GILJOTIINITÜDRUK TUSSAUD Marat´surmastseen vannis hirmutab nõnda, et alatihti tuleb selle ees minestanuid turgutada (STIIL)
Kohtumine Marat’ga
Missugune oli noor Marie Grosholtz, kes väikese tüdrukuna saabus koos emaga oma sünnikohast Strasbourg ’ist onu Curtiuse juurde? Me ei tea seda täpselt, sest Marie, kes jäädvustas paljusid teisi – nii oma aja kuulsusi kui ka vähem kuulsaid inimesi, tegi esimese kipsjäljendi oma näost alles raugaeas.
1761. aastal sündinud naise elukäik on köitnud paljusid, sealhulgas taani kirjanikku Dorrit Willumseni, kelle romaan“Marie” ilmus 1983. aastal. Raamatut on tõlgitud mitmetesse keeltesse ja nüüd ilmus teos ka eesti keeles kirjastuse Eesti Raamat vahendusel. Willumseni vaade Tussaud’ elule on tunnetuslik, ta on hea õhustikulooja, ent teatmeteostes antud faktidest kuulsa vahakujude modelleerija elu kohta vaatab ta mõnikord mööda. Autor asub madam Tussaud’ positsioonile, on tema isikusse ja aega sisse elanud ning mina-vormis kirjutatud teos mõjub usutavalt. Raamatut tunnustati Taanis kohe pärast ilmumist kriitikute auhinnaga ja ka kaubastajad andsid teosele Kuldse Loorberi.
Oma lapsepõlve veetis Marie meedikust onu Curtiuse juures, kus tema ema oli majapidajanna. Et onu tegeles vahakujude valmistamisega, siis olid need väikese tüdruku elu lahutamatuks osaks. Curtiuse juures käisid koos tolleaegsed tuntud tegelased.
“Vorstide ja suitsusingi kapist tuli vastikut mädahaisu. Seal sees poles tuli. Tõmbasin ukse lahti ja jooksin peaaegu pikali ühe väiksekasvulise kärnas mehe, kellel oli ees raamatuvirn ja steariinküünal. Singid oli ema õnneks mujale pannud. Hakkasin karjuma. Ja ta pani välkkiirelt käe mulle suule. Kui ta poleks olnud nii ebaisuäratav, oleksin teda hammustanud.”
Nii kirjeldab Willumsen Marie ’kohtumist Marat’ga. Revolutsionäär elas mõnda aega singikapis, sest oli sunnitud end varjama. Aastaid hiljem võttis Marie äsja tapetud Marat’näolt surimaski ning läks vanglasse, et teha jäljend ka tema mõrvari Charlotte Corday näost. Marat’ surmastseen vannis hirmutab tulevikus Curtiuse vahakujude väljapanekute külastajaid nõnda, et alatihti tuleb selle ees minestanuid turgutada.
Surimask kuningalt
Pariisis organiseeris Curtius kaks muuseumi ehk panoptikumi ning hirmutoa. Kõige selle juures oli tal vaja abilist ning juba 17aastaselt oli Marie vilunud vahakujude voolija. 1780. aastal kutsuti Marie Versailles’ sse kuninglikku perekonda, kus temast sai Louis XVI ja tema õe Elizabethi nõuandja kunstiküsimustes. Sel perioodil modelleeris ta vahakujude grupi “Kuninglik perekond lõunastamas”, mis kujutab Tema Majesteeti Louis XVI, kuninganna Marie-Antonette’i ja nende kaht last.
Paraku purustas idülli Suur Prantsuse revolutsioon 1789. aastal ja Mariel tuli kuningalt ja kuningannalt hoopiski surimaske võtta.
