Reede õhtul jõudis avalikkuse ette suhteliselt ootamatult teade, et Mikko Fritze lahkub juuni alguses Kultuuripealinn Tallinn 2011 juhi kohalt. Mis tingis lahkumisotsuse?

Kultuuripealinna tegemistes on üks oluline faas lõppenud. Koostatud on meeskond, valminud on strateegia ja paika on pandud programm. Nüüd algab produktsioonifaas, mis on pisut teistsugune. Kuna produktsioonifaasiks on head inimesed olemas, siis mina ise keskenduksin pigem asjadele, kus ma olen märksa tugevam: rahvusvahelised suhted ja mõned üksikud projektid.

Mis need üksikud projektid on?

Kultuuripealinna Brüsseli kaitsmine, Istallinbul ja ka Arvo Pärdi kontsert Istanbuli kultuuripealinna ühe tähtsündmusena. Ühesõnaga, jätkaksin koostööd rahvusvahelises kontekstis, ja kui on tahet, siis ka nõuandvas kontekstis.

Kas te olete siis pigem visionäär?

Oleneb alati kontekstist. Praegu näen ma küll nii, et minu roll on mujal kui produktsioonitöös.

Veel mõne kuu eest kirjutasid ajalehed, et Keskerakond plaanib teid Tallinn 2011 juhi kohalt maha võtta. Seega mõne aja eest surve teie lahkumiseks ju oli?

Need olid spekulatsioonid ja minu lahkumine on ikka minu enda otsus. Eks kindlasti oli minu tööl suur avalik tähelepanu ja see pani ka mind mõtlema, et kas ma ikka tahan kogu aeg avalikkuses olla. Soovin asju kuidagi rahulikumalt võtta, ja see surve laienes ju ka minu perekonnale. Kuid ikkagi – minu lahkumine on isiklik.

Kas teid häiris ka see, et väga palju räägiti teie palgast ja selle suurusest?

Ei häirinud, sest ma saan suurepäraselt aru, et eestlaste jaoks on see kõrge palk. Kuid on olemas ka Euroopa kontekst ja palgatasemed on eri riikides võrreldamatud. Küsimus on siiski selles, et kui kedagi kusagilt mujalt Eestisse tööle kutsutakse, siis on normaalne, et ta jätkab enam-vähem samal palgatasemel. Ka tulevikus on ju Eestil tarvis spetsialiste mujalt tuua. Kuid mind häiris pigem see, kuidas minu palgateemat ajakirjanduses serveeriti. Ma oleksin oodanud pigem suuremat mõistmist ja näiteks ka poliitikutelt kaitset, sest iga riik vajab vahel välisspetsialiste.

Äkki on eestlased lihtsalt kadedad?

Selles kontekstis on siiski mingil kujul arusaadav, et kui keegi saab neli korda rohkem palka kui tavaline juht.

Kas näiteks linnapea Edgar Savisaar üritas teid veenda, et olge hea ja jätkake?

Kuna see oli minu isiklik soov, siis seda respekteeriti. Linnapea ütles, et ta tahaks, et koostöö jätkuks ja ma usun, et me saame koostööd teha.

Millega te nüüd edasi tegelema hakkate? Olen kuulnud, et Helsingi ootab teid Goethe instituudi juhi koht.

Jah. Kuid Goethe instituudi juhi koht pole seotud minu lahkumisega. Kui ma enda jaoks võtsin kultuuripealinna juhi kohalt lahkumisotsuse vastu, siis võtsin ühendust oma vana tööandjaga. Teatasin neile, et olen taas turul saadaval, aga ma ei tahaks Eestist ära minna. Ühesõnaga, ma soovisin kedagi kusagil asendada või Eesti lähedal midagi teha. Minu soov oli jääda Eestisse ja aidata kultuuripealinna oma panusega. See oli siis see taust ja Goethe instituudile see sobis. Mulle pakuti tööd Helsingis aastaks-kaheks. Ausalt öeldes mul vedas, sest ma ei taha Eestist ära minna.

Saan teist aru, et jääte elama Eestisse, aga kui tihti te Soomes peate hakkama käima ja kas teil üldse kultuuripealinna asjade ajamiseks aega jääb?

