Hanno Pevkur: töötu peab tahtma tööle tagasi minna

 (169)

Uus sotsiaalminister Hanno Pevkur usub, et ettevõtlikud inimesed leiavad ise edukalt uue töö.

Hanno Pevkur, mis on teie kui sotsiaalministri nägemus, kuidas töötust peaks leevendama? Mida saaks sotsiaalministeeriumi poolt teha et aidata inimesi tööle tagasi?

Esimene oluline asi on inimestes endas kinni, nad peavad ise tahtma minna tööle tagasi.

Kas te arvate siis et inimesed ise ei taha tööle minna?

Ma mõtlen, et ei oleks seda lihtsama vastupanuteed minekut. Et oh ma kerjan riigi käest nii palju kui võimalik töötuskindlustushüvitist ja siis vaatan, mis saab. Tuleb aduda, et see on hädameede. Kui inimene juba on selle rattasse läinud, et ta hakkab saama hüvitist, siis ta on juba mugavama tee peal.

Kas te arvate et inimesed teevad nii?

Ma olen kuulnud, et selliseid inimesi on. Loomulikult ma siiralt usun et iga inimene tahab saada kohe tööle tagasi.

Rääkides ikka inimestest, kes tahavad tööle tagasi tulla - aga nagu me teame, olukord on praegu määrav, väga raske on leida tööd - mis siis ikkagi on need konkreetsed asjad, mida teie saaksite teha?

Sellepärast ongi 12. märtsi arutelu väga oluline Riigikogus, kus seda teemat arutatakse.

Te ootate Riigikogu ettepanekuid?

Ei ma ei oota riigikogult, et riigikogu toob mulle valge manna. Kindlasti on üks olulisemaid asju, kuidas riik saaks efektiivsemalt aidata inimesi, on ümberõpe.

Praegu ongi selle ümberõppega väga suured probleemid, tööturuameti kaudu ikkagi ei lähe need asjad eriti lihtsalt.

Absoluutselt, ma olen nõus. Ümberõpe peab olema efektiivsem ja tulemuslikum. Nii et inimene ikka leiab siis töö selle tulemusena.

Nii et tööturuameti tööd tuleks ümber korraldada?

Ei, kindlasti ma ei ütleks seda. See oleks ennatlik. Võib-olla ma ütlen seda kuu või kahe pärast. Kõigepealt ma pean tutvuma. Teiselt poolt, meile peab tulema sisendit tööandjatelt – mida nad ootavad ? Kui sisendit tööandjatelt ei tule, et keda tööturul vaja on, siis ei ole riigil midagi öelda ka ümberõppe korraldamise kohta.

Kes on teie arvates need riskigrupid, kõige nõrgemad, kes vajaksid kõige rohkem kiiret abi?

Riskigruppi kuuluvad kindlasti need ettevõtjad ja nende ettevõtjate töötajad, kelle väljundiks on eksporditurg. Kuna see turg on päris palju kukkunud. Näiteks palkmajade tootjad, kelle tooted läksid Norra. Just väikesed ettevõtted, kuni 10 töötajaga. Või siis need ettevõtjad, kelle omanikud on täna välismaalased. Kõik kes tõmbavad koomale.

Ma pidasin küll silmas ühiskonna gruppe või kihte, inimesi…

Seda on ju raske välja tuua. Kui te võtate selle puidutootja. Võibki eeldada, et tema ettevõttes töötasid erinevate sotsiaalse taustaga inimesed. Seal olid inimesed, kelle sissetulek pere peale oli 5000 krooni, oli inimesi kellel see oli 10 000. Täna on nad kõik hädas. Loomulikult see, kes saab vähem palka, on rohkem hädas. Aga see kes sai rohkem palka, tema on ka, aga tema mured on teistsugused. Temal on võetud laen.

Kui vaadata just nimelt sellise grupi peale : noored 20-ndates, pigem siiani edukad olnud inimesed, kes suure hurraaga võtsid endale suured laenud peale – sealhulgas ka näiteks noored naised, kes on lastega koju jäänud enne kui neil oleks olemas mingi eriala või karjäär, võib-olla kes on veel üksikvanemaks jäänud. Nemad võib-olla ei lähe kohe tööturuametisse ja neile ei piisa sellest ühe- või kahekuusest ümberõppest, vaid vajavad midagi enamat. Kuidas neid aidata?

