Fooris vilgub kollane tuli: kas riigi sisejulgeolek on ohus?

 (8)
Fooris vilgub kollane tuli: kas riigi sisejulgeolek on ohus?
Arno Mikkor

Riigil on põhjust pikemas perspektiivis muret tunda – nii kaitsevägi kui ka politsei kaotavad kaadrit, lahkumisõhin on otsa­ga jõudnud päästjateni.

„Mul on üsna mitu medalit ja tänukirja, kuid neid ju leivale ei määri,” nendib üks hiljuti mereväest lahkunud ohvitser.

„Riigi antud sisend, et niipea ei tõuse meie palgad isegi masueelsele tasemele, sai minu jaoks otsustavaks,” lisab hiljuti politseist lahkunud mees. „Lisaks kärbitud palgale on masupäevad ning kõik see ei kompenseeri suurt koormust.”

Kui päästjad käivad aeg-ajalt oma palga pärast streikimas, siis politseinikud, piirivalvurid ja kaitseväelased tänavale ei tule. Nemad ootavad, siis ootavad natukene veel ning kui midagi ei muutu, lahkuvad vaikselt, ilma suurema kärata. Paremaid jahimaid otsima.

Möödunud aastal võeti kaitseväes tegevteenistusse 363 inimest, sealhulgas 50 sõjakooli kadetti. Teenistusest lahkus 2010. aastal 218 kaitseväelast. Selle aasta esimese kolme kuuga on teenistusse asunud 42 kaitseväelast, lahkunud on aga juba 76 sõdurit.

Nende arvude juures peab meeles pidama, et värske võimukoalitsioon on ette näinud kaadrikaitseväelaste arvu kasvu keskmiselt 125 võrra aastas – kuni 4000-ni aastaks 2018.

Eesti Päevaleht kirjutas märtsis esimesena Eesti meedias, et kutselisi Eesti sõdureid meelitatakse suure palga eest piraatidega võitlema. Kunagise riigikogulase Jaanus Rahumägi osalusega turvafirma ESC pakub meie kaitseväelastele võimalust Adeni lahes ja India ookeani rahvusvahelistes vetes piraadikütiks asuda ning juba märtsis oli üheksa mereväe allohvitseri esitanud lahkumisavalduse.

Ka Kuperjanovi pataljonist ja scoutspataljonist on kaadrisõdurid hakanud piraadiküttideks minema.

Avalduse esitanute või juba lahkuvate mereväelaste seas on keskmiselt viieaastase kogemusega oma ala vaieldamatud spetsialistid, kelle asendamine vajab vähemalt kolmeaastast arendustsüklit.

Teeb muret küll

Kaitseväe peastaabi ülema asetäitja toetuse alal kolonel Ants Kiviselja sõnul on esimese kvartali põhjal liiga vara teha järeldust, et kaitsevägi jookseb kaadrisõduritest tühjaks. 5–7 protsendi ulatuses on inimeste vahetumine asutuse sees n-ö normaalne verevahetus, aga praegune suhteliselt suure hulga inimeste lahkumine paari-kolme ettevõtte juurde teeb muret küll, tunnistas ta.

Lahkuma meelitatakse sõdureid peamiselt ainult palgaga. 2008. aastal oli kaitseväelase keskmine palk Eestis 1100 eurot, mis oli tollal vägagi konkurentsivõimeline. 2009. aastal aga tuli kulusid mitu korda kärpida, mis langetas keskmist palka 15–20 protsendi võrra.

2010. aastal palgatõuse ei olnud, kärpeid samuti mitte, aga elu ise hakkas hooga kallinema. Sõduri keskmine palk on 746; allohvitseril 866; nooremohvitseril 1147 ja vanemohvitseril 1424 eurot.

Kiviselg tunnistas, et palkade suuruse taustal võis peatset erasektori suuremat huvi sõdurite vastu aimata, kuid kaitsevägi nii kiiresti muutustele reageerida ei jõua. Ja tegelikult polegi, millega reageerida. „Oleme rakendanud kõik meetmed, mis meil käsutada on – õigusnormid, eelarve,” tõdes Kiviselg.