Ma hakkan Tallinna ja Helsingi vahel pendeldama. Kui on tarvis midagi Tallinnas teha, siis ma Soome ei lähe. Kuid vaatame, kuidas see kahe linna ja riigi vahel jagamine kujuneb. Esialgu ma veel ei tea, kuidas ma suvest saan edasi minna kultuuripealinna asjadega, aga nagu linnapea ütles, siis ma võiksin kuidagi jätkata nende asjadega.

Kui ajanappuses tuleb Goethe instituudi ja kultuuripealinna asju korraga ajada, kas siis süda eelistab kultuuripealinnaga tegelda?

Jah, minu süda lööb kultuuripealinnale. Kindlasti tuleb leida kompromiss, aga tegelikult on kultuuripealinnal ja Goethe instituudil ka mõned ühisettevõtmised. Helsingist saab ju näiteks disainipealinn, kus Goethe instituut tahab kindlasti kaasa lüüa ja Tallinnal on disainivaldkonnas ju väga palju pakkuda. Ühesõnaga, ma olen optimist ja arvan, et on võimalus asju koos teha.

Reedel kinnitati ka kultuuripealinna programm. Kas see sai kinnitatud sellisel kujul, nagu teie nõukogule olite välja pakkunud?

Eks me midagi ikkagi pidime raha poolel ka kauplema, aga suuremas mahus oli see programm selline, nagu juhatus ja loomenõukogu olid välja pakkunud.

Mis on kultuuripealinna tippsündmused?

15. mai saab see Tallinna päeval avalikuks. Eks mõned asjad on ka varem avalikustatud. Ega ma ei saa neid tippsündmusi välja tuua, see oleks nagu nii, et sul on viis last ja siis pead ütlema, keda sa neist eelistad. Ma olen alati öelnud, et Istallinbul ja Arvo Pärdi kontsert selles kontekstis on mulle südamelähedased ja suurejoonelised rahvusvahelised sündmused. Kuid programm on tasakaalus, ja nagu ka loomejuht Jaanus Rohumaa on esile toonud, on väga palju sündmusi lastele ja noortele. Me ehitame ju Tallinna ka maailma suurima põhumaja ja loome põhuteatri. Kuid las me hoiame veel seda põnevust 15. maini.

Nagu ma aru olen saanud, siis kultuuripealinna ainsa juhina jätkab Jaanus Mutli. Kas Mutli suudab teie arvates nii hästi hakkama saada, et kinnitatud programm viiakse ellu või soovitaksite kultuuripealinna nõukogul juhatust täiendada?

Ma arvan, et ei tohi alahinnata ei Jaanus Mutlit ega ka ülejäänud meeskonda. Meil on väga tugev meeskonnatöö ja see meeskond minu teada kuhugi ei kao. Programmiosakonda juhib meil ju Jaanus Rohumaa ja tema on kogu programmile kvaliteeditempli peale löönud. Kogu see 20-liikmeline tiim on fantastiline.

Nüüdseks on peaaegu lõplikult paigas ka kõik kultuuripealinna rahaasjad. Kas ligi 109 miljonit krooni on piisav, et 251 sündmust toimuda saaksid?

Eks raha tuleb projektidega veel juurde, sest kunstnikud, kes on oma ürituse programmi sisse saanud, saavad ju raha mujalt taotleda ja sponsoritelt raha juurde tuua. Teadmine, et sa oled meie programmis sees, annab võimaluse raha juurde saada.

Kas reede õhtul, mil oli selge, et teie tagasiastumisavaldus on rahuldatud, langes teie südamelt murekoorem, või vastupidi, teil tekkis uus mure: kuidas ilma teieta suudetakse kultuuripealinna nimi väärikalt välja kanda?

Ei, sellist muret mul pole. Pigem oli mul kergendus, et lõpuks saime programmi kinnitatud sellisena, nagu meie olime tahtnud, ja sellisena, mis kaasab tegemistesse kunstnikud ja Tallinna elanikkonna.

Te olete Eestiga seotud juba üle kümne aasta. Kui pikaks ajaks plaanite perega Eestisse jääda?

Nii kauaks, kui saab. Loodan Soome vahet paar aastat pendeldada, ja isegi kui ma pean sinna mõneks ajaks kolima, olen ma nii südames kui ka füüsiliselt sageli Eestis.

