FOTOD: Peipsiääre sibul ootab päästmist

Võrreldes Eesti kõige võimekamat - Rae valda ja üht nii-öelda kõige võimetumat - Peipsiääre valda, külastasin koos fotograaf Jassu Hertsmanniga vanausuliste külasid Tartumaal.

Kogesime, et statistilised näitajad võivad küll kõnelda 750 inimesega Peipsiääre valla kahjuks, samas aga ei suuda statistika mõõta vanausuliste kultuuri sügavust, ridakülade erilisust. Rääkimata inimeste siirusest ja südamlikkusest. Üle lugemata on isegi selle sügise suurima mure - sajandi sibulasaagi suurus.

Kui arvestada, et üks Peipsiääre pere saab oma vagudelt 500 kilo sibula ringis, ootab mahamüümist kümneid kui mitte sadu tonne kuulsaid vitamiinipomme.

Paraku pole Peipsiääre vanausulised, sibulakultuuri au sees hoidnud memmed - taadid sugugi mitte turundusgeeniused. Nii loodetakse peamiselt vaid möödasõitjatele, pea iga teise talu väravas on ootamas sibulalaadung, nagu juba öeldud, sajandi suurim.

Hea Rakvere sõber Raivo leidis juba aastate eest Peipsi äärest memmekese, kelle sibulat ta igal aastal ostmas käib. Nii maitse pärast, aga ka patriotismist, et säilitada üht Eestimaa unikaalset traditsiooni ja eripära.

Nüüd kutsungi üles kõiki Eesti Päevalehe lugejaid, leidke tee Peipsi äärde, ostke sibulat enesele, sõpradele, tuttavatele. Levitage seda lugu ja teadet sotsiaalmeedias ja suusõnaliselt ning andke teada ka oma sibulapäästmise aktsiooni tulemustest kirjutades näiteks minu meilile: [e-mail]

Ehk öeldes Peipsiääre vallavanema Niina Baranina sõnadega: „Eesti on Kreekat küll aidanud, äkki peaks mõtlema oma ääremaadele.“

Lugu, millest Peipsiääre sibula päästmise plaan võrsus saab lugeda siit