Ka palgaprobleemideta on kaitsevägi kaadrikaitseväelasi otsides pingelises seisus. Kogu tööealisest elanikkonnast vaid 10–15 protsenti on sellised inimesed, kes kaitseväkke nii füüsiliste kui ka vaimsete võimete poolest tööle sobiksid. Neist osa ei ole aga valmis leppima kitsendustega, mida töö kaitseväes kaasa toob. Nende järgi peab oma elu ümber korraldama mitte ainult sõdur ise, vaid ka tema pere.

Palk on vaid üks osa

Kuigi kõige selle kompenseerimiseks ja kaitseväe atraktiivse tööandjana hoidmisel on palk vaid üks osa, on ülejäänud aspektid need, mis kuidagi ei aita kohe ja praegu sõduril tõusvate hindadega toime tulla. Samal ajal mängivad need aspektid suurt rolli selles, kas kaitseväelasel on motivatsiooni kannatada väikese palga peri­ood hambad ristis ära või mitte.

Kiviselg on kindel, et just palkades peab mingi muutus toimuma. „Selleks et jätkata aastas 125 kaadrikaitseväelase lisandumise kavaga, on oluline teha samme palga suhtes. Sõnum selleks peab tulema kaitseväest kõrgemalt,” ütles ta. Praegu on kaitseväel ainus võimalus personali hoidmiseks kulutusi kokku tõmmata planeeritud ülesannetelt ja investeeringutelt. Kõik selleks, et säilitada elatustase ja igal juhul ära hoida koondamine.

Loe veel

Ka kaitseministeeriumi kantsler Mikk Marran möönis, et tavalisest suurem kaitseväeteenistusest lahkunute arv tekitab muret. „Palk on iga inimese teenistuse juures oluline, kuid mitte ainuke või peamine osa ükskõik millise ameti motivatsioonipaketist. Lisaks palganumbrile on oluline inimese pikaajaline kindlustunne ja tema ning kogu organisatsiooni pidev arenemine,” ütles Marran.

Seetõttu toetab kaitseministeerium kaitseväe juhatajat tema püüdlustes tekkinud olukorras sobivaimaid lahendusi välja töötada ja ellu viia. „Juba tänasel päeval on kaitseväel võimalik olemasoleva palgafondi raamides väärtustada teatud erialade inimesi, ja seda kaitsevägi ka teeb,” kinnitas kantsler.

Siseministeeriumi eelarve on viimastel aastatel suuresti kukkunud – alates 2008. aastast on ministeeriumi kogu sisejulgeoleku eelarve vähenenud umbes 63 miljonit eurot (miljard krooni). Kõige suurem osa on personalikulu. Ministeeriumi haldusalas on umbes 10 000 inimest, kes kõik tahavad palka saada ja sellega ära elada.

Inimeste jaoks polegi demotiveeriv palgalangus – kõik said kärbetest aru, aga hästi demotiveerivalt mõjub sõnum, et erasektoris on palgad tõusma hakanud, ent avalikus sektoris ärge nelja aasta jooksul sellest unistage. „Kui palju on neid inimesi, kes särasilmil sellise sõnumi peale edasi elavad?” küsib üks endine politseinik.

Viimatine suurim politseist lahkumise vool algas 2005. aastal, mil üha enam politseinikke riputas mundri varna ning läks Soome elektrikuks või kipsplaatide paigaldajaks, Iirimaale turvameheks ja Norrasse maju ehitama. Kuigi enamikule meeldis pättide püüdmine, polnud reapolitseiniku 5100 krooniga kuus võimalik ära elada. 2006. aastal lahkus ametist aga juba üle 550 politseiniku, kelle väljaõpetamine läks toona riigile maksma 150 miljonit krooni. Sama palju tuli kulutada uute politseinike ettevalmistamiseks.

