Hamlet paljastab stalinismi kuritöid
Mina armastan teha kõiki asju kalendri järgi. Kui on jõulud, toon tuppa kuuse; kui on mardipäev, lähen Laarile külla; kui on jaanipäev, teen ahju tule. Nüüdki uurisin kalendri põhjalikult läbi, et saada teada, mida ma peaksin tegema, ning avastasin, et 27. märts on teatripäev.
Seega – tuli minna teatrisse! Ja loomulikult "Hamletit" vaatama – mida siis veel? Mäletan, Päts oli suur kultuurisõber ning temal rippus voodi kohal "Mona Lisa" ja nurgas seisis "Hamlet". Need kaks asja peavad sul kodus olema, kui sa tahad olla kultuurne inimene, õpetas mind õnnis Päts ning ma olen tema tarkusesõnu ikka meeles pidanud.
Mulle meeldis Linnateatri "Hamleti" etendus väga. See oli kõige julgem ja venevastasem näitemäng, mida ma eladeski näinud olen. Päris selge, et kadunud Shakespeare ei sallinud tiblasid põrmugi. Ja ka lavastatud oli näidend raevuka vihaga jälgi Kremli kliki vastu, ainult lõppu oli natuke pehmendatud ja see läks vastuollu ajaloolise tõega. Aga kõigest järjekorras.
Loomulikult sain ma kohe aru, et näidendi tõeline tegevuspaik on Moskva – koletu vangikong. Ja see kuningas, kes seal jõi ja mässas – no eks see olnud ju Lenin, selge see! Kõik teavad, et Lenin mürgitas omal ajal Marxi, selleks et hakata kokku elama Engelsiga. Punased ajalooõpikud muidugi eitasid seda, aga kui sa läksid näiteks Kivimäe sauna, siis laval mehed muust ei rääkinudki, see oli üldteada asi. Lugu ise oli järgmine – kui Marx surnud oli, ajas Engels habeme maha ning võttis endale uueks nimeks Krupskaja. Kes on kunagi näinud Krupskaja fotot, teab väga hästi, et naisest pole seal lõhnagi. Lihtsalt üks kole raseeritud lõuaga mees, kleit seljas. Aga rahvale muudkui valetati, et naine ja naine. Eks nad tahtsid Lenini roppu maitset varjata.
Nii oli mul väga hea meel, kui nüüd Linnateatri laval kogu see vana lugu oma jälkuses päevavalgele kisti. Marxi vaim käis ja müristas, Lenin ja Engels elasid kokku ning lõpuks löödi mõlemad patustajad maha. Seda tegi näidendi peategelane – Hamlet –, kelles polnud raske ära tunda Jossif Stalinit.
Jaa, see kurjuse ingel sai kenasti paljastatud! Kuhu ta aga läks, seal laibad lendasid. Näiteks need kaks välismaalt saabunud sõpra, keda Shakespeare silmakirjaks Rosenkrantziks ja Guildensterniks nimetas, aga kes olid tegelikult Jaan Anvelt ning Hans Pöögelmann. Stalinil polnud ju enam Venemaal küllalt inimesi, keda tappa ja piinata, ning ta pidi hakkama neid sisse vedama. Pätsile saadeti ühtepuhku tellimusi, sest eesti peekon oli üle ilma kuulus, aga Päts ei hakanud oma inimesi muidugi kuhugi müüma. Siis prooviti otsepostitust, meelitati igasuguste käekellade ja kokteili-entsüklopeediatega. Pidid osalema loosimisel, kus iga loos võitis, ja siis Venemaale võidule järele tulema. Anvelt ja Pöögelmann olidki kaks lolli, kes õnge läksid, panid kenad pühapäevariided selga ja võtsid fotoaparaadidki ühes, et mälestussammaste juures pilti teha. Tegelikult viidi nad otse rongijaamast eskalaatori peale ja see laskus koos nendega sügavasse hauda, mida kutsuti Moskva metrooks.
Stalini julmusi näidati etenduses päris põhjalikult, muu hulgas ka kuulsa Valge mere kanali ehitamist, kus hauakaevaja (kes tegelikult oli muidugi Beria ise!) juhtimisel töötasid kõik endised kõrged riigitegelased, nagu näiteks Kalinin, keda Shakespeare Glavliti ninapidivedamiseks Poloniuseks nimetas. Ka Stalin käis orjalaagrit imetlemas, mängis pealuudega ning andis käsu hukkunutest paberosse valmistada. Neid müüakse Venemaal tänini, nii palju oli seda kondipuru, mida tossata.
Ainult lõpp, jah, nagu öeldud, sai ajaloolise tõe seisukohalt väär. Stalinil lasti surma saada. Oi, kui tore oleks olnud, kui niimoodi ka tõesti juhtunuks, kuid paraku möllas kuri Joss veel kaua. Mina oleksin lõpu ümber teinud. Lava tegelastest puhastanud, võinuks Stalin karata, kirves käes, otse publikusse ning raiuda, nii et pead lendavad! Rahvas oleks karjudes teatrist välja jooksnud, aga Laial tänaval oodanuks neid rong Old Thomas, mis küüditanuks nad jumal teab kuhu. Vaat see oleks vägev teatriõhtu! Tänapäeval on ju palju neid, kes ei mäletagi enam stalinlikke õudusi. Neile kuluks ära üht-teist omal nahal kogeda.
Aga need on vaid kõrvalised märkused. Tegelikult jäin ma nähtuga väga rahule. Muide, ka nalja sai! Selle eest hoolitses Brezhnev, keda tükis jälgede segamiseks Opheliaks nimetati. Alguses oli ta normaalne, aga siis läks hulluks – täpselt nagu vana totter Leonid Iljitsh! See ajas ju ka kõnepuldist sihukest pada, et kuula ja imesta! Ning kui siis veel näidati Brezhnevi matuseid ja seda, kuidas kirst vanamehega Kremli müüri ääres auku kukkus, siis ma kohe naersin valjusti ning plaksutasin käsi.
Sain sügava elamuse.