Reede õhtul jõudis avalikkuse ette suhteliselt ootamatult teade, et Mikko Fritze lahkub juuni alguses Kultuuripealinn Tallinn 2011 juhi kohalt. Mis tingis lahkumisotsuse?

Kultuuripealinna tegemistes on üks oluline faas lõppenud. Koostatud on meeskond, valminud on strateegia ja paika on pandud programm. Nüüd algab produktsioonifaas, mis on pisut teistsugune. Kuna produktsioonifaasiks on head inimesed olemas, siis mina ise keskenduksin pigem asjadele, kus ma olen märksa tugevam: rahvusvahelised suhted ja mõned üksikud projektid.

Mis need üksikud projektid on?

Kultuuripealinna Brüsseli kaitsmine, Istallinbul ja ka Arvo Pärdi kontsert Istanbuli kultuuripealinna ühe tähtsündmusena. Ühesõnaga, jätkaksin koostööd rahvusvahelises kontekstis, ja kui on tahet, siis ka nõuandvas kontekstis.

Kas te olete siis pigem visionäär?

Oleneb alati kontekstist. Praegu näen ma küll nii, et minu roll on mujal kui produktsioonitöös.

Veel mõne kuu eest kirjutasid ajalehed, et Keskerakond plaanib teid Tallinn 2011 juhi kohalt maha võtta. Seega mõne aja eest surve teie lahkumiseks ju oli?

Need olid spekulatsioonid ja minu lahkumine on ikka minu enda otsus. Eks kindlasti oli minu tööl suur avalik tähelepanu ja see pani ka mind mõtlema, et kas ma ikka tahan kogu aeg avalikkuses olla. Soovin asju kuidagi rahulikumalt võtta, ja see surve laienes ju ka minu perekonnale. Kuid ikkagi – minu lahkumine on isiklik.

Kas teid häiris ka see, et väga palju räägiti teie palgast ja selle suurusest?

Ei häirinud, sest ma saan suurepäraselt aru, et eestlaste jaoks on see kõrge palk. Kuid on olemas ka Euroopa kontekst ja palgatasemed on eri riikides võrreldamatud. Küsimus on siiski selles, et kui kedagi kusagilt mujalt Eestisse tööle kutsutakse, siis on normaalne, et ta jätkab enam-vähem samal palgatasemel. Ka tulevikus on ju Eestil tarvis spetsialiste mujalt tuua. Kuid mind häiris pigem see, kuidas minu palgateemat ajakirjanduses serveeriti. Ma oleksin oodanud pigem suuremat mõistmist ja näiteks ka poliitikutelt kaitset, sest iga riik vajab vahel välisspetsialiste.

Äkki on eestlased lihtsalt kadedad?

Selles kontekstis on siiski mingil kujul arusaadav, et kui keegi saab neli korda rohkem palka kui tavaline juht.

Kas näiteks linnapea Edgar Savisaar üritas teid veenda, et olge hea ja jätkake?

Kuna see oli minu isiklik soov, siis seda respekteeriti. Linnapea ütles, et ta tahaks, et koostöö jätkuks ja ma usun, et me saame koostööd teha.

Millega te nüüd edasi tegelema hakkate? Olen kuulnud, et Helsingi ootab teid Goethe instituudi juhi koht.

Jah. Kuid Goethe instituudi juhi koht pole seotud minu lahkumisega. Kui ma enda jaoks võtsin kultuuripealinna juhi kohalt lahkumisotsuse vastu, siis võtsin ühendust oma vana tööandjaga. Teatasin neile, et olen taas turul saadaval, aga ma ei tahaks Eestist ära minna. Ühesõnaga, ma soovisin kedagi kusagil asendada või Eesti lähedal midagi teha. Minu soov oli jääda Eestisse ja aidata kultuuripealinna oma panusega. See oli siis see taust ja Goethe instituudile see sobis. Mulle pakuti tööd Helsingis aastaks-kaheks. Ausalt öeldes mul vedas, sest ma ei taha Eestist ära minna.

Saan teist aru, et jääte elama Eestisse, aga kui tihti te Soomes peate hakkama käima ja kas teil üldse kultuuripealinna asjade ajamiseks aega jääb?

