Giles Merritt: Euroopa Liit vedas inimesi alt
•• Millised on eelseisvatel Euroopa Parlamendi valimistel üle Euroopa olulised teemad?
Julgeolek seda kindlasti ei ole. Vaadates, mis maailmas toimub, on selge, et neil valimistel saab otsustavaks majandus.
•• Kas see ei too populismiohtu? Tegelikkuses on europarlamendi võim majandusasjade kujundamisel suhteliselt piiratud.
Ma ei usu, et asi on populismis, pigem populaarsuses. Inimeste jaoks ei olegi küsimus selles, kas Euroopa Parlamendil on võimu mingeid probleeme lahendada, vaid selles, kas ja mil viisil
Euroopa Liidu nõukogu ja teised Euroopa institutsioonid on majanduskriisi ohjeldamisel tegutsenud. Valimistel ei näidata oma suhtumist Euroopa Parlamenti, vaid see on baromeeter, mida inimesed üldiselt Euroopast arvavad.
•• Kas Tšehhi üle kivide-kändude käinud eesistumine Euroopa Liidus ei tee karuteenet kõigile uutele EL-i liikmesriikidele?
Tšehhi eesistumine ei jäta uutest EL-i liikmesriikidest head muljet. See ei jäta head muljet EL-i väikestest liikmesriikidest. Küll tugevdab see argumenti, et pärast Lissaboni lepingu vastuvõtmist peaks liidul olema alaline eesistuja.
Inimesed siiski teavad, et Tšehhi valitsusel on praegu eriti keeruline olukord ja ei ole eriti loogiline üldistada seda kõigile uutele liikmesriikidele. Juba ette oli teada, et euroskeptiline president ja ebakindel koalitsioon teevad Tšehhi eesistumise keeruliseks. Sloveenia esimese uuest liikmesriigist eesistujana oli efektiivne, see aeg oli sündmustevaene.
Kuid laiem probleem on hoopis selles, kuidas inimesed näevad EL-i ja selle liikmesust. Esiteks on uued liikmesriigid muutumas EL-is vähem entusiastlikuks. Teiseks on EL sellise kohtemise ära teeninud.
EL ei ole poliitikategemisel peaosa mänginud isegi pärast finantskriisi ilmseid märke. EL ei ole sellele ei kiiresti ega ka kindlalt vastanud.
See ei ole vaid poliitilise eliidi arusaam, nii tunnevad paljud valijad. Kogu Euroopale söödetakse propagandadieeti Euroopa stabiilsusest, ühisturust, ühest kesksest poliitilisest mehhanismist. Tegelikult ei ole Euroopa hakkama saanud. Ma ei arvagi, et Brüsselil on või peaks olema võlurikepp maailmamajanduse jaluleseadmiseks. Kuid ajal, kui valijad ja kodanikud nägid, kuidas rahanduskriisist sai majanduskriis, mis toob endaga kaasa ka sotsiaalse kriisi, ei tehtud midagi. Avalikkusele korrutati, et EL on võimekas, samal ajal probleemid kasvasid.
See on kaasa toonud vähese entusiasmi ja ma kardan, et keskmine valimistel osalemine võib tulla 30% kanti. Proportsionaalse esindatuse puhul tähendab see avatud ust seni äärealadel seisnud äärmuslikele parteidele, mis omakorda tapaks mõtestatud ja sidusa debati euroliidus.
Parem- ja vasakpoolel on tsentristlikud parteid õppinud Euroopas mõistlikku arutelu pidama, kuid mõlema poole äärmuslaste lisandumine muudaks selle kaheldavaks. See on tõsi nii suurte kui ka väikeste liikmesriikide puhul.
•• Kas kõik see ei too parteidele kiusatust anda valimistel valelubadusi?
Ma ei usu, et konservatiivid ja tsentristid annaks ekstravagantseid lubadusi. See oht, ka populism, varitseb meid ennekõike poliitika äärealadel. Jõulised aktiivsed parteid on loomulikult sellisel positsioonil. Nad saavad anda naeruväärseid lubadusi, sest ei ole võimalustki, et nad peavad neid täitma.
Kuid ma olen mures, milline mai Euroopas tuleb. Ekstravagantsemad lubadused loovad üldiselt plahvatusohtliku atmosfääri, isegi kui suured parteid ei lähe sellega eriti kaasa. Selles majanduskliimas suureneb ka euroskeptitsism, sest inimesed tunnevad, et Euroopa ei too tulemusi.
•• Kas see kokku ei tähenda, et valijatel ongi Euroopast täiesti ükskõik? Mida oleks Brüssel saanud teisiti teha?
On paratamatu, et riikide poliitikud vastavad riigisisestele pingetele ja räägivad riigisisestes terminites. Kuid Euroopa Komisjon tegi liiga hilja ja liiga vähe majanduskriisi mõju vähendamiseks
eurooplastele. Euroopa magas oma võimaluse maha. Kriisi mastaap andis võimaluse näidata, et Euroopa on oluline, kuid seda ei nähtud ega kasutatud. Barroso (Euroopa Komisjoni president José Manuel Barroso – toim) oli lihtsalt vait. Peideti end Euroopa Komisjoni võimupiiride taha.
Euroopal on tegelikkuses kõva hääl. Kui kriis ja finantssüsteemi kokkukukkumine mullu septembris-oktoobris algas, oleks Barroso pidanud avalikku arvamust Euroopa ümber koondama. Euroopa oleks saanud poliitikategemises keskne olla. Kuid EL andis selle rolli Nicolas Sarkozyle. Ning Prantsuse president kasutas seda hoopis G20 ülemaailmse lahenduse leidmiseks.
