Goody-goody
"Ah, ajakirjanik või? Ärge seekord meist jama kirjutage!" ütleb vanasse kinosaali rajatud Melbourne'i Eesti maja ees suitsu tegev päikesest punase näoga naine.
"Ee, Krister on ju väga hea kirjutaja..." proovin ma vahele öelda, ent seda mul eriti teha ei lasta.
"Mis hea, mina ei tea, kas ta töötab sellises ajalehes või, aga ta kirjutas loo lõppu ka oma arvamust, mida talle keegi ei rääkinud," leidis naine ja on seisukohal, et ajakirjanduses tuleb enda arvamus ja faktid kindlalt lahus hoida, sest muidu on uudis kollane.
Ju siis, ei aita ka väide, et ajas on muutunud antud käsitlus vabamaks, sest ajakirjanike peale ollakse ikka pahased, sest käis ju siin veel see Ken oma kaameraga.
"Tema tegi siin ju tsirkust," naerab üks noormees. "Otsis välja ühed kõige ekstreemsemad backpackerid ja siis näitas, et kui raske siin on."
Tundub üldse, et tegelikult mõjuks siinsetele vanematele eestlastele praegune Eesti elu juuksekarvu turri ajavana. Ja seda mitte ainult lehti vaadates, kus tõesti, lood erinevad vanas ja klassikalisest fakt-fakt-fakt uudisest. Võtame kasvõi kohalike nädalalehe Meie Kodu. Esikaanel jõulutervitus pealkirjaga "Maa peal rahu ja inimestest hea meel..." ja seejärel alumises servas teade Sydney Eesti seltsi kodumaja remondist, kus ei peeta väheks kõikide värvimistalgute osalejate nimed ja kõik muud olulised faktid. Seejärel ülevaade-järjejutt ning siis pressiteated kodus toimunust, kus saavad sõna nii presidendi kantselei, välisministeerium, aga ka iPadi-versiooniga kekutav Eesti Ekspress (mis pidi siis kole kollane leht olema). Seejärel suur lehekülg jõulutervitusi, vana lugu aastast 1949, surmakuulutused, lühiteated ja kõik. Leht, mis ajaks staarminister Langi ilmselt õnnest kihevile ja viimase ajakirjanduse staarkoondatu Kooritsa veel vihasemaks, kui ta töötukassa järjekorras trügides oli.
Aga kohalike eestlaste huvitegevus toetub vähemalt Melbourne's ikkagi vanemate inimeste peale, kes tunnistavad küll, et noori on väga tore näha, kuid ega need noored väga nendega kokkupuudet ei otsi. Ka kodumaa on jäänud neist kaugele ja vanemad olijad tunnistavad juba ausalt, et ega nad Eestisse enam ei tulegi. Ja miks tullagi? Minule öömaja pakkuv 89-aastane August Sirkel ütleb vähemalt kaks korda päeva jooksul, et tema mõned aastad tagasi Eestis maha müüdud kodutalu kadumine on temale kui puss südames ja peale selle on ka kõik sugulased-tuttavad ju ammu surnud. "Näe, milline tee on tehtud! Kas Eestis ka selliseid teid on?" küsib ta pinnasesse rajatud kuue-realise kiirtee peal sõites. (Seejuures sõidab 89-aastane vanahärra autoga julgemalt, kui näiteks minu ligemale poole noorem ema). "Kuhu nad küll kõik selle mulla panid, mis siit välja kaevati."
Üritan vastata, et Lasnamäel on Laagna kanal sarnane ja suisa paekivisse raiutud, kuid sellest vanahärra päris aru ei saa, sest tema lahkumise ajal polnud Lasnamäed veel olemaski. "Goody, goody," ütleb 1943. aastal Soome kaudu Eestist lahkunud ja mitte kunagi enam tagasi tulnud August ja manööverdab uljalt enda 2000. aasta Honda Accordiga. "See auto sai preemia ka ja väga hea auto on."
Umbes samal ajal lahkunud Glory Toom on aga kodumaal käinud ja seda koguni kuus korda, kuid viimati 2002. aastal ja ka tema ei kavatse enam tagasi tulla. "Kõik tuttavad ja sugulased on siit ilmast lahkunud ja nooremad tahavad ikka ühest kohast teise joosta ja ega neil enam vanadele inimestele aega pole," jutustab Glory, kuid tunneb samal ajal muret viimaste aastate jooksul sisse rännanud moslemite või islamite pärast, nagu ta ise ütleb. "Neil on ju seal koraanis kirjas, et kui nad tapavad ühe uskmatu, siis saavad nad paradiisi 40 neitsi juurde. Mina ei saa aru, et kuidas valitsus neid nii palju siia lubab, et kas neil on nii suured pered, mida siia tulnud järjest meile toovad?"
Ütlen, et ega vist nii hull ka nendega pole, kuid vanaproua tunneb ikka muret. "Nad ju tahavad, et kõik oleksid need moslemid või islamid," ütleb ta.
Ometi ei maksa karta, et vanema põlvkonna kadumisega ka Austraalias vähemalt Eesti majad kaduma hakkavad, kuna Melbourne's asuvas majas saabub minu juurde kolleeg Andrus Kivirähk õllepudel näpus ja nägu tumepruun. Tema oli jõudnud juba käia Sydneys ja seal pidada noored väga aktiivsed olema.
Andruse stsenaariumile tehtud lavastuse Orav ja Meri publiku seas oli aga vähemalt Melbourne'i poolesajapealises publikus eelkõige vanemad inimesed, kelle Austraalias viibitud aega võib valdavalt näidata juba kahekordse numbriga. Seejuures pakkus Ivan Orava ja Lennart Meri mürgeldused nalja ka kõige vanematele külalistele. "See vanamees mängis ikka väga hästi," hindab August Andrus Vaariku lavaesitust.
Üritan selgitada, et ega tegelikult Vaarik mingi vanamees polegi, umbes 50-aastat vana. "Jah, hästi mängis see vanamees, goody-goody," muheleb August autoroolis. "Ma sain DVD ka etendusest, kodus vaatame veelkord."
P.S. Kui ma siin eespool kiitlesin, et küll oli hea piiril valge inimene olla, siis näiteks Andrus Vaarikul nii hästi ei läinud. Andrus Kivirähk rääkis nimelt, et Vaarik olla piiril trahvi saanud. "Küsiti, et kas sul veel peale šokolaadi midagi on. Andrus ütles, et ei ole, aga tal oli kilukarp," rääkis Kivirähk.