajaloo ümberjutustamisest palju huvitavamad olid kaadrid tänavustest maikuistest sündmustest Tallinna pronksmehe ümber. Nendes kaadrites on palju tähelepanuväärset. Kui Eestis antaks välja preemiat parima ajakirjandusliku operaatoritöö eest, siis võiks selle dokfilmi tundmatu kaamerahoidja olla kindlasti üks kandidaate. Või ei olnud see juhus, et provokatsioonid pronksmehe juures juhtusid just selle filmi kaameramehe nina all?
Näiteks on lausa kõrvalt filmitud, kuidas eesti rahvuslaste meeleavaldusele tulnud vene keelt kõnelev mees üritab sõna võtta ning keegi naine laseb talle gaasi näkku. Vene keelt kõnelev mees tõmbub kägarasse ning siis tuleb politseinik, kes viib ta kui küpse õuna süles minema. Kõik see on ilusti ja suurelt kaadrisse saadud.
Või on siis operaator meele- avalduselt rahvasumma sügavusest osanud üles otsida just sellise noore naise, kelle kõrvus on svastikaga kõrvarõngad (tegemist pole sama naisega, kes kandis sellise sümboliga kõrva-rõngaid kaitseväe paraadil), ning toonud need suurelt ja teravalt kaadris esile.
Nii et see on siis koduvideo, nagu väitis 28. detsembri Eesti Päevalehes filmi autoriõiguste omanik Vladimir Afanasjev?