Kui onu Curtius suri (ühtedel andmetel sai temalegi giljotiin saatuslikuks), jäid vara ja vahakujud Mariele. Kuningavõimule lojaalseks jäänud Marie sattus vanglasse, kuid ei lasknud sealgi käsi rüppe, vaid tegeles oma saatusekaaslaste jäädvustamisega. Üks tema kongikaaslasi oli Joséphine de Beauharnais, Napoleoni tulevane abikaasa, kellega naine sõbrunes. Joséphine’i kaudu avanes Mariel võimalus ka Napoleoni modelleerimiseks ning paar oli hiljem tema väljapaneku üks suurimaid tõmbenumbreid.
Vanglast vabanedes tuli Mariel oma eluga üksi hakkama saada. Willumseni käsitluses on Marie tugev ja otsusekindel naine, kes üksi jäädes võttis endale peaaegu esimese ettejuhtuva enamvähem meeldiva mehe – ja selleks osutus härra Tussaud. Valik ei olnud võibolla kõige õnnestunum, sest Marie arvestused ei osutunud õigeks. Ta ei leidnud mehes endale toetajat äriasjade ajamisel, nagu lootis, pigem paistis too silma laiskuse ja pillamissooviga. Ometigi sündis abielust kaks poega ning end töösse uputanud Marie sai tunda väikekodanliku elu mõnusaid külgi.
Kogu mandri-Euroopa oli sõdadest ja revolutsioonist segamini pööratud, inimestel polnud võimalust vahakujusid vaatamas käia. Nõnda reisiski Marie kujudega Londonisse ja see oli tema saatuse pöördepunkt. Ta ei läinud enam kunagi Prantsusmaale tagasi.
Willumsen kirjutab, et ta jättis noorema poja mehe juurde, kuid teistel andmetel võttis naine mõlemad lapsed kaasa. Nii või teisiti, Marie’d saatis edu. Pärast pikka ringirändamist mööda Inglismaad ostis ta end röövelliku partneri Philipstali käest vabaks ja jäi 1833. aastal Londonis Strand Streetil asuvas majas oma vahakujudega paikseks. Muuseum kais veel korra Baker Streetilt läbi, enne kui aastal 1884 oma praegusesse asukohta Marylebone Road ’il püsima jäi.
Võõras valu köidab
“Surimaskide juurest kostab ikka väikseid hirmukiljatusi ja karjeid, ning kahvatud elegantsed daamid võtavad välja nuusktubaka, nuusksoola ja kompvekid, et end kosutada. Ja nad sosistavad, et see on liig ja et nad peavad minema välja värsket õhku hingama. Aga keegi neist ei lähe välja värske õhu kätte, nad astuvad üha lähemale nendele peadele, mida nad enda sõnutsi ei või vaadata.”
See tsitaat Willumseni raamatust iseloomustab üsna hästi toda ärritavat kõdi, mida tekitavad inimeses hirm ja õudus – kui need ei puuduta teda liiga lähedalt. Võõra valu ja piina vaatamises leidub mingisugune vastupandamatu magnet, millele inimesed ei suuda vastu panna. Madam Tussaud oli läbinägelik ja tark ärinaine, kes kasutas Suurt Prantsuse revolutsiooni ja selle tegelasi oma huvides. Kuulsused tõstis ta pjedestaalile ja kui nende sära tuhmus, viidi nad varjulisematesse nurkadesse.
Nii tehakse Tussaud’muuseumis siiani. Uued vahakujud tulevad ja vanad viiakse riiulitele tolmuma. Neid aga, kes parajasti päevakorral, sätitakse üha ilusamaks, et publiku tähelepanu võimalikult palju köita.
Madam Tussaud suri 1850. aastal, olles 88aastane. Tema äri viisid edasi pojad, siis nende pojad ja nii edasi kuni pojapojapojapojapoeg Bernard Tussaud’ surmani 1967. aastal.
Tänapäeval kuulub madam Tussaud’ muuseum Inglismaal viie kõige suurema külastatavusega atraktsiooni hulka. Aastas käib Marylebone Road’il vahakujusid vaatamas 2,7 miljonit inimest.
Annika Koppel
foto: Bulls