Ma hakkan Tallinna ja Helsingi vahel pendeldama. Kui on tarvis midagi Tallinnas teha, siis ma Soome ei lähe. Kuid vaatame, kuidas see kahe linna ja riigi vahel jagamine kujuneb. Esialgu ma veel ei tea, kuidas ma suvest saan edasi minna kultuuripealinna asjadega, aga nagu linnapea ütles, siis ma võiksin kuidagi jätkata nende asjadega.

Kui ajanappuses tuleb Goethe instituudi ja kultuuripealinna asju korraga ajada, kas siis süda eelistab kultuuripealinnaga tegelda?

Jah, minu süda lööb kultuuripealinnale. Kindlasti tuleb leida kompromiss, aga tegelikult on kultuuripealinnal ja Goethe instituudil ka mõned ühisettevõtmised. Helsingist saab ju näiteks disainipealinn, kus Goethe instituut tahab kindlasti kaasa lüüa ja Tallinnal on disainivaldkonnas ju väga palju pakkuda. Ühesõnaga, ma olen optimist ja arvan, et on võimalus asju koos teha.

Reedel kinnitati ka kultuuripealinna programm. Kas see sai kinnitatud sellisel kujul, nagu teie nõukogule olite välja pakkunud?

Eks me midagi ikkagi pidime raha poolel ka kauplema, aga suuremas mahus oli see programm selline, nagu juhatus ja loomenõukogu olid välja pakkunud.

Mis on kultuuripealinna tippsündmused?

15. mai saab see Tallinna päeval avalikuks. Eks mõned asjad on ka varem avalikustatud. Ega ma ei saa neid tippsündmusi välja tuua, see oleks nagu nii, et sul on viis last ja siis pead ütlema, keda sa neist eelistad. Ma olen alati öelnud, et Istallinbul ja Arvo Pärdi kontsert selles kontekstis on mulle südamelähedased ja suurejoonelised rahvusvahelised sündmused. Kuid programm on tasakaalus, ja nagu ka loomejuht Jaanus Rohumaa on esile toonud, on väga palju sündmusi lastele ja noortele. Me ehitame ju Tallinna ka maailma suurima põhumaja ja loome põhuteatri. Kuid las me hoiame veel seda põnevust 15. maini.

Nagu ma aru olen saanud, siis kultuuripealinna ainsa juhina jätkab Jaanus Mutli. Kas Mutli suudab teie arvates nii hästi hakkama saada, et kinnitatud programm viiakse ellu või soovitaksite kultuuripealinna nõukogul juhatust täiendada?

Ma arvan, et ei tohi alahinnata ei Jaanus Mutlit ega ka ülejäänud meeskonda. Meil on väga tugev meeskonnatöö ja see meeskond minu teada kuhugi ei kao. Programmiosakonda juhib meil ju Jaanus Rohumaa ja tema on kogu programmile kvaliteeditempli peale löönud. Kogu see 20-liikmeline tiim on fantastiline.

Nüüdseks on peaaegu lõplikult paigas ka kõik kultuuripealinna rahaasjad. Kas ligi 109 miljonit krooni on piisav, et 251 sündmust toimuda saaksid?

Eks raha tuleb projektidega veel juurde, sest kunstnikud, kes on oma ürituse programmi sisse saanud, saavad ju raha mujalt taotleda ja sponsoritelt raha juurde tuua. Teadmine, et sa oled meie programmis sees, annab võimaluse raha juurde saada.

Kas reede õhtul, mil oli selge, et teie tagasiastumisavaldus on rahuldatud, langes teie südamelt murekoorem, või vastupidi, teil tekkis uus mure: kuidas ilma teieta suudetakse kultuuripealinna nimi väärikalt välja kanda?

Ei, sellist muret mul pole. Pigem oli mul kergendus, et lõpuks saime programmi kinnitatud sellisena, nagu meie olime tahtnud, ja sellisena, mis kaasab tegemistesse kunstnikud ja Tallinna elanikkonna.

Te olete Eestiga seotud juba üle kümne aasta. Kui pikaks ajaks plaanite perega Eestisse jääda?

Nii kauaks, kui saab. Loodan Soome vahet paar aastat pendeldada, ja isegi kui ma pean sinna mõneks ajaks kolima, olen ma nii südames kui ka füüsiliselt sageli Eestis.