Geni.com – koht, kus me kõik võiksime endale juured alla ajada



Enamasti teame esivanematest vaid seda, mida vanaema-vana-isa on rääkinud, kuid huvi korral võime ka ise oma juurtest palju rohkem teada saada.

Suguvõsade uurimine läks moodi juba keskajal, esmalt küll pigem selleks, et tõestada oma pärimisõigust ja siniverelisust. Eestlased laenasidki selle kombe ilmselt baltisakslastelt, näiteks üks mu sugulane, kes oli leidnud tööd mõisakirjutajana, hakkas oma sugulasi kirja panema juba 1901. aastal. Kuid nüüd on see komme levinud üle maailma. Ameeriklased üritavad tuvastada, millal nende esivanemad Vanast Maailmast kohale jõudsid, eestlastel on võimalik oma juuri puurida vähemalt sama kaugele, 17. sajandisse, mõnel juhul isegi 16. sajandisse välja. Paljude riikide arhiivid juba avanevadki genealoogiahuvilistele. Geni.com on internetis loodud suhtlusvõrgustik, mis võimaldab oma lähimaid sugulasi kirja pannes leida sidemeid, mida päriselus leida ei suudakski. Nii võib ühe tagasihoidliku suguvõsauurija 8000 sugulasest saada ühtäkki 22 000, sest ühiseid juuri leides osutume seotuks paljude inimestega, keda endaga seostadagi ei oskaks. Nüüd, kui vähemalt osa Geni-programmist on tehtud ka eesti keeles kättesaadavaks, ei tohiks meid takistada isegi keelebarjäär.

Praegu on Geni kujunemas võrgustikuks, mis ühendab eestlasi kogu maailmas. Ilmselt igaüks meist leiab sugulasi Kanadast, USA-st, Austraaliast, päris kindlasti Venemaalt kuni Vladivostokini välja. Kui keegi leiab mustanahalise sugulase või lausa pooleldi jaapanlase, on see küll üsna värskendav kogemus. Ühised juured seovad ka nemad Eesti külge ja meil pole mingit põhjust neid tõrjuda – veri on ikkagi paksem kui vesi. Tõsi, enamik meist ei jõua kunagi sugupuu detailsema uurimiseni. Kuid alustada saab lihtsamast. Panna Genisse üles teadaolevad lähisugulased, soovitatavalt sünniaegadega. Tõe-näoliselt on mõni kaugem sugulane Genis juba käinud ja pannud kirja oma teadmised. Nii võib mõne meie kirja pandud sugulase nimekastikese nurka ilmuda märge, et selline inimene on juba kirjas mõnes olemasolevas puus.

Kui pole kahtlust, et tegemist on sama isikuga (daatumid, vanemate, vendade-õdede ja laste nimed klapivad), on soovitatav Genis olevad kordused ühendada. Koostöö tuleb alati kasuks. Kuid näiteks Jaan Tammede või Jüri Metsade puhul tasub ettevaatlik olla, sest kui on liiga palju samanimelisi isikuid, võime kogemata ühendada valed inimesed. Sel puhul kuuleb vahel pahameelt, mis võinuks olemata olla suurema tähelepanelikkuse ja faktide kontrollimise korral. Geni on avalik, kuid õnneks mitte liiga avalik. Teise inimese profiili nägemiseks peame saama temalt nõusoleku – see on Geni põhimõte. Kuid suhtlemine on muudetud peaaegu facebookilikult lihtsaks. Samal ajal ei soovita ma siiski Geni profiile Facebookiga siduda, sest muutub liiga tülikaks iga paranduse tarvis sinna eraldi teadet postitada. Geni seni suurim probleem on just see, et kui sa ise teavituste seadistusel linnukesi lahtritest maha ei võta, kipub Geni iga uuenduse kohta sulle meili saatma, muutudes parajaks tüütuseks. Kuid Geni võib kujuneda ka rahakuluks, sest teatud osa funktsioone käivitub raha eest ja see nõuab krediitkaardiga registreerumist.

Kõik ei taha kõike teada

Geni võib mõnes inimeses tekitada ebamugavust. Viimaste sajandite sündmused on loonud üksjagu paksu verd eestlaste vahel, kuigi talude päriseksostmise aegsed riiud on tänapäevaks ehk juba unustatud, kuid 1905. aasta tülid elavad edasi, nagu ka Vabadussõja, 1940. aastate ja võib-olla ka hilisemad lahkhelid inimeste vahel. Paraku jätab ka perekondade purunemine üha valusamaid jälgi – see probleem on olnud nähtav juba vähemalt 125 aastat. Kelle on isa maha jätnud, kelle ema uuesti mehele läinud. Üha enam naisi sünnitab lapsi meestele, kellest nad hiljem midagi kuulda ei taha. Eri sugulased arvavad teadvat lapse isana või emana erinevaid inimesi, vahel peetakse tegelikeks vanemateks hoopis kasuvanemaid. On inimesi, keda ei huvita sugulastega suhtlemine, kuid õnneks on neid üha vähem.