Selge, et see on väga suur riskigrupp. Aga siit majast vaadates ma küll ei tahaks hakata kedagi eelistama.

Mitte eelistama, aga mis neile oleks näiteks lahendus?

Üks on seesama ümberõppe küsimus. Samas sõltub palju sellest, mis on selle inimese enda taust, kui suuteline ta on sellest olukorrast välja tulema. Kui ta on hea inimene oma töökohal olnud, siis ma arvan et tal ei teki probleeme uue töökoha leidmisega. Külla aga kindlasti tal tekib mingi auk. Siis peavad aga pangad vastu tulema, pangad on ka korduvalt rõhutanud, et tulge rääkiga, kui teil on mingi mure.
Teine kontingent on see, kes vajab natuke taganttõukamist, võib-olla piisab, kui käivad kas sotsiaalnõustaja juures, TTAs, saavad sealt väikese tõuke ja leiavad kohe sealt endale töö. Kolmas kontingent on siis see, kes on sellest töötuksjäämisest või sotsiaalsest august nii löödud, et tal läheb tükk aega, et ennast ree peale saada. Kindlasti selle kolmanda kontingentiga on kõige raskem.

Kas siiski see ei ole just koht, kus haridusministeeriumiga rohkem koostööd teha, et võib-olla nendest TTA pakutavatest ümberõpetest ei ole praegu piisavalt kasu? Et näiteks (kõrg)koolid võiksid ehk kiiremalt reageerida sellistele olukordadele ja uued õpped sisse viia?

Oletame, aga mis see võiks siis olla? Inimene vajab ju elukutset. Kõrgkoolide juures on seda äärmiselt raske teha. Kõrgkoolide juures toimub ikka teadustegevus. Kõrghariduse omandamine ei ole see, mis kiiresti ree peale aitab. Rahaliselt see ikka ei lahenda nende inimeste olukorda.

Aga need ühiskonna grupid, kellel on siianigi olnud raske tööle saada: kuidas nemad veel nüüd peaksid praegu tööle saama võisteldes kõigi teistega? Näiteks puudega inimesed, lapsepuhkuselt tulevad naised, vanemad inimesed, haigemad inimesed.

Ma ei oleks nii skeptiline, et tööandjad täna ainult selle pilguga vaatavad. Mina olen küll aru saanud et tööandjad on ikka väga selgelt sotsiaalse tundlikkusega.

Kas te teate kui suur osa puudega inimesi tööl käib praegu?

Väga väike, ma olen nõus. Aga ei saa väita, et tööandjad ei võtaks neid tööle. Loomulikult on nendel väga raske saada. See sõltub ka puudest, kui on füüsiline puue, või vaimne puue. Sellest sõltub, millist tööd sa üldse teha saad. Ma arvan seda, et tööandjad ei peaks siin tegema vahet kas tegemist on puudega inimesega või mitte. Inimest tuleb hinnata tema oskuste, mitte puude järgi.

Asi on selles et statistika lihtsalt näitab, et enamus nendest ei käi tööl. Ja ikka rääkides üldisemalt, teised riskirühmad on ka.

Ma ei oska täna vastust öelda, ma pean nende inimestega siis rääkima, miks nad ei käi tööl.

Ma arvan et tööandjate peamine põhjus, miks neid tööle ei võeta, on see, et nende tööviljakus pole päris see. Kui ma pean punktist A punkti B jõudma mingi x ajaga, siis puudega inimesel võtab see lihtsalt kauem aega ja efektiivsus langeb. Kui see on vaimse puudega seotud, siis on võimalik neid rakendada täpselt nii paljudel töödel kui see puue võimaldab.

Nii et igast inimesest endast sõltub, tahate öelda? Nende ettevõtlikkusest.