Arvatakse, et kui 2006. aastal poleks eripensione olnud, oleksid Soome ehitama läinud pea kõik politseinikud. Ja kui nüüd eripensionid ära kaotatakse, siis on seegi motivatsioonikivike kadunud.

Politsei- ja piirivalveameti (PPA) peadirektor Raivo Küüt loodab, et suurt lahkujate hulka pole siiski lähiaastatel oodata. Kui asutust hoitakse sellise madala eelarve peal, siis toimub loomulik valik. „Ja eks me pea­me siis teenuste hulka ka väiksemaks laskma. Kvaliteeti ei tahaks halvendada, kuigi mingisuguses osas võib ka see kaasneda.”

Teisisõnu – kui patrulle on juba praegu tänavatel vähemaks jäänud, siis võib see tendents paraku jätkuda. Patrullide väiksem nähtavus mõjutab omakorda aga kuritegevuse olukorda.

Liiklus, kus saab kõige rohkem inimesi hukka, on muidugi endiselt prioriteet number üks ja seal aitab jälgimisele kaasa automaatmõõtmine ja kaamerate lisamine, kuid see peaks olema selge programm ja alles siis saab inimesi maanteedelt suunata muu tegevuse juurde.

Tänavu on politsei- ja piirivalveametis teenistusse võetud 86 inimest ja vabastatud 129 (vähenemine 43 inimese võrra, mis on 0,7% töötajate üldarvust). Piirkondlikult on kõige kehvemas seisus Ida prefektuur, kuid nagu ütleb prefekt Aldis Alus: „Õiguskord on tagatud. Nii palju kui on inimesi, nii palju neid lihtsalt on. Aga ma olen optimistlik ja ootan soovijate avaldusi, kes tahaksid Ida prefektuuri tööle tulla.”

2010. aasta jooksul lahkus PPA-st 434 inimest (neist 103 läks pensionile), samal ajal tuli juurde 455 töötajat. PPA uurib ka töölt lahkumise põhjusi, kuid vastab vaid kolm neljandikku lahkujatest. Osa on saanud sobivama pakkumise, aga tuuakse välja ka perekondlikke põhjusi, elukohavahetust, õppima asumist, välismaale tööle suundumist. On ka töölt lahkumisi seoses ameti enda ettepanekuga, ametikohale mittevastavuse või distsiplinaarkaristusega.

Vabu ametikohti on kogu PPA-s 731. Eks see on tingitud ka sellest, et need ametikohad ei ole palgarahaga kaetud.

Välisele palgatasemete ja töönõudluse survele saab politsei vastu seista ainult sellega, kui suudab hoida sotsiaalseid garantiisid, ja teisalt palka, mis kokku moodustavad sellise tasakaalustava jõu, et inimene ei lähe ära teisele tööle. „Kui keegi läheb ära, siis sinna asemele uut inimest ei võta ja selle arvelt saame vähendada masupäevi,” ütles Küüt.

Kuidas edasi minna

Küüt tunnistab, et muidugi on olukord murettekitav ja ta ei varjagi seda. „Peame ministriga koos arutama, kuidas me edasi läheme,” ütles Küüt. Tema sõnul arutati kriisiaja alguses kohe, kuidas peaks toimima kriisiperioodil, mil eelarvet oli vähendatud.   Ühiselt leiti, et lisaks tsentraalsele palga vähendamisele oleks mõistlik lisada ka palgata puhkepäevad, mitte aga inimesi koondada. „Tööandjana nägime juba toona riskikohta, et kui majandus taastuma hakkab, siis ei pruugita enam mõista, et see käik oli paljudele töötajatele suures plaanis kasulik. Isiklikus plaanis oli see muidugi tragöödia – keskmiselt vähenesid inimestel sissetulekud ju 15%,” nendib Küüt. Ta viitas, et majanduse elavnedes tuleb kasv eeskätt erasektorisse ja alles siis riigisektorisse. „Ma ei saa küll öelda, et need numbrid midagi väga hullu näitaksid – lahkujate number on normaalsuse piires –, aga ma olen ka kindel, et need numbrid ei väljenda täielikku pilti. Kui meile on avalikult öeldud, et meil paar aastat eelarve ei tõuse, siis kas ehk tuleks mingisugune hulk inimesi koondada? Majas sellest juba räägitakse. Inimesed on ootuses, et masu on läbi ja masueelne olukord peab taastuma. Sellest, kuidas ta taastub, sõltuvad inimeste otsused väga paljuski.”

