Hageri kogudus toob kodudesse jõulurõõmu
Jõuluõhtul musitseerib Hageri kogudus jumala kiituseks teleri vahendusel igas Eesti kodus. Lauljate-pillimängijate seas on ka suur Lendide pere, kirjutab reporter Anneli Ammas.
Jõululaupäev möödub Lendide perel nagu paljudel teistel Hageri koguduse peredel suuresti kirikus. Kõigepealt teenivad nad lauldes, pille puhudes või saagides ühel ja siis kohe teisel jumalateenistusel.
“Lapse jaoks liiga pikka ja igavavavõitu teenistuse ajal meeldis mulle vaadata altari peal valgeid lindusid,” meenutab pereema Ester Lend (52). Tema kuuest lapsest pisim Lauri (9) teab ka neid valgeid lindusid hästi, aga poisi huvi paelub õpetaja jutluse ajal ka risti löödud Kristuse taga paistev linn – selline väike osa suurest pildist, kus idamaised madalad majakesed, mida täiskasvanuna enam ei märgata.
Jõuluõhtul süütab kirikus küünlad Esteri mees, Lauri ning veel viie selle pere lapse isa Tõnu Lend (52). Tõnu ei ole kirikumees, nagu oli Esteri isa. Tema on lihtsalt tubli koguduseliige ja elektrik.
Hageri on oma üle 800 liikmega Eesti maakogudustest suuremate hulgas ning jõululaupäeval ei mahu kirikulised ühele teenistusele ära.
Muusika kui osa koguduse elust. Hageri kirik on õnnelik – seal kõlab palju erinevat muusikat ja Lendide pere annab sellele tõhusa osa. Pasunakooris mängivad Tõnu ja Ester ning kaks poega Elari ja Ruuben. Keelpillilansamblis mängivad pesamunad Lauri ja Mirjam. Noortekooris laulavad Elari, Ruuben, Rael ja Merle. Segakooris Ester ja Tõnu, lastekooris Lauri ja Mirjam ning meeskooris Tõnu. Sel jõululaupäeva õhtul kõlavad Lendide hääled üle Eestimaa teleri kaudu.
Kooride arvult pole Hageri Eesti koguduste hulgas mingi erand, aga sellist pasunakoori, mis tegutsenud ilma vaheajata 1947. aastast, pole kellelgi. Ja ega meeskoorgi tavaline ole.
Hageri õpetaja ning Lääne-Harju praost Jüri Vallsalu ei oleks võib-olla jumalasulane, kui kunagine Hageri orkestrijuht Paul Pilves poleks talle 15-aastaselt tenorit pihku andnud ja öelnud: õpi puhuma ja tule pasunakoori.
“Natuke pikad need jumalateenistused tundusid, aga teenistusse on vaja pikkamisi sisse kasvada,” räägib õpetaja. “Orkestris osalemine oli minu jaoks seiklus, mille kaudu õppisin aukartust jumala ja elu ees.” 1981. aastal õpingute kõrval kirikuõpetaja tööd alustanud noormees on oma kodukogudust juhatanud üheksa aastat.
“See on hea, kui lapsena usuga kokku puutud – elus läheb paremini ja teed ka vähem koerust,” räägib ka Lendide pere pesamuna Lauri ja rõõmustab, et Tallinna vanalinna hariduskolleegiumis, kus ta kolmandas klassis õpib, on ka usuteemadel oma koht on.
Vennastekogudus pakub osaduse. Üks teine põhjus, miks noorest pasunapuhujast Jürist sai õpetaja Vallsalu oli Hageri koguduses säilinud vennastekoguduslik jumalateenimine. See 18. sajandil levima hakanud usuline ärkamisliikumine tähendab Hageris tänapäevani palju. Nagu teisteski Põhja- ja Lõuna-Eesti kogudustes. Mõnikümmend aastat tagasi oli Hageris veel ligi sada vennastekoguduse jutlustajat, nüüd on neid jäänud veerandsaja kanti.
Igal kolmandal pühapäeval peavad hagerlased enne tavalist jumalateenistust kuulutustundi, milles jutlustavad koguduseliikmed järgemööda. Okupatsiooniaastail kogunes iga aasta septembris Hageri vennastekoguduse palvemaja aastapäevale üle Eesti kuni 1500 inimest. Selle kohta ei ilmunud kuskil kuulutusi ja võimudele see ei meeldinud, kuid inimesed tulid ja tunnetasid mõttekaaslust. Uuel ajal on kogunejaid viiesaja inimese ringis, aga katkenud pole kokkusaamised kunagi, nagu pole ka Hageri palvemajas kunagi jumalateenimine katkenud.
Vallsalu sõnul on vennastekogudusliku suhtumise ehk koguduseliikmete suure osadustunde tulemus ka äsja valminud ilmselt Eesti ilusaim hooldekodu, mis seisab ühes kompleksis kiriku ja pastoraadiga ja ootab uue aasta algul elanikke.
“Aktiivseid koguduseliikmeid on sadakond, 832 maksis kirikumaksu ja ristimise või leeritamise kaudu kogudusega seotud inimesi on umbes 3000,” räägib õpetaja. “Viimaseid võiks ka liikmeteks lugeda, aga neile tuleb kogudus meelde vaid siis, kui ristimist või leeritamist vaja – kui tahavad kirikult saada. Nad ei mõtle, mida võiksid ise kiriku heaks teha,” muutub Vallsalu veidi noomivaks.
Kolmandik koguduseliikmeist elab Tallinnas ja ka Lendide perest suurem osa lapsi käib Tallinnas koolis. Aga kõik nad sõidavad igal õhtul koju Kohilasse – kuue kilomeetri kaugusele kirikukülast Hagerist. Igal pühapäeval veedavad nad suure osa päevast Hageris – jumalateenistusel, pühapäevakoolis ja muusikaproovides.
“Kui jõuluõhtu lõpus kõlab “Oh sa õnnistav, oh sa rõõmustav”, käivad külmavärinad üle keha,” ütleb Ruuben (18), kes puhub seda kõige kuulutuslikumalt kõlavat pilli – trompetit. Sel korral kostab tema trompet igas kodus, kuhu jõuluõhtu jumalateenistus jõuab televiisori kaudu.
