Graatsiad lumes
Ei, sellele vaidleksid vist paljud vastu, sest vahel satub metsa ka ilusaid naisi. Näiteks kui ma oma abikaasaga loodusretkele lähen… Khm, vabandust, nüüd kaldusin teemast natuke kõrvale...
Olend on seega liiga laia tähendusega sõna. Tegelikult tahtsin väita, et metskits on kõige graatsilisem loom. Vaat sellele arvatavasti vastuvaidlejaid ei leiaks. Aga kui öelda, et ka inimene on loom... Siis ilmselt jääksimegi aiast ja aiaaugust rääkima. Oleks tulnud teisiti sõnastada. Aga siis poleks hakanud mõte liikuma, eks?
Metskits oli esimene loom, kellele ma pikemalt oma fotograafilist aega pühendasin ja pühendan siiani. Temast lihtsalt pole võimalik mööda vaadata. Metskitse olemus tõmbab ligi ja tekitab omalaadse sõltuvuse. Alati, kui neid näen, kasvõi siis, kui mul on hoopis teised plaanid, panevad nad mind seisatama ja oma tegemistesse süvenema. Nõtked ja siresäärsed loomad saavad igasugusel maastikul ideaalselt hakkama. Välja arvatud… Muidugi peab eksisteerima mõni erand, sest selleta poleks ju reeglit.
Metskitsede puhul on ideaalselt hakkamasaamise erand talv. Just selline talv, mille puudumise üle ma neil veergudel mitu korda halanud olen. Säärast talve graatsilised metskitsed ei soovi. Näiteks meie lumerohked 2010. ja 2011. aasta talved vähendasid kitsepopulatsiooni tohutult. Nüüdseks on nad jälle kosunud ja kindlasti jätkab arvukus suurenemist (vihje möödunud ja tänavusele talvele).
Graatsiliste metskitsede talvised toimetused hakkasid mind huvitama, sest nagu inimeste puhulgi, tuleb tõeline loomus esile ikka keerulises olukorras.