PPA ametnike puhul on eeskätt löögi all need kohad, kus töö pole mitte ainult politseiniku või piirivalvuri oma, vaid neidsamu teadmisi-oskusi saab kasutada ka tsiviilelus. Näiteks lennundus ja merendus on sfäärid, kus pole vahet, kas oled PPA-s või mujal samasuguste oskustega inimesi vajavates kohtades.

Päästeameti peadirektor Kalev Timberg tunnistab, et ka päästevaldkonnas on inimeste lahkumine hakanud kujunema probleemiks. „Kuna on teada, et järgneva kahe aasta jooksul avalikus sektoris palgatõusu ei ole ette näha, kuid erasektoris juba palgad kasvavad, siis saab olema järjest keerulisem hoida lahkumast kvalifitseeritud töötajaid,” nentis Timberg.

Praegu on juba on tekkinud nõudlus pääste- ja kriisireguleerimise valdkonna ekspertide, tuleohutusjärelevalve spetsialistide järele. Järgmisena tekib nõudlus ka päästjate järele, kelle lahkumist mõjutab näiteks palgatõus ehitussektoris.

Päästes on kokku teenistusest lahkunud alates 2010. aasta algusest kuni käesoleva ajani 288 teenistujat, neist omal soovil lahkus 147 inimest ja mitte omal soovil 141 inimest.

Isiklikud põhjused

Peamiseks omal soovil lahkumise põhjuseks on inimesed toonud isiklikke põhjusi (97) ja töökorralduse muutust (25). Mitte omal soovil lahkumise peamiseks põhjuseks on koondamine (62), aga ka tervisenõuetele mittevastavus (22). Sellesse perioodi jääb kaks koondamist. Kahe aasta jooksul on vähenenud kõigil töötajatel töötasu 19%.

Probleemiks on nn tagurpidi karjäär – inimesed ei soovi minna edasi vastutavamale ametikohale, kuna palgavahe on oluliselt vähenenud. Päästjate keskmine töötasu oli 2010. aasta andmete järgi 683 eurot (10 700 krooni), kogu organisatsiooni keskmine palk 788 eurot (12 330 krooni).

Tegelikult saavad muidugi kõik aru, et tänaval olev politseinik, piirivalvur ning tuld kustutav päästja peavad saama palka. Teisalt küsitakse: peab neid siis nii palju olema? Koondage! Selleks et üks päästja, politseinik või piirivalvur oleks 24/7 saadaval, on vaja aga viit inimest!

Sisejulgeoleku heaks tehakse investeeringuid äärmiselt kasinalt – tänavu on selleks ette nähtud umbes 1,3 miljonit eurot, kuid jätkusuutliku arengu tagamiseks oleks vaja kümme korda suuremat summat. Tehnika vananeb nii moraalselt kui ka füüsiliselt, ja infotehnoloogia uueneb kuudega.

Peaaegu ainsad investeeringud on tehtud välisabist, kuid sellega ollakse jälle teistpidi jännis. Piirivalvele ostetud kolmest uuest kopterist kaks soetati välisabiga, aga kahe vana MI-8 ülalpidamine on mitu korda odavam kui kolme uue Augusta. Teisisõnu – uued kopterid on küll soetatud, aga nende täies mahus kasutamiseks ei anna keegi raha juurde.