Õnneks pole ükski omandi- või poliitikatüli Eestis kunagi nii teravaks läinud, et leppimine osutuks lausa võimatuks. Põhjusi, miks peaksime sugulasi häbenema, on siiski tunduvalt vähem, kui me esialgu karta võime. Suguvõsa uurimine õpetab inimesi mõistma. Kui me pole kunagi vanemate sugulaste jutte kuulanud, ei tea me õigupoolest midagi enamat kui vaid meedias levivaid või koolis õpetatud ajalootõdesid. Kui avastad Genis kolades, et peaaegu kõik teatud aastakäikude noormehed sattusid Teises maailmasõjas ühte või teise sõjaväkke, sunnib see küll ettevaatusele siltide „fašist” või „tibla” kleepimisel. Kuid juured on huvitavad, sest ilmselt enamik meist võib kergesti leida oma seitse-kaheksa küla ja neli-viiskümmend talu, kus mõni esivanem on kunagi sündinud või üles kasvanud. Meil polegi enam üks kodu, vaid me võime tunda end koduselt juba palju rohkemates kohtades.

Mõnes talus elavad sugulased tänini, kuid mõni 300- või 500-aastane talu on 1948. või 1949. aastast varemeis, paljud talud on aga välja surnud alles viimasel 20 aastal. Õnneks on enamik neist tänapäevalgi leitavad, tuleb vaid auto võtta ja kohapeal uudistamas käia. Seni ongi Eestis liiga palju keskendutud mõisate ajaloo uurimisele, samal ajal rohtuvad ja lagunevad meie esivanemate kodud. Paljud meist ei oska talunimedega midagi peale hakata, küll üritatakse neid tülikate asjadena kõrvale jätta, küll perekonnanimede asemele kirjutada. Kuid perekonnanimede võtmine oli siiski 19. sajandi esimesel poolel toimunud teadlik valik ja seega peaksime oma perekonnanimedest rohkem lugu pidama. Kuna Geni paraku eesliiteid panna ei võimalda, on kõige mõistlikum lahendus kirjutada talunimi siiski eesnime ette, soovitatavalt sel kujul, nagu inimene ristiti.

Ajalugu on hõimlaste nägu

Kui sugupuus kaugemale liikuda, leiame kindlasti inimesi, kes on tuntud tänapäeval või on olnud kolhoosiesimeheks 1970-ndatel või jäänud hammasrataste vahele 1940-ndatel või seilanud meremehena maailma meredel 1930-ndatel või naasnud Venemaalt 1920-ndatel või mü-tanud maailmasõja rinnetel 1910-ndatel või olnud vallavanemaks juba tsaariajal. Ühel hetkel võtad ajalooraamatu sugupuu kõrvale, sest leiad mõne sugulase peaaegu iga ajaloo-sündmuse keskmest. Nii ongi suguvõsauurimine palju enamat kui vaid nimede ritta lükkamine. Kirikumeetrikad annavad vahel piisavalt teadmisi inimese elukäigu kohta. Näiteks üks minu esiisa sai vanemate kaotuse järel, 1720-ndatel mõisa tallipoisiks, seejärel kosis kõrtsmiku tütre ja sai Olustveres kõrtsmikuks, naise surma järel taandus aga mõisa karjameheks. Kõrtsist endast pole küll enam jälgegi, kuid vähemalt mäletatakse veel, kus see asus. Ajalooarhiivi Saaga-võrgustik, nagu ka riigiarhiivi fondid annavad meie sugulaste kohta palju lisainfot. Kuid paraku ükski dokument arhiivist ei korva kaotust, mis meid tabab, kui me õigel ajal oma eakamate sugulaste mälupilte kirja ei pane. Hiljem ei ole enam kedagi, kes suudaks fotodel olevaid sugulasi ära tunda.

Geni liidab inimesi 2007. aastast

•• Genile on küll osaks saanud hulk probleeme, nagu paljudele internetipõhistele koostöötasanditele, mis alati koormusele vastu ei pane. Programmina on ta võrgus olnud 2007. aastast alates, selle arendamisse on investeeritud enam kui kümme miljonit dollarit. Geni on teinud ka uuendusi just inimeste privaatsust ja eri riikide seadusi silmas pidades, kaotamata samas oma rolli inimeste ühendajana üle maailma.

•• Algselt USA turule mõeldud võrgustik on muutunud rahvusvaheliseks ja tõlgitud juba paarikümnesse keelde. Geni pole küll alati kõige paindlikum. Näiteks ei võimalda ta ühtlustada kalendrivahetuse segadust (Eestis 1918. aastal) ning sel ajal elanud inimeste sünnipäevades võib kergesti ilmneda 12- või 13-päevane lahkheli. Ka sünni- või surmakoha kirjapanek, mis poolautomaatselt kaardiga seostatakse, ei vasta haldusjaotusele kõne-alusel ajal. Kuid võib oletada, et kunagi leitakse lahendus ka sellele.

•• Küll pole Geni suutnud konkurente täielikult välja süüa, mistõttu mõned suguvõsauurijad on pannudki oma sugupuid üles mitmesse võrku. Kuid Geni on ennekõike koostööfoorum. Juba üles pandud sugupuud vajavad pidevalt teiste puudega ühendamist ja nii ilmneb vastuolusid, mis vajavad üle kontrollimist. Seetõttu on soovitatav hoida oma uurimistulemused tagavaraks ka koduses arvutis.

Vormistage Eesti Päevalehe soodushinnaga püsimaksetellimus ning nautige Eesti kvaliteetseimat ajakirjandust oma postkastis vaid 30 sendi eest päevas! Vaata siit

Jäta kommentaar
või kommenteeri anonüümselt
Postitades kommentaari nõustud reeglitega
Loe kommentaare Loe kommentaare