Ikebanadest arusaamine pole kerge. Nagu Erkkost minevikus ilmunud artiklite põhjal teada saan, meeldivad talle lilleseadmisel suurvormid. Meeldib suhtumine, mis ei rõhuta taimedisaini kui eraldi filosoofilise sõnumi väljendust. “See on tegelikult ju töö, küllaltki palju vaevanõudev, sageli määriv, tihti ka üsna väsitav. Paljud arvavad, et kui oled florist, siis on jumal su ära valinud. Ja et tegelikult ei tohikski teised aru saada, mida sa oma kimbuga mõtled,” räägib ta. “Mina leian, et see on täiesti tavaline, midagi peent ja kõrget seal küll pole.”

Erkko usub, et tema huvi lilleseadmise vastu sai alguse juba lapsepõlvest. Et loodus ja pidev viibimine selles mõjuvad psühhikale hästi. “Diskursuse” ja “paradigma” rida ei näi Erkkot eriti paeluvat: ikebanadesse suhtub pigem taunivalt, kui poolehoiuga. Euroopa inimestele olevat nende tegemine ja nendest arusaamine raske.

“Olen teatavas mõttes konservatiivne. Ma ei järgi uusi trende, mida pidevalt välja pakutakse. Nooremad floristid seda teevad ja võibolla see ongi nende viga. Selleks, et ikebanadest aru saada, on vaja tunda Jaapani keelt, kultuuri, arhitektuuri ja kunsti. Mitte nii, et paned kaks kõrt risti ja sellel kohe ongi sügav tähendus. Muidugi, et lilleseade üldse mingit filosoofilist sõnumit kandma ei peaks, ma ka ei ütle.”

Liigirikkus lubatud kindla vormi puhul. Erkko sõnul peaks matuse ja pulmakimpude puhul kindlasti järgima klassikalist stiili. “Need huvitavamad, liigirikkad ja rahutud tööd võivad letis ju olemas olla. Kui inimene ise tahab, siis muidugi, las ostab. Aga näiteks soliidsete juubelite, tellimustööde puhul peab olema ikka klassikaline kimp,” kinnitab ta.

Erkkole endale meeldib teha kindla vormiga lilleseadeid. Need võivad olla näiteks koonuse- või kerakujulised.” Kui vorm on paika pandud, siis on väga hea, kui inimesed lasevad fantaasial lennata,” seletab ta.

Erkko sõnul on floristika seotud väga paljude teadustega. “Tarbekunst, kujutav kunst, keemia, agronoomia, botaanika, bioloogia,” loetleb ta. “Peab teadma toalillede lõikamisest ja säilitamisest,” lisab ta.

Erkko kasutab enda töödes sageli materjale, mis taimede hulka ei kuulu. Näiteks nahka, metalli makrofleksi või torusid. Ise nimetab ta seda lähenemist skulpturaalseks. “Olen alati mõelnud, kas tuleb kunagi selline aeg, mil ma enam midagi uut teha ei oska. Siiamaani pole küll tulnud. Aastaajad on ju erinevad, looduslik materjal on erinev.” Uut floristika kursust lastele hakkab Erkko Kullos juhendama 18. septembrist.