Haruldane aasta: kartulimardikad pole põldudel võimust võtnud
Paljud kartulikasvatajad hingavad sel suvel kergendatult, sest muidu iga-aastaseks põllunuhtluseks muutunud kartulimardikatest pole tänavu kippu ega kõppu.
„Mõned aastad tagasi oli nii, et juba kartulipaneku ajal olid putukad põlluserval ukerdamas, nüüd pole kuulnud ka teisi nende üle kurtmas,” ütles Raplamaal tegutsev Eesti suurim kartulikasvataja Kalle Hamburg. „Kartul tärkab tänavu ebaühtlaselt, mistõttu on mardikate toidubaas ilmselt suhteliselt nigel,” arvas ta põhjuseks, miks neid tülikaid putukaid tänavu pole.
Ka Harjumaal Harku vallas kartuleid kasvatav Nurme talu peremees Aarne Arro kinnitas, et kartulimardikatest, kes veel mõne aasta eest olid pinnuks silmas, pole tema põldudel märkigi. Selle asemel teevad talle peavalu hoopis teised elukad – metssead, kes on põlde rüüstates teinud talle tänavu juba kümnete tuhandete kroonide eest kahju.
Mardikad uppusid
Maaülikooli põllumajandus- ja keskkonnainstituudi vanemteadur Luule Metspalu, kes on aastaid kartulimardikaid uurinud, rääkis, et tänavuse mardikate vähesuse taga on kevadel erakordselt kõrgele tõusnud suurvesi.
„Kartulimardikat ei tapa meie oludes mitte külm, vaid kevadine suurvesi, mis põllud üle ujutab,” selgitas Metspalu. „Kuigi talv oli kärekülm, oli lumi paks ning kuni meetri sügavusel talvituvad mardikad tundsid ennast väga mõnusalt. Aga nendel põlluosadel, mis kevadel vee alla jäid – seal oli mardikate lips läbi. Vaid kõrgemal asuvatel ja liivasematel põldudel on nad uppumisest pääsenud.”
Peale kevadise suurvee on Metspalu sõnul seekord Eesti kartulipõlde mardikakarjadest päästnud ka asjaolu, et pole olnud tugevaid lõunast või edelast puhuvaid tormituuli, mis muidu toovad alatasa siia kanti miljoniliste parvedena näiteks Poola kartulipõldudelt pärit mardikaid.
„Kui need tormid nüüd tulevad, siis tulevad ka mardikad, sest tormide korral võivad kõrgemad õhukihid mardikatest paksud olla,” tähendas Metspalu. Ta tõi näiteks aastaid tagasi nähtud ilmeka juhtumi, kui ühe edelatormi ajal puistas putukaid pika triibuna laiali mardikapilv, mis ulatus Valgast peaaegu Jõgevani.
Metspalu märkis, et sellised aastad on haruldased, kui mardikaid tuleb põldudelt otsida. „Tavaliselt on juulikuus ja varemgi põllud neid täis, aga tänavu oleme neid väga vähe leidnud,” sõnas ta.
Mardikatele lõppu ei tule
•• Maaülikooli põllumajandus- ja keskkonnainstituudi vanemteaduri Luule Metspalu sõnul ei maksa loota, et kartulimardikad võiksid Eestist kunagi päris kaduda.
•• Isegi juhul, kui Lõuna-Eestist kuni Kesk-Eestini kanda kinnitanud kohalikud talvituvad mardikaasurkonnad hukkuvad, toovad lõunast ja edelast saabuvad suured äikesetormid nende asemele kohe uusi kahjureid.
•• Mardikad kasutavad rännuinstinkti rahuldamiseks ära äikese-eelseid tõusvaid õhuvoole. Putukad tunnevad need ära, ronivad kartulilehe tippu, ajavad tiivad laiali ja ootavad, kuni õhuvool nad endaga kaasa tõmbab. Taevas võivad nad rännata sadu kilomeetreid.
•• Kartulimardikate talvitumise edukus sõltub eeskätt sellest, kas nad saavad sügisel kartulipealsetest korralikult kõhu täis süüa. „Kui kartulitele tuleb juba varakult lehemädanik peale, käivad nad näljaste nägudega ringi ja talve üle ei ela,” tähendas Metspalu.
