Geograaf: raudtee suurem kasutuselevõtt nõuab olulisi ümberkorraldusi reisijateveos tervikuna

Inimgeograaf Garri Raagmaa leiab, et Eestis on raudteede arendamisel kiiruste kasvatamine, ühenduste tihendamine Peterburi ja Baltimaade suunal ning reisijate mahu reaalne jälgimine kõige olulisemad punktid.

Rongiliikluse peamised eelised võrreldes auto-bussiga on kiirus ja ohutus. Kui Eestis saavutatakse kiirus 160 km/h või kunagi ehk isegi 220 nagu Soomes-Rootsis, siis tähendab see veidi üle, või vähem kui tunniga Tartust Ülemistesse jõudmist. See toob kogu Lõuna-Eesti Tallinnale - meie suurimale turule, liiklussõlmele ja teeninduskeskusele - lähemale ning suurendab riigi konkurentsivõimet. Kui suudetaks tagada ka piisav sagedus, siis tähendab see inimestele rongi eelistamist bussile, sest võimaldab lisaks eeltoodule paremini ka kirjatööd teha.
Küll on siin ohuks aga trandiiitkaubavedude mahu langus, mis võib muuta raudtee käigushoidmise ainult reisijateveoks liiga kalliks.

Euroopas konkureerivad kuni 1000 km vahemaade puhul kiirrongid lennukitega, aga seal on kiirused suuremad, ulatudes TGV puhul üle 300 km/h, kuid eeldavad ka eraldi ehitatud raudteid. Sellest tasemest ei tasu Eestis unistada. Rongiliikluse arendamise teed on juba tükk aega tagasi läinud ka Soome-Rootsi, millised on üsna sama hõredad ja talviti sama hullude liiklusoludega kui Eestigi.

Meil vajaks kindlasti kiiruste kasvatamist ja tihendamist Tallinn-Peterburi ja Tartu suund. Omakorda on meil vaja Rail Balticat, tagamaks ühendusi Euroopa majanduslike tuumaladega.

Lisaks vähendaks linnalähine rööbastransport koormust Tallinna tänavatel. Siin tuleb aga säilitada kaine mõistus ja jälgida reaalseid reisijate mahtusid. Näiteks on Haapsalu raudtee taastamise lobisitid ilmselt liiga optimistlikud.

Seega, rongiliikluse arendamine peaks oluliselt vähendama ruumilisi vahemaid ja vähendama maanteede koormust, võimaldades nende laiendamise arvelt olulisel määral kokku hoida.

Samas eeldab raudtee suurem kasutuselevõtt olulisi ümberkorraldusi reisijateveos tervikuna, see tähendab suure osa reisijate suunamist bussidelt-autodelt rongidele, "pargi ja sõida" skeemi laiendamist jms. Esimeses etapis ei peaks piletihindu tõstma. Ka ei pruugi bussifirmadele need muutused ilmsetel põhjustel meeldida, mistõttu tukeks MKMil leida neile positiivsed lahendused.

Garri Raagmaa on Tartu Ülikoolis Ökoloogia- ja Maateaduste instituudis Geograafia osakonna dotsent.