Looduses kasvavad tsineraariad rannikul, mägede pilvemet-sades, kaljudel ja hõredates õlipuu-, kanaari paju, loorberi- ja kanaari männi metsades. Harilik tsineraaria on hübriidne liik ning aretati Inglismaal 1777. aastal vereva tsineraaria (P. cruenta) ja villase tsineraaria (P. lanata) ristamisega. Tänapäeval kasutatakse sordiaretuses ka teisi liike. Tsineraaria õisiku keelõite värv on väga mitmekesine, need võivad olla puhasvalged, roosad, punased, sinised, purpurpunased või mitmevärvilised. Tsineraariaid paljundatakse peamiselt seemnetega. Potitaimena kasvatataksegi neid enamasti nii, et õitsemisaeg oleks talvel ja kevadel. Et saada jõuludeks õitsvat tsineraariat, tuleb seeme külvata juba kevadel. Külvist õitsemiseni kulub kuus kuni üheksa kuud. Kuigi looduses on tsineraaria mitmeaastane taim, kasvatatakse teda toas vaid õitsemise lõpuni.

 Uuesti tsineraariat õitsema saada kodustes tingimustes enamasti ei õnnestu. Lopsaka lehestiku ja paljude õisikutega õitsedes vajab taim sagedast kastmist. Kui lehed vajuvad longu, on veepuudus juba ilmne. Selline närtsinud, veepuudust kannatav taim tuleks koos potiga panna toaleige veega anumasse ja hoida seal seni, kuni potimullast enam õhumulle ei eraldu (enamasti 5–10 minutit). Ka ülekastmine tsineraariale ei meeldi. Mitmeks päevaks potialusele jäänud vesi põhjustab juurte mädanikesse nakatumist ja haigete juurtega ülekastetud taim hävib kiiresti. Kui juured hävivad, siis vajuvad lehed ja õisikud longu ning võib jääda ekslik mulje, et taim on jäänud kastmata.

Mida soojem on ruum, kus me tsineraariat kasvatame, seda lühemaks jääb õitsemisaeg. Kõige kauem õitseb tsineraaria valges ruumis, mille temperatuur on vahemikus +12 kuni +16 ºC. Taime kastes tuleb vältida vee sattumist lehtedele, sest kauaks lehtedele jäänud vesi muudab need pruunilaiguliseks ja soodustab nende seenhaigustesse nakatumist. Kuiva õhuga keskküttega ruumis võivad tsineraariat kahjustada lehetäid, punased kedriklestad, aga ka ripslased, kasvuhoonekarilased jt. Keskküttega ruumis mõjub taimele hästi tema poti kõrvale asetatud lai madala veega täidetud taldrik, kust vesi aurustub ja suurendab õhuniiskust. Varem kutsuti tsineraariat ka täililleks, sest pehmed lehed on täidele meeldivaks toidulauaks, millest saab lehemahla imeda.

Kirjulehine ebakrooton

Ebakrooton (Codiaeum) on värvikate lehtedega populaarne toataim. Ebakrootoni perekonda kuulub 16 liiki igihaljaid puid ja põõsaid, kes kasvavad looduslikult Malaisiast Vaikse ookeani saarteni. Nad kuuluvad piimalilleliste (Euphorbiaceae) sugukonda. Toataimena kasvatatakse kirjulehiseid sorte, mille Vaikse ookeani saartel elavad pärismaalased on sajandite jooksul välja valinud. Troopilistel aladel on ebakrooton tavaline heki-, pargi- ja aiataim. Kuigi inglise keeles ja sageli ka eesti keeles nimetatakse ebakrootoneid ebatäpselt krootoniks (Croton), on botaaniliselt tegu siiski erinevate taimeperekondadega. Krootoneid Eestis potitaimedena ei müüda ja toataimedena ei kasvatata. Ebakrootoni sortide seas on peale lehtede värvikülluse veel palju erineva lehekujuga esindajaid. Eri sorti taimede lehed võivad olla terved, mitmeti liigestunud lehelabaga, isegi urnikujuliste lehetippudega, spiraalselt keerdunud nagu jäärasarved, täpilised, triibulised või laigulised. Euroopas hakati ebakrootoneid kasvatama 19. sajandi teisel poolel.

Ebakrooton õitseb ka tubastes tingimustes. Enamasti inimesed ebakrootoni õisi ei märkagi, sest need on üsna väikesed. Rohekad emasõied on pikas ruljas sabataolises kobarõisikus, isasõitel on palju väikseid valgeid tolmukaid. Kroonlehti ebakrootoni õies pole. Toatingimustes õitseb eba-krooton päikeseküllasemal ajal märtsist oktoobrini. Talvel on õitsemine haruldasem. Vahel küsitakse, miks mõned ebakrootoni õied erinevad teistest. Põhjus on selles, et ebakrooton on ühekojaline taim: emas- ja isas-õied on eri õisikutes, kuid ühel ja samal isendil. Õisikud on enamasti lehtede pikkused või pikemad ja arenevad tipulehtede kaenlas. Noored arenevad lehed on ka kirjulehistel sortidel rohelised. Sellest ei maksa ehmuda, sest iseloomulik lehemuster, värvus ja lehekuju arenevad sordi-omaseks lehe suuremaks kasvades.

Kui lehed ka täiskasvanuna ei värvu sordiomaselt või varisevad enneaegselt, on põhjuseks enamasti liiga pime või jahe kasvukoht. Kirjulehine ebakrooton kasvab kõige meelsamini täispäikese käes, siis on lehevärv särav ja erk. Kuid poolvarjus kasvanud taime ei maksa kohe lõunapoolsele päikeseküllasele aknalauale tõsta, see võib põhjustada lehtede päikesepõletuse. Soodsaim aeg taime valgusolude muutmiseks on kevadel või suvel pilvistel või vihmastel päevadel, siis kohaneb taim uues kasvukohas paremini. Ebakrootoni muld peaks olema reaktsioonilt happeline või nõrgalt happeline, kastmisvesi aga pehme ja hapustatud. Sobiliku kastmisvee saame, lisades sinna sidrunhapet või hapulembestele taimedele sobilikku väetist. Taimele mõjub hästi palavatel suvepäevadel sooja veega piserdamine. Kesksuvisel kuumaperioodil on hea taime keskpäeval pisut varjutada, muul ajal talub ebakrooton aga otsest päikesekiirgust kahjustumata. Eba-krooton on üsna soojalembene taim, talvine miinimumtemperatuur ei või langeda alla +16 ºC.

Ebakrootoni lehtede äkiline langemine võib olla põhjustatud ka suurest temperatuurikõikumisest või potimulla läbikuivamisest. See tähendab, et eba-krootoni kastmisega peab olema hoolas, samal ajal ei talu taime juurestik ka mitmeks päevaks potialusele jäetud seisvat vett. Vajaduse korral võib taime ka pügada või pikaksveninud oksi kärpida, paremini sobib selleks kevadine aeg. Ettevaatlik peab olema lõikekohast väljaimmitseva mürgise mahlaga, mille sattumist nahale, silma ja limaskestale tuleb vältida. Väetamisega tasub olla pigem ettevaatlik. Üleväetatud taim kaotab sordile iseloomuliku intensiivse lehemustri. Kirjulehiseid sorte paljundatakse suvel poolpuitunud pistikutega, muid liike ka seemnetega. Ebasobivates tingimustes kahjustavad eba-krootonit sagedamini kedriklest, ripslane ja kilptäi. Väikelastega perel on parem mürgise mahlaga ebakrootoni kasvatamisest loobuda või paigutada taim nii, et tema lehed või varred ei oleks laste haardeulatuses.