Gustav Ernesaksa traagiline lugu: millise isikliku valuga sündis laul, mis ühendab tervet Eestit?
Laulupeotraditsioon on eestlaste kollektiivses mälus kui midagi helget ja laitmatut, kuid Nõukogude aja viimase, 1985. aasta laulupeo audiovisuaalset materjali vaadates tekib teine pilt: punased lipud, Lenin, vene keel ja kummaline repertuaar.
Ent rahvuslikult helged hetked olid ka selles 1985. aasta laulupeos kahtlemata olemas, ainuüksi selle pärast, et peo lõpulaul oli Gustav Ernesaksa „Mu isamaa on minu arm”. Teos, mille mütoloogiline tagapõhi ja tähendus omavad jäävat väärtust ilmselt ka nüüd, kui see laul taas laulukaare all kõlab.
Oli põhjust karta
Oma vanaisa loomingu üle pikemalt järele mõelnud pianist Mart Ernesaks rääkis dokfilmi „Laulutaadi hümnid” tarbeks antud intervjuus oma tähelepanekutest tähteose kohta. Ta juhtis tähelepanu sellele, et oma ainese poolest traagilise kõlaga Lydia Koidula luuletusele tegi Gustav Ernesaks mažoorse kõlaga viisi. See on huvitav vastuolu: rõõmsakõlaliste nootide abil jutustavad lauljad, kuidas nad „peaksid sada surma” isamaa pärast surema. Heledahäälse tõusuga jutustatakse isamaa rüppe unele heitmisest. Isamaa pärast suremine pole kurb, vaid ülev.
Võiks öelda, et Ernesaksa kuulsaim teos on sangarliku sõnumiga. Ja ometi pole selle looja mingi sangar, sellest räägib kuulekus Nõukogude võimule. Kommunistlikkusse parteisse laulutaat ei astunud, kuid kõik muud vigurid, mis bolševikud talle ette panid, tegi ta enamasti läbi. Kirjutas mitu laulu Stalinile ja Leninile. Ernesaks kartis ja tal oligi põhjust karta.
1947. aastal, Nikolai Karotamme rahvuskommunismi ajal toimunud XII üldlaulupeol, kus kanti „Mu isamaa…” esimest korda ette laulupeol, lõikas loorbereid Ernesaks Eesti riikliku akadeemilise meeskooriga (RAM). Ernesaks ei olnud siis veel koorilaulukultuuri suurkuju, kuid peagi alanud repressioonide laine tabas ka tollaseid laulupeo üldjuhte – Tuudur Vettik, Alfred Karindi ja Riho Päts saadeti Gulagi.
Gustav Ernesaks pääses napilt vangilaagrist. Tema kohta avatud toimiku olemasolu lubab oletada, et öiseid ülekuulamisi ja karme manitsusi tuli temalgi sel ajal taluda. 1955. aastal tegi ta juba üldjuhina täiesti nõukogudeliku üldlaulupeo. See ei seganud ettevaatlikul inimesel olude pehmenedes rahvusliku sõnumiga koorilaulu laulupidude kavadesse jälle tagasi tõsta.
Võib öelda, et Ernesaksa isikus peegeldub meie laulupidude ja ka Eesti NSV elu ja ajastu sisu. Tegu oli vabas Eesti Vabariigis sirgunud inimesega, kes oli mõõdukas, ent veendunud rahvuslane, kellesse Pätsi aeg istutas kompromissivalmiduse, mis Nõukogude korra tingimustes edasi arenes. Ent ka rahvuslus ei kadunud kuhugi ja niipea kui võimalik, leidis eestluse vaim endale teed RAM-i toekas hääles või laulupidude kavadesse pääsenud rahvuslikus kooriloomingus.
Üks eriline laul
Ernesaks ei ole ühe laulu helilooja ja ükski üldlaulupidu ei möödu mitme tema lauluta. Selles, et ta ooperid tendentslike libretode nahka läksid, polnud helilooja otseselt süüdi. Ernesaksa ooperite muusika elujõudu näitab kasvõi see, et meie ooperigaladesse on sealt ka praegu üht-teist võtta ja tihti võetaksegi.
Ja ometi on üks laul eriline. Olgu siin kõrvalepõikena öeldud, et see eriline laul Ernesaksa rikkaks ei teinud. Nõukogude ajal tõi talle jõukust hoopis tema kirjutatud Eesti Nõukogude Sotsialistliku Vabariigi hümn „Jää kestma, Kalevite kange rahvas…”, millega algas Eesti Raadio saatepäev. Eriline on muidugi „Mu isamaa on minu arm” ja see on koht, kus põimuvad saatused, sealhulgas ka Gustav Ernesaksa saatus. Selle laulu „sadat surma” ta otseselt ei kogenud, kuid elas üle siiski rohkem, kui tavalises elus on võimalik. Ernesaksa silmad nägid laevasõitu miine täis Soome lahel, kus laevu ründasid ka lennukid. Ta nägi surma tööpataljonis ja Jaroslavli suurpommitamist. See viis helilooja vaimsest tasakaalust välja ja kui tollased Eesti NSV juhid poleks andnud korraldust ta eest hoolitseda, poleks ta neis viletsates tagalaoludes vist pääsenud.
„Mu isamaa on minu arm” on teos, kus kohtusid looja musikaalsus ja valus isiklik kogemus, sulandudes rahva saatust väljendavateks muusikakujunditeks. Teos räägib ajast, kus ta sündis, aga mitte ainult. Tema esitamises peegeldub ka tänapäev, sest esitajad loovad alati uue tõlgenduse, kus sees esitajate endi elu- ja muusikakogemus. Kuidas kõlab Ernesaksa leiutatud eestluse valus rõõm sel korral?
Et paat ümber ei läheks
Nõukogude aja laulupeod olid punased, ent seal oli olemas pingutus teha nii palju, kui sai, eesti koorilaulu. Ja mis kõige tähtsam, oli võrgustik, mille kaudu rahvas ise organiseerus, et tulla laulukaare alla.
Ka laulva revolutsiooni ajal ilmutas rahvas suurt iseorganiseerumisoskust. Ernesaks suhtus laulvasse revolutsiooni omase ettevaatlikkusega. RAM-i kooris direktoriametit pidanud Vello Mäeots teab sellest ajast meenutada, et Ernesaks elas tollal tormiliselt arenevale poliitikale elavalt kaasa, tundes seejuures hirmu: „peaasi, et poisid paati nii tugevasti ei kõiguta, et see ümber läheb”.