Sarkozy võttis endale liidri rolli, Brüssel ei püsinud sellel tasemel. Prantsuse riigipea näitas, et ta on palju otsusekindlam kui Euroopa Komisjoni president, kes on end rohkem vahemehe rolli taandanud.
Barroso magas maha võimaluse näidata, et eurolõimumine ei ole vaid komplekt keerulisi reegleid, see on võimas vahend.
Euroopa Liit vedas inimesi alt.
•• Maailm tundub tagasi minevat protektsionismi. Kuigi EL seisis G20 kohtumisel selle vastu, näeme järjest selgemalt hiilivat protektsionismi – kas või mõnede brittide retoorikas hoida Briti töökohad Suurbritannias.
Euroopal on võim kaitsta ühisturgu ja reegleid, mis tagavad ausa konkurentsi. Kuid me näeme, et riikide valitsused asuvad oma peamisi tööstusharusid kaitsma ja autotööstuses toimuv valgub ka teistesse tööstusharudesse.
Euroopa Komisjon peab vaatama ajaloos vaid 30 aastat tagasi ja nägema, mis juhtus terasetööstuses ja laevaehituses, mis tollal pakkus tööd miljonitele. Siis palju väiksem Euroopa Liit suutis aidata valitsustel töökohtade kaotust pehmendada. Ka nüüd peavad liikmesriigid kokku leppima, et töökohtade kaotus, mis paratamatult juhtub, tuleb ühiselt hajutada. Autotööstuses tähendab see, et ei tohi jääda ootama riikide valitsuste plaane, vaid Brüssel peab looma plaani, kuidas jagada raskusi üksteisega konkureerimata.
•• Mis meid paranemiseni viib?
Peame ennekõike hoiduma halvast poliitikast. Suur müüt on, et suure surutise põhjustas Wall Streeti kokkukukkumine. See ei ole õige. Põhjuseks oli halb poliitika, Ameerika karm protektsionism.
Peame iga hinna eest vältima kaevikutesse taandumist. G20 tõi väiksed muudatused. Ettevõtetele on vaja näiteks ekspordigarantiisid.
Avalikkust ei tohi hirmutada, see viib protektsionismi. Maailma kaubandusorganisatsioon peab hukka mõistma iga uue algatuse, mis rahvusvahelist kaubandust moonutab. On silmakirjalik, et 17-l kahekümnest G20 riigist on mõni protektsionistlik meede kasutusel.
•• Kuid samal ajal näeme, et isegi kui EL-is kokku lepitakse, siis tegelikkuses teevad riigid kodus ikkagi, mida tahavad. Näiteks räägitakse ühisest energiapoliitikast, kuid Ungari müüs äsja venelastele MOL-i ja torujuhtmete küsimuses kisub igaüks oma poole.
Arvan, et minu vaadet Venemaale ei kipu Baltimaad jagama. Lääne-Euroopa sai, mis tahtis. Venemaad koheldi pärast Nõukogude Liidu lagunemist põlgusega. Nüüd makstakse selle eest, Venemaa ei ole koostööaldis.
Berliini müüri langemisest on möödas 20 aastat, kuid Euroopa Liidul ei ole ikka ühtset Venemaa-poliitikat. Peame end sundima arutama, kuidas me Venemaad näeme, miks on kaubandussuhted nii keerulised, miks Venemaa ettekujutus turu struktureerimisest meile veider tundub.
Me ei ole Venemaad kaasanud. Ühelt poolt on lääs näidanud oma triumfi: me võitsime. Teisalt on Nõukogude satelliidid saanud EL-i liikmeteks. Euroopa poliitika on haavatav, sest meil on liikmesriigid, kellel on suhetes Venemaaga oma pagas. Nii ei leia me hädavajalikku ühist Venemaa-poliitikat.
Energiahindade ebastabiilsus viimasel üheksal kuul on Venemaale näidanud, et energiarelv on tegelikult kahe teraga mõõk. Ka torujuhtmetega Venemaa ja Euroopa üksteise külge sidumine teeb mõlemad pooled haavatavaks.
Me oleme ja jääme Venemaa naabriks ja kellegi huvides ei ole ebastabiilne oligarhide juhitud Venemaa. Ka Euroopa Liidu huvides on stabiilne ja jõukas Venemaa. Halbade suhete peale ei saa ühist tulevikku ehitada.
•• Kas arvate, et see projekt, milles europarlamendi Balti liikmed on enam-vähem üksmeelel – kommunismi kuritegude hukkamõistmine –, tegelikult halvendab meie tulevikuväljavaateid?
Vaatan kohutava ärevusega sellist ajaloolist arveteõiendamist. Hirmsa 20. sajandi vigasid ja
valestitegemisi ei tohi taas ellu äratada, et veelgi halvemini 21. sajandi probleemidega hakkama saada. Meil on niigi piisavalt probleeme, minevikus sobramine ei vii edasi.
Mõjuka mõttekoja juht
Giles Merritt
•• on Brüsselis asuva mõttekoja Friends of Europe (Euroopa Sõbrad) asutaja ja peasekretär. Mõttekoda keskendub Euroopa Liidu poliitikate analüüsile.
•• Merritt on ka kolm korda aastas ilmuva poliitikaajakirja Europe’s World toimetaja. Tema ajakirjanikukarjäär sai alguse 1968. aastal Financial Timesis. Alates 1972. aastast oli ta Financial Timesi korrespondent järjestikku Pariisis, Dublinis, Belfastis ja Brüsselis.
•• Pärast lahkumist Financial Timesist 1983. aastal on ta kirjutanud kolumne International Herald Tribune’ile.