Seda ei tule kindlasti nii võtta, et nad peavad ainult üksi hakkama saama. Vaid see kui tubli sa ise oled omab väga määravat tähtsust kas sa saad tööle või ei. Aga riigi ülesanne ongi vaadata et see ülejäänud seltskond kes ei ole ise niivõrd aktiivsed töö otsimisel ka võimalusel tööle saaksid.

Kõige nõrgem grupp on meil tõenäoliselt lapsed, kes ei saa ise enda eest seista, sõltuvad täielikult oma vanematest. Kui nüüd väga suur osa lapsevanematest jäävad ka töötuks, siis nende lastel võib paraku minna ka väga raskeks. Sotsiaaltöötajad on juba viimasel ajal rääkinud, et päris kriitilisi olukordi on tulnud ette. Oskate te öelda, kuidas neid lapsi aidata saaks?

No esimene abi peab kindlasti tulema omavalitsustelt, esmatasandisotsiaalabi. Riigi poolt võiks alati uhkeid meetmeid välja mõelda, aga mis see oleks siis? Riigi tugi ongi seesama töötuskindlustus.

300 kroonise lapsetoetuse küsimus. Kas see peaks jääma nii nagu ta on?

Lapsetoetus aitab, aga ta ei aita nii palju kui vaja on. Inimesed kasutavad seda väga erinevalt. On inimesi, kes ei pane tähele et see 300-kroonine toetus on tulnud nende arvele, on inimesi, eks ootavad seda iga päev ja ei kasuta seda lapsetoetuseks vaid igapäevaseks äraelamiseks, on neid, kes kasutavad seda lapsele päevarahaks. Ma arvan et need kes seda toetust rohkem vajavad peaksid seda rohkem saama ja kes ütlevad vabatahtlikult, et neil ei ole seda vaja, neil tekib ka õigus sellest loobuda.

Vanemahüvitise ülempiir peaks jääma samaks, või võiks alla tuua?

Meie, reformierakonna seisukoht on olnud, et vanemahüvitis on end õigustanud. Eelarvekärbete läbirääkimistel näitasid arvutused, et ülempiiri külmutamise rahaline võit oleks olnud vaid 12 miljonit krooni.

Kas see ei ole põhimõttelisem ühiskondliku õigluse küsimus?

Kindlasti ta ühel hetkel muutub ühiskondliku õigluse debatiks ka. Aga oletame et selle aasta lõpus keskmine palk on oluliselt langenud, siis järelikult ka vanemahüvitise ülempiir langeb.

Kas küsimus on selles et see oli reformierakonna valimislubadus ja nüüd te ei saa seda muuta?

Kindlasti ei ole. Selge on see, et see süsteem on Eestit aidanud. Eesti riik saab maksta toetusi täpselt nii palju kui meil on raha.

Aga praegusel hetkel on piisavalt raha et maksta seda ülempiiri, mis on üle 30 tuhande krooni inimestele?

Sellega on eelarves arvestatud jah.

Sinna on raha arvestatud, aga sealt võiks ju näiteks natuke raha ära võtta ja panna sinna kus on rohkem vaja. Näiteks nagu te teate, Tallinna naiste turvakodu on oma uksi sulgemas, kuna neil pole enam lihtsalt raha jätkata. Kas riik ei saaks neid aidata kuidagi, või pole see enam probleem?


See on väga detaili küsimus, sellele ei ole mul võimalik teadmata üksikasju hetkel vastata.

HIV ja narkomaania ennetamiseks minevad rahad ka vähenesid. Kas te siin ei näe ohtu, et need probleemid hiljem seetõttu kuhjuvad? Kas ei peaks raha ikka pigem ennetamisse panema rohkem?

Siin tuleb jälle tõdeda, et paraku on raha natuke vähem täna. Võtmeküsimus on siin Haridus-ja teadusministeeriumis. Võib-olla tuleb seksuaalkasvatuse osa Riiklikus õppekavas ümber vaadata. See on koht, kus on läbi ennetuse võimalik asja päästa ja seda ennetust peab tegema koolides. Seda ei saa teha tänaval, või ainult tervise arengu instituudis.