Kui tahame, et ka edaspidi oleks tuli kustutatud, kaitseväelased motiveeritud, õiguskord tänavatel tagatud, Simmid ja idaraha skandaalid varakult avastatud, siis tuleb sellesse ka panustada. Kui juba ainuüksi ühe politseiniku kaheaastane õpe maksab keskmiselt 20 000 eurot, siis julgeolekueksperdi koolitamine on veelgi kallim ja aeganõudvam. Lisaks on eduks vaja ka väga head tehnikat. Kapo avalikult oma eelarve üle ei virise, kuid pole saladus, et kärped on neidki väga valusalt puudutanud.

Kommentaar

Jürgen Ligi

rahandusminister

Kurbi pilte sellest, kuidas meie palgad Soome omad pole ja inimesed muud või mujale tööd otsivad, võib tuua igalt elualalt. Mõni ala loob selliseid pilte enda kohta ka ise, sest vastajad jäävad „parteide” populaarsusküsitluses jõuametitest kaugelt ja kõrgelt maha. Hädaldamine siin paraku ei aita ja Soome tasemega konkureerimine ei ole lähiaegadeks mõistlik isegi unistusena.

Kaitsevägedes on rahvusvaheliselt reegel, et elavnev majandus viib mehi erasektorisse, ja meil näiteks ehitusse, surutis aga toob tagasi.

Sisejulgeoleku valdkonna puhul on aga tegu madala tööjõu voolavusega struktuuridega – suurusjärk alla 5% aastas näitab suurt ametitruudust. Politseist lahkujaid oli nelja kuuga 80, kokku natuke üle 1% töötajatest, neist 30 eripensioniealisi ning 50 mundrikandjat. Päästeametis oli protsent veelgi väiksem.

Lahkujate keskmine palk politseis ja päästeametis on üle Eesti keskmise (kroonides ligi 14 000 ja 13 000), mis töökohtade keskmises tähendab kuulumist kõrgemasse kolmandikku.

Loomulikult ei ole seda palka siiski palju ja üritame neid esimesel võimalusel taas tõsta, aga buumiaja liialdustest ei tasu üheski valdkonnas eeskuju võtta. Palgatõus ilma kulude ja struktuuride optimeerimiseta saab olla vaid aeglane ning kõiksugu ametkonna enda kiire eelarvetõusu järgi kavandatud standardid tasub kriitiliselt üle vaadata. 

Kommentaar

Ken-Marti Vaher

siseminister

Kindlasti peab riik jälgima erasektori arengut. Kahjuks on riigisektor siin sammu võrra erasektorist maas, sest sõltub suuresti eelmiste aastate majandusoludest. Asjaolu, et töölt lahkuvad head ja väljaõppinud spetsialistid, teeb muret. Oleme nende koolitamisse palju panustanud ning seda usus, et spetsialist rakendab oma teadmisi ja kogemusi siseturvalisuse valdkonna hüvanguks. Tuleb arvestada sellega, et lahkujate hulgas on ka teatud hulk pensionile siirdujaid, mis on asjade loomulik kulg ja annab võimaluse noortele kooli lõpetajatele eneseteostuseks. Selle aasta juunis näiteks lõpetab politsei kutseõppes 46 politseiametnikku, kes tulevad täiendama meie korrakaitse ridu.

Päästjate puhul ei ole erasektorisse lahkumine niivõrd kriitiline probleem. Päästjad töötavad paralleelselt ka muudel aladel, sest sellist tegevust võimaldab valvegraafikuga töö. Umbes 32% päästjatest saab sissetulekuid lisaks päästetöödele ka mujalt. Päästjate tänane probleem seisneb hoopis selles, et neil on rakendumas nn tagurpidi karjäärimudel – palk ei motiveeri töötajaid minema vastutusrikkamale ametikohale.

Jäta kommentaar
või kommenteeri anonüümselt
Postitades kommentaari nõustud reeglitega
Loe kommentaare Loe kommentaare