FOTOD: Ülikooli politoloog peab õllepoodi

Taaralinna õllepoes on müügil vaid need joogid, mida peremees peab erilisi elamusi andvateks.

„Lähimad samalaadsed õllepoed on Tallinnas, Riias ja Peterburis,” teatab Tartu ülikooli politoloog Karmo Tüür uhkelt habet silitades. Teadaolevalt on ta ainuke alma mater’i töötaja, kes võib uhkustada isikliku õllepoega. Tema kauplus töötab pigem mittetulundusühinguna kui kasumi toojana. „Hobi, mitte äri,” lausub kaupmees ise. „Kui nulli jään, olen rahul!”

Asi sai alguse juba kahekümne aasta eest, mil praegune Venemaa-uuringute spetsialist asutas Pärnu õlleklubi Gambrinuse ja tegutses selle presidendina.

Ta meenutab sovetlikust kole-õlle-ilmast päris humalanestetesse sisenemise aega. „Siis oli õige õllesõber ikka ämbri kaupa jooja,” ütleb ta lõbusalt. Tänaseks on Karmo Eesti õlleilmas tuntud ja tunnustatud maitsete spetsialist, kes pigem mekib, mitte ei kaani õlut.

Eesti suurpoodide õlleletid võivad küll olla pikad, kuid gurmaani rahuldavaid maitseid jääb puudu. Sellepärast tuli Karmol tihti humalajooke välisreisidelt koju kaasa tuua. Brüsselis käies kadestas ta sealsete õllepoodide valikut. Seni kadestas, kuni ükskord küsis endalt: miks meil sellist poodi pole, kus müüdaks üksnes head ja erilist õlut?

Kui mais jäi Tartus Rüütli tänaval vabaks keldrikaupluse ruum, tuli otsus ja 17. juuni oli avapäev: Õllepood Nr. 1 – Gambrinus tegi oma uksed lahti. „Viimaks on Tartus olemas päris õllepood,” ohkas Karmo rõõmsalt.

Kiiksuga õlled

Kaupluse õllevaliku põhitõde on lihtne: müügil pole maitse, lõhna ja värvita õllelaadseid tooteid. Saada on üksnes joogid, mida peremees peab heaks või erilisi elamusi andvaks, kiiksuga õlleks.

Sellepärast võib esmakordselt poodi sattunu sealt ka kirudes ja tagurpidi välja astuda, kui avastab, et tavalisi Eesti humalajooke polegi. Tihedast sõelast on õnnestunud läbi pääseda vaid mõnel Tartu kesvamärjukesel ja Viru tehase gurmeeõlledel. Loomulikult puuduvad riiulitelt viiekümnesendised nn säästukad ja suured plastpudelid.

Keskmiselt maksab üks pudel kolm-neli eurot, aga selle sees on ka väärt maitseelamus! Erilisuse põhimõtet järgides on Karmo loobunud ka mitmest üle maailma tuntud kaubamärgist. Sellest hoolimata ulatub õllepoe valik enam kui pooleteisesaja kesvamärjukese margini.

Õllehuvilisest ostja võib kindel olla, et kaubale lisandub ka selgitus väljavalitud õlle maitse ja valmistamise kohta, legendidest rääkimata. Kellele sellest väheks jääb, võib lisaks tuulata poes olevaid õllepiibleid, mis peenemaid nesteid tutvustavad.

Karmo on väsimatu õllekultuuri eest võitleja ja näeb, et tema missioonil on ka tulemusi. „Marketite õlleletid on mu poe avamise järel pikenenud, maitse- ja maaderohkemaks muutunud, sealtki võib juba õlut leida!” ütleb ta rahulolevalt.

Peentest õllemaitsetest Karmol juttu jätkub. Hiljaaegu lõi ta kokku, et on tänavu ära proovinud 200 eri õlle ringis.

Hiljaaegu sattus poodi Peterburi vanahärra, kes imestas sealset valikut ja küsis: „Kas see on riigipood?” Saanud teada, et mitte, järgnes uus küsimus: „Kas teie oletegi kapitalist?”Neli tundi ühe õlleklaasi tagaKui esimest korda Gambrinuses õlut ostsin, palusin vinget maitselaksu. Sain soovituse mekkida rohke tšilliga õlut. Maitset oli nii palju, et väikese pudeli manustamiseks, mõnulemiseks ja neste tilkhaaval suus ringi keerutamiseks kulus poolteist tundi.

Järgmisel korral palusin midagi samaväärset. Sain hoopis enamat – maailma humalaisema õlle, märgisega IBU 1000. Hiljem lugesin, et tavaõlle humalasus on umbes kaheksa-üheksa IBU-t. Tuhandene laks võttis algul silmist vee välja, siis täitis suu mõnusa kirbe mekiga. Neli tundi keerutasin seda suus. Kiidan tänaseni!