Haigekassa läks nüüd ka oma reservide kallale. Mõneks ajaks sealt jätkub aga sotsiaalmaksulaekumine neile ka aina väheneb ja pikemas perspektiivis peab ka ikka mõtlema, kust see nende raha hakkab tulema. Mis on teie seisukoht? Kas tõsta näiteks sotsiaalmaksu?

Sotsiaalmaksu protsendi tõusu mina kindlasti ei toeta. Me võime selle protsendi määramise muutmisest rääkida. Ka suurendada patsientide omavastutust on üks võimalus. Näiteks kui sa oled piisavalt jõukas, et osta endale arstiabi. Kui me vaatame USA-d – puhas personaalne erakindlustus. Ei mingit riiklikku süsteemi. Ma ei usu aga üldiselt et see, haigekassa rahade probleem, on praegune või paari aasta probleem.


Haigekassa päevade süsteem ka muutus. Mis te sellest arvate, teie, kes te peate nüüd uue tulijana seda rakendama?

Arvan et see on hea, kui töötajal on natuke vastutust ja tööandjal on vastutust. See, et riiki petetakse - kui meil statistika näitab kui palju suusa MM ajal haiguspäevade arv suureneb, või OM ajal – see ei ole õige. Samamoodi on minuni jõudnud jutud, et ettevõtted, kellel on raskusi palka maksta ütlevad töötajatele, et ma ei maksa sulle 80 protsenti palka vaid ole haiguslehel ja riik maksab sulle. Kui sul ei ole süsteemis omavastutust siis minu arust on sinna sisse kodeeritud riukalik omakasu mentaliteet. Ma tahaks loota et selle reformi tulemuseks on mittekorrektsete haiguslehtede väljavõtmise vähenemine.


Elulugu

Samal teemal:

Sündinud 02. aprillil 1977. aastal, abielus,
kahe lapse isa

Haridustee

2002. aastal lõpetas Tartu Ülikooli õigusteaduskonna.
1998. aastal lõpetas Tallinna Majanduskooli õigusteaduse eriala.
1995. aastal lõpetas Järva-Jaani keskkooli hõbemedaliga.

Teenistuskäik

XI Riigikogu liige,
Nõmme Halduskogu liige
2007 aprill – 2009 veebruar
Nõmme Halduskogu esimees,
Tallinna Linnavolikogu liige (õiguskomisjoni aseesimees)
2005 oktoober – 2007 aprill

Justiitsministeerium, ministri nõunik
2005 aprill – 2007 aprill
Tallinna abilinnapea (hariduse-, kultuuri- ja spordi valdkond)
2005 märts – 2005 märts

Nõmme linnaosavanem
2003 aprill – 2005 märts

Nõmme Linnaosa Valitsuse haldussekretär
2000 oktoober – 2003 aprill

Nõmme Linnaosa Valitsuse õigusnõunik
2000 aprill – 2000 september

Õigusbüroo Aleksis jurist
1999 november – 2000 aprill

Järva-Jaani Vallavalitsuse õigusnõunik,
Koeru ja Kareda Vallavalitsuse jurist-konsultant
1998 jaanuar – 1999 oktoober

Kingime koos kõigile Eesti vähihaigetele võimaluse elada!
Annetama

Proovi nüüd ja ainult nüüd! Eesti Päevalehe sünnipäevanädala pakkumine: 4 nädalat vaid 7 euroga! Proovi ja Sa ei kahetse »

124 900€
Saue vald, Korter
125 000€
Raasiku vald, Majaosa
112 800€
Jõelähtme vald, Korter
79 900€
Tallinn, Korter
243 000€
Tallinn, Majaosa
107 000€
Jõelähtme vald, Korter
Otse omanikult!
209 000€
Ülenurme vald, Maja
209 900€
Saue vald, Maja
83 500€
Tallinn, Korter
70 000€
Tallinn, Korter

59 670€
Maardu, Korter
185 000€
Tallinn, Korter
269 000€
Tallinn, Korter
Jäta kommentaar
või kommenteeri anonüümselt
Postitades kommentaari nõustud reeglitega
Loe kommentaare Loe kommentaare